Vahelduseks jälle üks hea Eesti film

Tere,

Käisin pühapäeval üle mõne aja taaskord kinos. Seekord otsustasin ära vaadata Eesti oma filmi “Risttuules”, mida mu elukaaslane pärast nägemist tungivalt mul vaatama minna soovitas. Olles kuulnud suures osas positiivset vastukaja noore režissööri Martti Helde linateosest, olin ma valmis oma aega ja raha kinos käimisele kulutama. Viimati nähtud “Mandariinid” oli ju Eesti kohta üllatavalt hea film, seega olin küllaltki eelarvamuste vaba ja valmis kogema seda küüditamiste masendust suurelt ekraanilt.

Filmi parim osa oli see, mis mind kohati ka kõige enam häiris. Selleks oli lavastus. Pikad voolavad piltvõtted olid tehtud kui üks suur visuaalefekt. Ainsa vahega, et see tegelikult ei olnud seda. Kui esmalt ma olin liiga kinni hollywoodilikkuses, siis ajapikku ma harjusin sellega ning lõpuks tundus see isegi lahedam kui ükskõik milline eriefekt, mida kunagi näinud olen. Seega lavastusele lõppkokkuvõttes 10 punkti. Ülejäänud pildikeel oli samuti tehtud suhteliselt ajastutruuna, mis panigi kokku tundma, nagu jälgiksid reaalseid dokumentaalkaadreid ja pilte toonasest olukorrast. Erinevad kaadrite üleminekud ja piltide sujuvad muutused jätsid mulje, kui piinlikult täpselt dokumenteeritud olustikust – tänapäeva inimesele annab see kahepidise tunde, kuna ollakse ju samuti pidevas jäädvustamise tuhinas ning samas on taustal ka vanamoodne päeviku stiilis olukorra kirjeldus. Need kaks kokku näitavadki, miks on film niivõrd erinev teistest loomingu liikidest.

Filmi sisu oli morbiidselt masendav. Nagu ikka, kui teemaks on karm saatus ja ebaõiglus. Kindlasti paneb see film veidi laiemalt mõtlema sellele, mis olukord toona oli ja seda just selle läbi, et kui vähe me reaalselt teame, mida inimesed võisid tunda. Just see tundmise osa on see, mida film annab hästi edasi. See, kui vähe oli võimalik midagi öelda või jäädvustada, on filmis küllaltki täpselt edasi antud. Ja rohkem polegi vaja. Selline anonüümsus – otsese tegevuse puudumine ning mõttepauside tekitamine – võimaldab igal vaatajal ise läbi kogeda see, mida osa meie esivanematest läbi elama pidid. Minu arvates ei tekita see film otseselt ei kaastunnet Ernale (filmi peategelane) ega ka viha mingi kindla režiimi vastu, pigem tuuakse välja suhe kannataja ja kannatuste tekitaja vahel. Olgugi, et see suhe on pingeline ning muserdav, on alati üks asi, mis inimesi edasi viib – see on realism. Ja nii tuleb lõpuks ka kõige vastikumate olukordadega ajapikku leppida, sest see on hetke reaalsus ja lootus kui selline muutub teisejärguliseks. Kuna selline paratamatu olukord valdab filmi jooksul kõiki tegelasi, siis seeläbi tekibki anonüümsus kannataja ja režiimi suhtes. Mida aeg edasi, seda enam on nad lihtsalt komponendid mingis süsteemis, muudavad pooli ning harjuvad nii mõnegi asjaga, millega tavasituatsioonis harjumine poleks mõeldav. See on see, millele ka film tundub tugevalt rõhuvat.

Kuna teemaks on rängad inimsusvastased kuriteod, siis seda õiglasem on anonüümsuse säilitamine just selles osas, et Nõukogude Liidu holokausti, nagu ka filmi autor seda nimetab, ja teiste režiimide äärmuslike võtete tulemusel on kannatanud paljud rahvused. Seega olen rahul, et antud film ei ole tehtud kui eestlaste hala, vaid pigem kui reaalne pilk kõikide represseeritute ellu. Ning seeläbi on võimalus ka maailmale seda filmi täiesti adekvaatse ajaloolise mängufilmina kuvada.

