Õhtu rahustava muusikaga

Hei,

Vahelduseks üks ülevaatlik tagasivaade kultuurisündmusele, mis toimus möödunud laupäeval. Tartus Uues Teatris esines oma uut albumit “Kes küsib?” esitlev Winny Puhh ning neid soojendas vana hea räpiguru Oleg Kosjugin (aka Genka).

Ürituse suhteliselt hiline algus mind väga ei seganud. Saingi kodused toimetused tehtud ja selmet magama minna, panin hoopis piduriide selga ja läksin kontserdile. Esimese hooga saadud Piletilevi info “Välja müüdud” osutus siiski pelgaks eelmüügi infoks ja kohapealt saime ikka piletid kätte. Lühikese baarijärjekorras oodates kulunud aja pärast oligi valmis soojendusartist laval pihta hakkama. Oleg Kosjugini set oli täis omanimelise EP kuldvaramut, sinna juurde lisatud vaba valik Genka muudest toimetustest Toe Tag’i, A-Rühma ja “Laula mu laulu” saateni välja. Set oli jooksvalt äkiline nagu räppmuusika puhul ikka – lugudest ikka ainult pigem parimad salmid ja fraasid, sinna vahele mõned dj ja trummari üleminekud ja tehtud! Tahan eraldi kiita trummar Rainer Meinartit, kes tegi asja päris ehedaks kontsertmuusikaks. Ma arvan, et ma pole paremal räppmuusika kontserdil käinud pärast nelja aasta tagust Toe Tag’i kontserti.

Aga mis sest räpist ikka, kõige olulisem muusika oli ikkagi tol õhtul toores rokkmuusika. Winny Puhhi puhul on muidugi stiililine lahterdamine tänamatu töö, sest kokku on segatud nii suur hulk erinevaid pille ja helimaastikke, et sa lihtsalt naudid elamust.

Lugude valik oli küllaltki lai, igalt albumilt midagi. Enamasti siiski valik vähem-elektrooniliste ja punklugude peal, mis ju tegelikult näitavadki, kui hea kontsertbändiga tegu on. Kuna kavas olid ka kõik suuremad hitid, siis rahva kaasaelamist oli mõningaselt tunda ka tagumistesse ridadesse, kus ma olude sunnil kuni viimase looni paiknema pidin. Imestust väärivad siinkohal topelt-trumm, mis kõlab ikkagi üllatavalt hästi, kuigi olen seda alati veidikene kartnud. Eriti veel nii väikse ruumi kohta oli heli isegi üllatavalt hea. Ja muidugi Diktor I kõrvulukustavalt kile karjatuslik hääl, mis on ühtlasi nauditav ja samas piinav. Aga isegi selle puhul sai suurem osa sõnadest aru, mis on tõsiselt imekspandav Eesti kontsertkultuuris.

Show poolest see bänd muidugi kunagi latti alla ei lase ning ka seekord – trummarid esinduslikult kõrgel poodiumil vastamisi, kitarristide ronimised mööda kõlareid ja lahutamatu osana poolperverssed kostüümid. Sinna vahele hulk kahtlase iseloomuga huumorit. Kontserdi lõpp aga kiskus käest ära ja nii kutsuti lavale kõik naisterahvad – tekkinud tühimik lava ees võimaldaski ka minul lavale lähemale liikuda, et enne kontserdi lõppu veel viimaste hüpetega end võhmale saada ning “Nuudlid ja hapupiim” karjudes oma möödunud kurguhaigus uuesti esile kutsuda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli ühe laheda elamusega ning loodan varsti jälle sattuda nii Winny Puhhi kui Oleg Kosjugini kontsertidele. Tule ka – sa ei kahetse!

Dawn

Traditsioonid ja demokraatia?

Hei,

Ütlen kohe ära, et mulle ei meeldi olla poliitiline ja ma ei tahaks üldse kirjutada midagi, mis puudutab poliitikuid, seadusi jms. Hetkel aga on ümberringi toimuv üpris huvitav ning ma ei saa jätta mainimata, et olukord on ühtlasi masendav ja naljakas. Kutsutakse masskampaaniana paraadidele ja barrikaadidele, räägitakse mingist ulmelisest “traditsioonilisest perekonnast” ja kõige lõpuks veel öeldakse, et kellelegi õiguste andmine on demokraatia piiramine! Ja kõige selle taga on üksainus seaduse jupp, mis lubab indiviididel vabalt seaduslikult elada, kellega nad soovivad.

Appi, samasoolised!

Tundub, et suur osa kohalikust elanikkonnast pole üle saanud paarkümmend aastat tagasi lõppenud ENSV ajast. Jah, retro on moes ja seetõttu pole ju tarviski 21. sajandisse astuda. Paljude jaoks oli elu siis toredam, aga selleks, et seda mäletada, peaks inimene olema vähemalt 30-aastane. Mina ei ole ja mina ei mäleta. Ja võib-olla se ongi hea, sest oskan näha tänapäeva maailma ja demokraatiat veidi värskema pilguga. Nõukogude ajal oli omasooiharus seaduslikult karistatav, see oli nii range tabu, et selle eest võis saada päris raske vangistuse (kahjuks mul pole viidet linkida, olen lugenud toonast karistusseadustikku sugulaste maakohas paar aastat tagasi). Tundub, et mingi hulk inimesi, kes toonasest ajast pärit, ei suuda leppida, et psühholoogilisel tasemel pole siin siiski midagi imelikku ja et tegelikkuses oldakse sellest teadlikud juba aastakümneid. Usun, et pigem on inimeste kitsarinnalisus põhjuseks, miks ei suudeta mõista, et seni, kuni tegu on kahe üksteist armastava võrdväärse inimese suhtega, siis pole sugu oluline, sest esikohal on ikkagi tunded ja inimkonna heaolu. Ja mida vabamad oma valikutes on inimesed, seda positiivsem on ka meie ümber valitsev õhkkond. Siinkohal on vale tuua võrdluseid, et homoseksuaal on võrdväärne pedofiili ja zoofiiliga (nagu mulle siin hiljuti selgeks üritati teha). Siiski see nii ei ole, kuna nendel juhtudel on enamasti siiski välistatud, et suhte osapooled suhtest sarnaselt arusaavad. See on samaväärne heteroseksuaalsete suhetega, kus üks osapool teeb kõike, mida teine ei taha. Seega lepime kokku – kahe võrdväärse erinevast või samast soost indiviidi kooselu on see, mida uue seadusega reguleerida tahetakse ja muid näiteid pole mõtet tuua!

Appi – traditsiooniline perekond!

Olen viimastel kuudel üha enam kuulnud mõistet “traditsiooniline perekond” ja pole siiani aru saanud, kust see tuleb. Võtsin lõpuks kokku, guugeldasin ja otsisin – põhimõtteliselt võtab selle kokku wiki artikkel: http://en.wikipedia.org/wiki/Nuclear_family. Ehk siis mehe ja naise vaheline enamasti abieluline liit, mille juurde kaasnevad koos tehtud ja adopteeritud lapsed. Mõiste ilus ja armas – kes meist sellist peret ei tahaks. Aga mõtleme veidi 21. sajandile ja saame kiiresti traditsioonilise pere mõiste ära unustada. Minu tutvusringkonnas on selliseid traditsioonilisi peresid küllaltki vähe! Leidub nii üksikvanemaid, lastetuid, lahutatuid, kärgperesid ja kõike muud. Statistika ei aita mu väidet ka ümber lükata, sest tõsi on: iga-aastane lahutuste koguarv on 60% igal aastal laulatatud abielude koguarvust. Lisame siia juurde veel mõne aasta tagused numbrid üksikvanemaga lastest http://www.yksikvanem.com/statistika/ ja mõtleme korra, kas tasub rääkida traditsioonilisest perest, kui selline asi on üha enam hääbuv tänapäeva maailmas. Teine vaatenurk on see, et kas statistika hakkab muutuma, kui lisanduvad samasooliste vanematega pered. Suure tõenäosusega abiellumise-lahutamise suhe palju ei muutu, küll aga on võimalus, et väheneb üksikvanematega perede suhtarv ja kuna neist peredest hetkel on kolmandik vaesusriskis, siis on lootus, et väheneb ka see protsent. Seega lepime kokku – kui räägime laste heaolust, siis mõtleme ka võimalikele positiivsetele tulemustele, enne kui jahume aegunud traditsioonidest!

(Vahemärkusliku irooniaga, et traditsioonid on erinevad ja võib võtta ka, et “traditsiooniline pere” on peremudel aastatuhandete tagant, enne kui keskajal inimesed mingit kindlat mudelit taga ajama hakkasid. Seega võibolla on traditsiooniline peremudel hoopiski hõimupealik, tema kümme naist, lapsed, võimalik intsest, orjade vägistamine jne. Seega see mõiste on minu jaoks endiselt segane. Aga see pole antud hetkel enam oluline.)