Lühikese ja minimalistliku filmi kohta on “Risttuules” vägagi mõtlema panev teos. Lausa niimoodi, et saal oli haudvaikne filmi esimesest sekundist kuni lõputiitrite lõpuni ja isegi veel mõni aeg pärast seda. Inimesed lahkusid isegi saalist vaikselt, nagu oleks nad kogenud midagi ülimalt traagilist. Tavaliselt ju lahkutakse kinost esimeste lõputiitrite kuvamise hetkel, seega tundub, et ma pole ainus, keda see film mõtlema pani ja hingeliselt liigutas. Ning seetõttu ei soovitagi ma teil seda filmi kinno vaatama minna eelarvamusega, et “tüüpiline küüditamisfilm” või “liiga morbiidne”. Minge vaadake seda kui kunstiteost, mille vaatamise ajal kogete midagi, mis on muutnud sadade tuhandete inimeste elu. See on küll karm aga realistlik. Selline oligi elu ida ja lääne vahelises risttuules..

 

Dawn

Märts14

Yo,

 

Märts on läbi ja vahelduseks postitan kümme lugu, mis märtsist enim meelde jäid.

 

Pharrell Williams – Happy

 

Rõõmus laul kevadisse südamesse!

 

 

Silversun Pickups – Cannibal

 

Endiselt parim elektronrokk Maamunal.

 

 

James Blunt – Heart To Heart

 

Melanhoolne tantsubiit südamest südamesse.

 

 

Traffic – Für Elise

 

Poppfolk hurmurite esituses.

 

 

The Pretty Reckless – Heaven Knows

 

Saatanlik teismeliseohtu blondiin ja tema rajurokk.

 

 

Elina Born – Miss Calculation

 

Täitsa superstaari superhitt.

 

 

Seether – Weak

 

Tugev lugu nõrkustest – diip + raju = win.

 

 

Korn – Spike In My Veins

 

Väga asjalik Miley Cyrus’e video.

 

 

Royal Blood – Little Monster

 

Parim rokiduo tänases muusikailmas.

 

 

Panic! At The Disco – This Is Gospel

 

Lõpetuseks ka üks gosplilugu (video on endiselt üks lahedamaid siinsest valikust).

 

 

Palju Õnne,

Dawn

Facelift panda born tmw-l

Tere,

 

Lõppeva nädala suursündmuseks Eesti kultuurimaastikul oli vaieldamatult muusikafestival Tallinn Music Week. Häid esinejaid oli nimekirjas küll palju, kuid siiski valisin välja ühe kontserti, kus huvitavaid etteasteid tundus enim ning selleks osutus reedeõhtune Rock Café ülimalt popilik üritus.

 

Kohale saabumise rihtisin teise esineja Facelift Deer’i lavale astumise ajaks. Esimesena esinenud Tenfold Rabbit pole lihtsalt minu tüüpi muusika kunagi olnud, seega nautisin piljardit mängides sõprade seltskonda pool tundi kauem. Kohale jõudsin suhteliselt täpselt ning kohe tõestas Rasmus Rändvee oma bändiga, et noor popprokk on Eestis taaskord tippu tõusmas. Isegi kahetsusväärne tundus, et nii tugev live-bänd pidi kontserti esimeses faasis juba ära esinema nagu mõni tühipaljas soojendusartist. Arvestades järgnenud artiste oleks vabalt võinud olla Facelift Deer’i esinemine üks viimaste seast (või no vähemalt “tipptunnil”). Aga see selleks. Olen ennegi Rasmuse häält kiitnud, bändi ja muusikat seni mitte nii väga, aga tundub, et iga kontsertiga astun ma sammu plaadiletile lähemale. Üks kontsert veel ja siis vast ostan ära ka. Muusikas on seda nooruslikku energiat ja avastamisrõõmu piisavalt, et sellega maailma vallutada ning loodan, et noormeestel see ka peagi õnnestub.

 

Järgmisena lavale astunud artist kandis nime Golden Parazyth. Tegu Leedu puhtelektroonilise duoga, kellest mina kuulsin eilsel kontsertil esimest korda. Üllatav oli see, et lavaline kooslus “mees läpakaga” suutis päris hästi tantsujala tatsuma panna. Võib-olla ainus tüütav asjaolu antud artisti esituses oli korduvus. Tehti küll lahedaid sämpleid, melanhoolseid meloodiaid ning mahedaid vokaale, kuid sisu kippus liigselt korduma mitte ainult per lugu, vaid kohati ka lugude üleselt. Veidikene mitmekülgsem lugude valik oleks teinud sellest duost vast õhtu meeldejäävaima esituse, seekord läks aga veidi teisiti.

 

Ma ei tea miks, aga Marten Kuningas meenutab mulle Vaiko Eplikut. Seda nii välimuse, muusika kui vokaali poolest. Siiski on Martenil üks pluss – ta on üllatavalt hea. Kui Epliku muusika on mind alati külmaks jätnud, sest sellesse on kokku mätsitud kohati ülepingutatud ja võib-olla ka teatraalset mahemeloodiat, tehtud asi võimalikult retro võtmes ning sealjuures hinnatakse teda kui midagi uut ja huvitavat, siis Kuningas ei ürita teha midagi üleliia keerukat või mängida kellegi nostalgiatunnetusega. Tema teeb pigem lihtsat poolakustilist indiepoppi, mis kõlab oma lihtsuses huvitavalt. Samas liigse lihtsuse vältimiseks on kasutusel mitmed manipuleerimismeetodid: erinevad pillid, helipildid ja akordijärgnevused. Ma küll suureks Marteni fänniks ei hakka kunagi, sest see pole otseselt minu lemmikstiil, küll aga andis see esitus mulle inspiratsiooni ka ise midagi sellist kirjutada.

 

Elina Born on artist, kelle kontsertile ma vist vabast ajast mitte kunagi sattunud poleks. Stig küll teeb ägedat muusikat ja Elina vokaal on üllatavalt hea. Veidi ülepingutatud kohati, aga siiski hea. Kuid otseselt ei ole ma suur popstaaride kontsertide külastaja. Üleeilset kontsertikülastust ma siiski ei kahetse, kuna sain pildi ka selles vallas ette. Esiteks: tuima poppbiiti taguv trummar võib särada rohkem kui laval olev superstaar. Isegi Stig jäi trummari varju. Ja võib-olla olidki lava säravaimad tegelased just trummar ja Stig, kuna Elina on küll hea vokalist, kuid kahjuks eilsel kontsertil ta lavalise oleku koha pealt tüüpilisest noorest poppartistist palju ei erinenud. Loodan, et asi paraneb, tuleb juurde teatraalsust ja isikupära ning saame kunagi Kerlile ka võrdväärse järglase poppartisti mõistes.

 

Viimane bänd, keda ma vaatasin ning kelle pärast ma tegelikult üldse selle õhtu ette võtsin, oli Instrumenti. Läti, Baltikumi ja minu arvates ka kogu maailma parim poppbänd oli taaskord Rock Café laval oma headuses. Olgugi, et TMW’le omaselt lühike kava, suutsid nad selle jooksul anda taaskord väga võimsa etenduse. Seekordne erinevus oli see, et taustalauljaks ja lisasündimängijaks olnud naisterahvas tegi päris esinduslikke soolosid. Lugude valikus oli nii vanu kui uusi lugusid ning seekord välditi liigseid ballaade, millele Instrumenti oma kontsertidel tavaliselt suure rolli annab. Seetõttu oli live märksa energilisem, mis andiski võimaluse õhtu lõpuks ennast korralikult välja elada.

 

Taukar ja Põhja-Tallinn mind ei sümpatiseerinud, seega läksin varem koju magama. Tallinn Music Week’i korraldajad said hakkama ka suure apsakaga, kuna levitasid infot, et pilet maksab kohapeal 10€, kuigi tegelikult oli see paar eurot kallim. Instrumenti oli küll väärt seda kulutatud taksoraha, mille võrra pidin mingi osa koduteest jala läbima, aga oleks ma valinud mõne teise õhtu/kontserti, siis ma oleks korraldajates kõvasti rohkem pettunud.