Appi – demokraatia!

Kõige hullemaks läheb asi siis, kui keegi kipub kellegi teise vabadusi ja õigusi piirama. Ukraina sündmused näitavad, et see pole üldse välistatud ka 21. sajandil, kus demokraatiat võetakse läänemaailmas siiski juba kui loomulikku nähtust. Seda enam paneb mind mõtlema, kuidas saab keegi öelda, et demokraatia on ohus, kui me anname inimestele õigusi juurde? See tundub minu jaoks kogu antud temaatika juures kõige ebaloogilisem. Tuuakse küll näiteid mingitest riikidest, kus on antud seaduse vastuvõtmise järel hakatud heterode vabadust piirama, aga need on siiski pigem üksikjuhud ja olgem ausad, kui sa juba praegu oled liiga sallimatu, siis seadused ei vaata ka praegu sinu peale hea pilguga. Seega tegelikult sisuliselt muutub vähe. Mingi laste hariduse päästmine on samamoodi ülereageeriv lähenemine, sest samasooliste voodielust räägitakse mingis vanuseastmes koolis juba täna – ja mida aeg edasi, seda enam seda teemat õppekavasse tuleb tuua, et vältida väärastunud maailmapildiga põlvkondade kasvamist. Väärastunud maailmavaadeteks pean siinkohal soolist, rassilist, usulist, seksuaalse orientatsiooni põhist jms diskrimineerimist. Kui me suudame lastele selgeks teha, et me kõik oleme samasugused inimesed väikeste erinevustega ja sallivus on lahe, siis on kogu inimkond jälle sammukese võrra lähemal rahumeelsema ja positiivsema võtme suunas. Lapsed on meie tulevik ja nende lai ja salliv silmaring on edu alus. Mõni vanem küll kardab, et niimoodi saab tema järglasest ka homo, kuid see siiski nii lihtne ei ole. Homoseksuaalsust on täheldatud juba aastatuhandete tagusest ajast ja sedasorti “psühholoogilist kõrvalekallet järglaste mittesaamiseks” (andestage mu “huvitavaid” mõisteid) on olnud arvatavasti inimkonna tekkest alates. Samasugust käitumist on ka loomadel, seega selline lihtsalt meie loodus on. Miks aga paljudele tundub, et geide arv pidevalt kasvab on lihtne: keskaja, kiriku võimu, nõukogude võimu ja muu selliste vabadusi piiravate sündmuste tõttu on olnud homoseksuaalsed inimesed pahatihti põlu all, mistõttu praegune 21. sajandi demokraatia areng on lubanud neil kapist välja tulla ja inimeseks saada. Pealtnäha nii loogiline, aga miskipärast tuleb seda üle korrata, sest osad arvavad ikka, et lapse kasvamine demokraatlikus keskkonnas teeb temast gei.

Kokkuvõte

Kuna mu elukaaslane on teises Euroopa otsas ning ema ja õed-vennad mööda Eestit laiali, siis ei saa ma homme teeselda traditsioonilist perekonda. Kõik kes aga tunnevad, et on osa traditsioonilisest perekonnast, minge oma mehe/naise ja lastega hoopis loomaaeda või muuseumisse, veetke koos mõnusalt aega ja ärge laske end häirida inimestest, kes tahavad teie ainsat perele mõeldud päeva nädalas raisata sündmusele, mis teie peret ei puuduta.

Ilusat nädalavahetust ja head sallivust!

Dawn

PS: Selle postituse eesmärk on oma maailmavaateid tutvustada, mitte kellelegi arvamust pähe suruda. Kirjutamise põhjuseks on see, et ümberringi toimuv üritab mulle arvamust pähe suruda ja kuni üleeilseni ma olin sellest teemast teadlikult eemale hoidnud. Kuna tunnen, et see teema tungib uksest ja aknast minu eraellu, siis ma pidin lihtsalt oma mõtted kuskil kuidagi kirja panema. Seega sul on vabadus arvata teisiti, kuid viisakas on austada ka teiste arvamusi! :)

Raju diskoõhtu Enter Shikari’ga

Hei!

 

Võtaksin nüüd korra kokku ühe eelmisel nädalal toimunud sündmuse, mis oli lihtsalt nii hea, et ei saa seda elamust jagamata jätta. Nimelt algas Rock Café 11. hooaeg ning selle avalöögi tegi Briti elektroonilise core muusika täht Enter Shikari.