Arvestades kontsertil esinenud artistide laia ampluaad, olin üllatunud kui vähe inimesi üritust vaatama oli tulnud. Suur ämber on siinkohal see, et esines palju noori artiste, aga üritus oli lubatud vaid täisealistele. Ehk siis tekkis minu peas küsimus, miks korraldatakse uusi noori artiste promov üritus, kuhu suur osa nende kuulajaskonnast sisse ei pääse. Olgem ausad, tänapäeval levib muusika internetis sõbralt sõbrale ning selle võrra on iga ürituse heaks lüliks sotsiaalvõrgustikes aktiivsed noored. TMW jätab aga tähtsa osa publikust üritusest kõrvale.

 

Ega muud oskagi kosta, tore õhtu oli ja võib-olla saab teinegi kord mindud, sest positiivseid üllatajaid leidus.

 

Järgmise korrani,

Dawn

Veebruar14

Hei,

 

Lühike ja soe veebruar on taandumas ja seetõttu teen väikse kokkuvõtte, mida on palju kuulatud ja mida teisedki võiks kuulata.

 

Superchic[k] – Sunshine

Absoluutselt õige lugu kevadisse veebruarisse. Ja parim lyric-video ka ühtlasi.

 

HU? – Made In China

Eesti elektrooniline popp on endiselt äge, isegi kui see on made-in-China.

 

James Blunt – Heart To Heart

Blunt’ile omane südamlik lugu, mis paneb ka jala tatsuma. Ja video on presenteeritud veel eriti laheda telefonireklaamina.

 

You Me At Six – Fresh Start Fever

Vali poprock on tagasi oma headuses.

 

Panic! At The Disco – This Is Gospel

See on midagi enamat kui gospel.

 

Korn – Spike In My Veins

Straight into face of the media!

 

Katy Perry – Dark Horse

Katy uus album on küll veidi nõrgem kui vanemad, aga samas videod lähevad iga albumiga aina müstilisemaks.

 

Elina Born – Miss Calculation

Eesti leidis eelmine kord ikkagi kaks superstaari!

 

Silversun Pickups – Cannibal

Piisavalt rokki, piisavalt tantsu, piisavalt hirmu ja piisavalt emotsioone!

 

Katy Perry – Unconditionally

Ja lõpetuseks ikka üks ilus poplugu ka!

 

 

Nautigem siin ilusas kevades :)

 

Dawn

MP1a

Yo

Täna aasta tagasi läksime Intsuga esimest korda proovikasse. Proovima, kas meil on veel mõtet bändi teha. Ja olenemata pikast ja vaevarikkast algusest on Mirror Phase oma esimese aastaga saavutanud palju.

Aga täna ma ei räägi sellest, kui ägedad bändiliikmed mul on, kui vaevarikas on pidev liikmete vahetus ning kui palju tööd ja vaeva me oleme asjade kallal näinud. Usun, et need on osaks iga noore bändi ajaloost, seega ei tunne ma meie suhtes mingitki erilisust. Aga paratamatult on see parim bänd, kus ma kunagi olnud olen (vabandan endiste bändide kaaslaste ees). Nimelt olen ma juba rmfi ajast tahtnud teha popprokki, kasutada erinevaid elektroonilisi vidinaid ning samas olla kergelt toores kolmeduuripunk. Oh kui jubedalt see kõlab, aga oh kui lahe on seda teha.

Olen hetkel võib-olla liigselt ajendatud Max Hsu viimasest feissbuugi postitusest, kus ta vabandas oma bändi, Superchic[k]‘i, halbade lugude eest. Meil küll pole olnud rangeid tähtaegu, kuid siiski oleme me seni lugudes pigem lähtunud sellest, kuidas me neid esitada tahame ning mida need lood meis endis bändina arendavad. Seega oleme me kohati võib-olla liiga lihtsad ja kohati liiga laia muusikalise spektriga. Siin on minu sisend piinlikult suur. RMfi tehes ma tahtsin teha kõike, MP puhul olen ma palju ego alla surunud, kuid mingid kahtlased lained löövad ikkagi sisse. Siinkohal ongi terav kriitika see, mis aitab veidikene tagasi tõmbuda (sest bändikaaslaste jõuvõtted enam ei aita).