 

Sellel aastal on tihti juhtunud, et satun kontserdile, kus esineva bändi loomingust tean enne lavale astumist vaid mõnda lugu. Nii ka juhtus Enter Shikari’ga. Mis ajendas mind kontserdile minema, oli esiteks viimati ilmunud “Rat Race EP”, mille ootamatult avastasin ja millesse ka pea momentaalselt armusin ning teiseks vajadus korraliku moshpit’i muusika järele (viimase aasta jooksul suures osas ainult poppkontserte külastanud). Siia otsa veel võimalus koos sõbraga minna ühe hinnaga ning minek oligi kindel. Hoolimata vähesest teadmuspagasist ning pikaaegsest metalkontserdi kogemuse puudumisest oli tegu ühe parima live’ga, kus ma viimastel aastatel käinud olen.

 

Millel põhineb mu arvamus? Alustades algusest, siis bändi lavale tuleku hetkest oli publik momentaalselt mässu ja tantsu meeleolus. Karjuti (minu jaoks tundmatuid) ridu kaasa ning kohe esimesest loost alates haaras moshpit pea kogu Rock Café põranda. Kuna ma lugusid teadsin vähe, siis lasksin ennast lihtsalt mölluga kaasa viia. Ja olgem ausad, ma poleks kunagi uskunud, et nii suur hulk metalhead’e võiks dubstep’i ja trance’i järgi tantsida või et nii suur hulk “lahedaid piffe” võiks sellises metali keskkonnas moshimise ette võtta. Seda veidram oli kogu see üritus, kuid seda lahedama õhustiku see tekitas.

 

Bänd ise hoidis rahvast kogu pooleteise tunni jooksul põnevil. Rääkimata, et taaskord iga bändiliige omas oma tipphetke esilauljana ning peavokalist mööda Rock Café rõdusid ja publikut ringi jooksis. Lisaks loobiti laval oma pille ringi, visati lugude vahele mahedat Briti huumorit ning muidugi kutsuti rahvast igasuguseid fraase kaasa laulma, kindlates kohtades hüppama ja rivitantsu tegema. Kuivõrd see möll ei jätnud muljet kui etteplaneeritud show, vaid pigem tüüpiline emotsioonidest ja olukorrast lähtuv ringi taidlemine, siis seda paremini see mõjus. Naturaalselt toores ja samas jõuline ning kaasakiskuv – rohkem polegi ju heal kontsertbändil teha vaja.

 

Lugudest aga nii palju, et selle bändi muusikat kuulaks ka vabal ajal. Olen alati armastanud maitsekalt stiile kokku segavaid artiste. Antud juhul tehti täpselt piisavas koguses tantsumuusikat, et sa saaksid oma elektroonilise muusika vajaduse rahuldatud ning sinna otsa väga toorest math- ja metalcore’i, et see täiesti absurdsena mõjunud kooslus tundus liiga hea, et olla tõsi.

 

Aga hetkel muud ei hakkagi targutama, järgmisena vististi juba Seether novembris ;)

 

Ilusat kooliaasta algust,

Dawn

Linkin Park – The Hunting Party

Hei-hei,

Ma olen terve suve salamisi vaikinud ühest selle suve suurimast albumist – Linkin Park’i värskeimast üllitisest “The Hunting Party”. Olen aus, vajasin väikest harjumisperioodi, aga nüüd olen šokist juba toibumas ja valmis selle kohta midagi kirjutama.

Mis?

“The Hunting Party” on Linkin Park’i järjekorras kuues kauamängiv. Viimastel aastatel on onud tempot tõstnud ja uus album ilmub umbes iga kahe aasta tagant, mis on fännile kindlasti meeldiv, kuid samas jätab õhku küsimuse, ega rapsimine kvaliteeti alla vii. Antud albumi puhul ongi toorust sisse toodud – tahtlikult! Plaadi kirjutamise ajal anti mõista, et nad ei pöördu tagasi juurte juurde, vaid pigem teevad bändi, kes oleks võinud olla nende teismeliseaja iidoliks. Seega on tugevalt tunda 90-ndate raske roki, räpi ja grunge/poppungi mõjutusi, mis jätab õhku küsimuse: kas sellist Linkin Park’i me tahtsimegi?

Kuidas kõlab?