Miks ma seda kõike räägin, on see, et tahan vabandada kõikide fännide ja eelkõige bändikaaslaste ees, sest alljärgnevalt tegin ma kaks remixi ühest meie levinumast loost “Inner Soldier”. Mõlemad on sama äärmuslikud, nagu seda oli kunagi RMf, nagu seda olen alati olnud mina ning mida vast kunagi ei ole Mirror Phase. Lihtsalt võtke neid kui meeldivat vaheldust inimeselt, kes on liiga palju kuulanud LP remix albumit “Recharged” ja põlvnenud nu-kid’ide ajastust, olles samas üdini ihu ja hingega Mirror Phase’i loomingus sees!

Olge musid ja ärge pikalt vihake,
DAWN :*

 

 

(Lugusid saab ka alla laadida juutuubi lehel oleva lingi kaudu ;) )

Taaselustatud asjad

Hei

 

Kui juba läks eelmise aasta sügisel ilmunud albumitest rääkimiseks, siis lisan siia juurde kohe ka lühiülevaate Linkin Park’i viimatisest albumist “Living Things” tehtud remix-albumist. “Recharged” on põhimõtteliselt ühest küljest toetus samanimelisele Facebook’i mängule ja maailma energiaressursse säästvale projektile, teisest küljest aga remiximeistrite austusavaldus suurele ja uhkele elektroonilise roki bändile.

 

Alati peab kogumikulaadsetel albumitel olema mingi uus singlilugu, mis aitaks albumil edetabelitesse tõusta ja uudne olla olenemata plaadil leiduvate lugude nimekirja üldisele tuttavaks-olemisele. Antud juhul andsid Steve Aoki toodetud muusikale oma kõla põhiliselt Mike ja Chester ning nii valmis lugu “A Light That Never Comes”. See lugu on ka ainus uus lugu albumil, kuid samas annab piisava eelaimduse, mis juhtuma hakkab. Nimelt unustage ära elusad instrumendid – kitarrid, klaverid jms. See album on puhas tehnoloogiahuviliste elajate vaimusünnitis.

 

Asi ei ole niivõrd disko, pigem eht tänapäevane elektroonilise muusika paremik (või noh vähemalt selle peavoolu osa). Pidevad kärisevad süntesaatorid, efektselt jõulised ja madalad trummid, vokooderid, sinna juurde palju pad’e ja kõik see veel mingist eriti “dubstepilikust” filtrist läbi. Esimese hooga sa kuulad ja kuuled vaid, kuidas Linkin Park ei tohiks kunagi kõlada. See pole selline professionaalsete hiphopi meeste ja rokkarite meelevaldsus nagu seda oli “Reanimation”. Ei, see on puhas küte ja andmine hämarates klubisaalides välkuvate tulede valguses. Ja olgugi, et see kõik kõlab juba ette halvasti, siis ta ei ole seda teps mitte. Võib isegi öelda, et sa pigistad tunniks ajaks silma kinni ja lased end viia tundmatutele radadele ja veidi hiljem sa teed seda jälle.. Ja sa jäädki seda tegema, kuni mingi hetk sa avastad, et selle taga on üks populaarsemaid nu-metal bände maailmas. Ja siis sa enam ei oska endast midagi arvata, sest sa oled andnud sõrme kuradile, kellest sa oled eluaeg eemale hoidnud.

 

Ma olen välja kasvanud sellest üldisest halvustavast toonist. Ma oskan selles albumis leida üles palju positiivseid asju. Näiteks kõlavad osades lugudes kärisevad sündid isegi rajumalt kui kitarr seda suudaks ja seega on mõned lood niimoodi isegi mosh’itavamad kui tavaliselt. Või siis nende elektrooniliste pikkade pad’i vahepaladega luuakse väga ilusaid meloodilisi atmosfääre, mis panevad sügavalt mõtlema ja unistama.

 

Aga siiski pean ma tooma ka välja mõned negatiivsed punktid. Esiteks: mulle ei meeldi see, et pea igas elektroonilise muusika loos peab olema mingi kerimise koht, kus igas järgnevas taktis on kaks korda tihedamalt basstrummi lööke. See on ülemäärane – sellist kerimisefekti saaks lahedate soundidega mängides palju originaalsemalt sisse tuua. Siis mulle ei meeldi see, kui liiga palju kasutatakse mingeid tüüpilisi dubstep’i elemente, iga elektrooniline lugu ei pea kõlama nagu Skrillex’i pahad päevad. Kindlasti on võimalik sounde ka teistmoodi manipuleerida, kuid samas jätta asi kõlama tänapäevaselt. Ning asi, mis vast kõige rohkem segadust tekitab, on see, et selle albumi andis välja Linkin Park. Olgugi, et nii mõnigi lugu on Mike Shinoda remixitud ning mõnes loos annab ta juurde ka enda uhiuue räpisalmi, siis enamikes lugudes on originaallugudest pärit vaid üks-kaks instrumentaallõiku või paar rida vokaali. Ehk siis see ei kõla kui remix, vaid minu jaoks pigem mingi suvalise elektroonilise muusiku enda lugu, kuhu on veidi sisse sämplitud mingit Linkin Park’i lugu. Selles suhtes oli “Reanimation” ikkagi rohkem remixitava bändi keskne. Praeguse albumi puhul pole uuesti salvestatud pillikäike bändi enda poolt ja peale mõne uue räpisalmi pole ka vokaalseid asju muudetud. Rääkimata sellest, siis et remix’i aluseks oleks võetud mingit põhilist rütmi või vokaali biiti – needki on suures osas remixija poolt tehtud või kokkulõigatud. Ehk siis kindlasti tugev remixi album, aga mitte Linkin Park’i album.

 

Ja võib-olla nii tulekski seda võtta, sest kaasa tegev seltskond väärib tegelikult äramärkimist. Kui sa oled aga klassikalikne silmaklappidega Linkin Park’i fänn, siis mine tagasi oma vana “Hybrid Theory” kassetti kuulama kuradi hipster raisk.. Kes on aga avatuma mõttelaadiga, siis silmaringi laiendamiseks kõlbab see plaat täielikult. Ja kui meeldima hakkab, siis kuula antud tegijaid või nendele sarnanevaid elektroonilise muusika tüüpe ka mujal ;)

 

 

Dawn

Avril’i viies tulemine

Tere,

Juba üle kahe kuu tagasi ilmus Avril Lavigne’il uus omanimeline album. Kuna tellisin selle majanduslikest huvidest lähtuvalt üle lombi asuvast suurriigist, siis jõudis see minuni alles novembri lõpus. Sellest ajast alates olen nüüd seda kuulanud ja seedinud ja lõpuks valmis andma oma tagasisidet.

Pärast seda, kui Avril teatas, et tema uuel albumil on nõu ja jõuga abiks tema abikaasa Chad Kroeger, olin ma kergelt hirmunud, et mis kompott sellest kokku tuleb. Olgugi, et Nickelback on maailma üks korralikumaid peavoolu rokkbände, on nad siiski hoopis teise suuna tegelased kui mahepoppi pungiga segav Avril. Üllatav on aga lõpptulemus, mis on ühest küljest Avril’i tugevaim rokk-album, kuid teisest küljest täiesti tüüpiline Lavigne’i tiinipoppunk.

Album hakkab kahe esimesena ilmunud singliga: “Rock n Roll” ja “Here’s To Never Growing Up”. Albumi kontseptsiooni mõistes pole tegu küll heade intro-lugudega, kuid arvestades nendes peituvat tugevat poprokk-biiti, siis on tegelikkuses kõik tugevad trumbid lauale laotud esimese seitsme minutiga. Mõlemad lood on veidi nagu vanakooli Avril, kes pani rahvamassid kaasa laulma ning sinna juurde pakkus veidi mässavat noorte poppi. Kõlab nagu kümme aastat tagasi, aga võimsamalt, sest “Complicated” või “Sk8er Boi” ei omanud omal ajal taustal sellist viimistlust. Nende lugude järel aga saab kuulda täiesti klassikalist Avril’i: kiired akustilised ja summutatud kidrakäigud ning meeldejääva meloodiaga vokaal. Esimese nelja loo järel tegelikult ei saagi öelda, et plaadil laulaks juba sel aastal 30ndat sünnipäeva tähistav naisterahvas, sest lugude sisu on täielikult hilisteismeliste elu käsitlev. Ohjah..