Plaat hakkab elektroonilise müra ja raju trash metaliga loos “Keys To The Kingdom”, mis tegelikult võtab väga hästi kokku ka, mis toimuma hakkab. Lugu üllatab eelkõige kahe asjaga: Chester karjub nagu vanasti (või isegi rohkem) ja Mike laulab paremini kui kunagi varem! Lisaks veel lühike räpilõik ja meloodiline kitarri vahemäng ja vägagi tugev algus plaadile on pandud!
“The Hunting Party” üks eripärasid võrreldes eelmiste albumitega on koostööpartnerite kaasamine lugude kirjutamisse ja esitamisse. “All For Nothing” teeb selles osas otsa lahti ning asi kõlab tõesti nagu vanakooli nu-metal – mõnusalt räpine ja voolavalt raske. Kohe järgnev “Guilty All The Same” on aga meeletu (ligi kuueminutiline) nu-metal oopus, mille sarnast pole kuuldud alates “QWERTY”st aastal 2006. Lisavokalistina kaasa tegev räppar Rakim toob tagasi räpi kuldajastu, kus riimiladumine oli töö omaette.
Vahepala “The Summoning” aitab korraks kõrvu puhata ja seedida seni kõlanud rasket rokki. Kuid mitte kauaks, järgnev “War” on nii punk-metal, et see ei kõla isegi enam antud bändile kohasena. Mina küll olen selle muusikastiiliga üles kasvanud ja harjun ajapikku ära, kuid Linkin Park’ina ei suuda ma seda vist kunagi võtta. Õnneks võetakse ennast kokku ja “Wastelands” on juba ehe nu-metal nagu me seda kümnenditagusest ajast mäletame. Siinkohal on asjalik mainida ka seda, et räpilõigud on lugudes taas esikohale tõstetud – sisu on sügavam ja tundelisem kui mõni album tagasi. Seega on vokaali koha pealt tehtud mitu sammu edasi. “Until It’s Gone” on nii tüüpiline Linkin Park, et selle kohta midagi öelda nagu polegi. Siiski ei vaju plaat siin ära, vastupidi – järgnev “Rebellion” on kahasse kirjutatud Daron Malakian’iga, kes on vast tänapäeva metal’i kroonimata kuningas. Ja nii kõlab ka “Rebellion” kui armeenlaste rahvalaul, mis on segatud mässumeelse punkmetaliga. Plussiks on siin loos lisaks herr Malakianile veel topeltvokaal (jälle Mike’i eneseületus parimas võtmes).
Mida ma poleks kunagi arvanud on see, et ma saan öelda 21. sajandil mõne tänapäevamuusika bändi kohta, et see kõlab kui 90-ndate alguse The Offspring. Aga täpselt selline tunne valdab mind alati, kui kuulen lugu “Mark The Graves”. Üldse on minu meelest kohati üle pingutatud toore ja raju helipildi loomisega. Laulud kõlavad rohkem kui demod, mitte kui Linkin Park’ile omane detailideni lihvitud üllatusterohke elektronrokk. “Drawbar” aga ongi pigem demo – vahelugu jämmimissessioonist Tom Morelloga.
Plaadi lõpetavad “Final Masquerade” ja “A Line In The Sand”. Olgugi, et esimene neist kõlab liiga popilikult (rohked sündid ja mahe meloodia) võrreldes ülejäänud plaadiga, siis seda värskendavam ta ongi ning mulle isegi meeldib võib-olla rohkem kui need kümme aastat igatsetud rajud lood. “A Line In The Sand” on aga plaadi kõige keerulisem lugu võttes kokku kõik plaadi eripärad: Mike’i mahe vokaal, karjuvalt pungine refrään, tõsine räpilõik ning meeletus koguses kitarrisoolosid ning trummilööke ülemõistuse kiires tempos.

Kokkuvõtteks

Üldiselt olen plaadiga rahul. Ei oska küll hinnata kas ja millisest eelnevast albumist see võiks parem olla, kuna see on lihtsalt nii erinev. Kuid kui keegi otsib midagi, mis oleks raju, otsekohese lüürikaga, veidi paindliku äärmustega eksperimenteeriva kõlapildiga ning kohati lapsepõlvemeenutuse pisara silma toov, siis selleks sobib see album ideaalselt. Minu plaadiriiulis saab ta kindlasti koha kuskil agressiivsemate, kuid samas väga heade albumite vahel (System Of A Down, Stone Sour ja KoRn oleks head kaaslased küll).

 

Head kuulamist!
Dawn

Mitmekülgne teisipäev Peeter Oja ja James Arthuri seltsis

Heihei noored,

Jälle on möödunud hullupööra kiire nädal, seega teeks väikse tagasivaate möödunule. Eelmisel teisipäeval sai käidud näiteks kahel võrdlemisi erineval üritusel järjepanu: Peeter Oja uue stand-up’i “Kui loll võib inimene olla” esietendusel ning James Arthur’i kontserdil Club Factory’s. Nüüd aga mõlemast üritusest lühidalt ka eraldi.