Viiendaks looks on albumi kolmas singel “Let Me Go”, kus kaasa teeb siis ka eespool mainitud abikaasa. Jõuline ballaad paneb alguse plaadi tugevale osale. Ja algus ise on juba tugev, sest sellist ballaadi suudan ma isegi pärast kahekümnendat korda ikka veel kuulata.. Sellele järgnev “Give You What You Like” on minu meelest aga Avril’i parim lugu läbi aegade. Veidi sellist 90ndate poproki stiilis minimalismi koos efektse trummiga ning rohke ruumiga vokaaliga. Lisaks lüürika, mis sobib sellesse tõsisusse nagu must pilv halli sügisõhtusse. Üldse võib selle albumi üheks plussiks nimetada Avril’i omapärast vokaali, mida ta viimastel albumitel on muidu liigagi vähe näitama kippunud. Nüüd on see kõik taas letil ;)

Koos Marilyn Manson’iga tehtud, ja kõikse rajum lugu plaadil, “Bad Girl” toob kaasa lisaks vokaalsetele võimetele ka produktsiooni võimed – võib öelda, et teeb silmad ette ka sellist stiili muidu tegevatele tšikkidele (The Pretty Reckless jms). Ja kui siia juurde lisada järgnev “Hello Kitty”, mis on vast kõige techno‘m lugu Avril’ilt läbi aegade, saame veel Gwen Stefani stiilis elektroonilise popi oskused. Ehk siis tekib küsimus, kas Avril on läinud liiga laialt lööma selle albumiga või võiks ta lihtsalt välja vahetada kogu tänapäeva naispopprokkarite armee. (Rääkimata Kelly Clarkson’ist või Taylor Swift’ist, kes on ise Avril’i liivakasti aegade jooksul roninud).

Aga kuna mulle meeldib female-fronted popprokk, siis ma arvan, et pole mõtet rohkem kakelda ja seega läheb Avril tagasi oma radadele ja “You Ain’t Seen Nothin’ Yet” on taaskord tüüpiline Avril’i poppunk. Järgnev “Sippin’ On Sunshine” võib-olla liiga suvine ajaviitepopp, olgugi, et kaasakiskuv ja tore, aga vahepealne kõrgelennuline ärapanemine mitmel rindel ei anna luba loorberitele puhkama jääda. Õnneks “Hello Heartache” on jälle midagi klassikalisest mahepopprokist, millele on lisatud jälle Avril’i sel albumil juba loendamatul korral üllatav vokaal. Ehk siis võib-olla “Give You What You Like” järel paremuselt teine lugu Avril’ilt läbi aegade..

Avril oskab alati oma albumeid lõpetada vaibuvas rütmis. Eelviimane lugu tõmbab juba hoogu maha ja viimasena jääb kõlama väheütlev mahe ballaad. Nii ka seekord. “Falling Fast” on veel mingil määral tasemel akustiliste lugude kokkuvõte, kuid lõpulaul “Hush Hush” on vast tema senine nõrgim lõpuballaad.

Üldiselt aga saab öelda, et tegu on vast ühe tugevaima Avril’i albumiga läbi aegade. Olgugi, et jah, kohati liigagi mitmekesine. Kuid võrreldes näiteks “The Best Damn Thing”‘iga on tegu vähemalt professionaalses mõttes mitmekülgse albumiga. Ning väga meeldib see, et taas on kasutatud elemente, mis meenutavad albumit “Under My Skin”. Kui nii edasi läheb, siis võib ka Chad’ist lõpuks kasu olla!

 

Dawn

Previous Older Entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.