 

Peeter Oja on olnud üks omapärasemaid koomikuid Eesti teatriajaloos. Oma kohatise räuskava iseloomuga ning selgelt ühiskonnakriitilise hoiakuga on ta võitnud üksjagu fänne ja vastaseid. Minu jaoks oleneb huumor alati kontekstist ning Peeter Ojal on konteksti tabamine pea alati hästi välja tulnud. Jah, mõnel korral jääb ta oma naljadesse kinni ja seetõttu öeldakse, et “ta pole enam nii naljakas kui vanasti”, aga ma ikkagi pigem hindaks iga teost eraldi. Nii ka nüüd, kui sain sünnipäevaks piletid esietendusele, oli esimene mõte kahtlus, kas asi on ikka nii hea kui Oja parimad päevad või äkki läheb asi labaseks.

Kahtlused said oma lahenduse möödunud teisipäeval. Väljamüüdud saali ees esines Oja lühikavaga näidetest, kui loll võib inimene olla. Võib-olla isegi liiga lühike (veidi üle tunni kestis kogu show) ning seetõttu väga tormav etteaste, kuid selle võrra intensiivsem. Naljad ei jõudnud labaseks minna, teravus oli pidevalt sees, publik oli alguses veidi külm (arvatavasti palavusest veidi nõrkenud lihtsalt), kuid ajapikku saadi huumorisooned tööle ja lõbus ajaviide ajas kõiki muhelema ning lausa naerma.

Peeter Oja pluss koomikuna on just see, et ta on tegelikult näitleja. Ta suudab erikummalisi elus ettejuhtuvaid olukordi hästi välja mängida ja järele teha. Seetõttu oli ka etendus seda nauditavam. Mängides stand-up’ide kohatise vaba vormiga sai Oja veidikene pikemalt rõhutada asju, mis inimestele rohkem peale läksid (vähemalt jäi selline mulje) ning kiiremalt üle käia punktid, mis jäid tipphetkede varju. Seda ühtlasemana tundus etteaste. Kuid endiselt, teemade rohkus lühikese kava kohta jättis veidi tormaka mulje ning see on ka ainus põhjus miks oma teatrikriitiku hinnanguna pakuks nähtule hindeks 9 punkti kümnest.

Lühike taksosõit palavas Tallinnas ja juba olime elukaaslasega hoopis teist sorti üritusel.

2012 aastal Suurbritannia X Factor’i nimelise superstaarivõistluse võitnud James Arthur esines teisipäeval esimest korda Tallinnas. Ja olgem ausad – maailma “superstaaridest” (ehk vastavates saadetes osalenutest) on ikka väga väike osa Eestis esinenud, seega on selline kontsert täiesti üllatus- ja ülistusväärne.

Ise pole James Arthur’it kunagi eriti kuulanud. Tema singlilood on head, kuid mitte tapvalt ägedad. Elukaaslane aga suure fännina suunas mind ikka pileteid ostma ja tunnistan, et ma ei kahetse küll. Pigem isegi soovitan nüüd kõigil antud noort andekat muusikut kuulama hakata! Sellist mõnusat segu funk’ist, hip-hop’ist, popist ja rokist on raske mittearmastada. Ühest küljest piisavalt mugav ja pehme, et ligi lasta, teisest küljest mõnusalt gruuviv, et kaasa tantsida. Ja lisaks muidugi superstaarile omane kandev ja tugev häälepartii.

Nagu enne mainisin – lugusid teadsin vähe. See aga ei takistanud mul lugudele kaasa elamast. Pealtnäha tagasihoidlik Arthur suhtles publikuga vabalt, tegi mõnusat Briti huumorit ning kiskus publikut kaasa plaksutama, hüppama ja kätega vehkima. Ainus mis mind taaskord häiris, oli publik ise. Publikust 80% oli pifimaterjal, kes küll suures osas suutis oma meesideaalile kaasa elada, kuid kellest siiski nii mõnigi oli hämmeldunud, kui ülejäänud publik hüppama vms hakkas. Aga see jällegi minu probleem, et kontsert pole ainult vaatamiseks, vaid muusika endast läbi laskmiseks. Võib-olla ma lihtsalt ei jää suu lahti noori Briti poissmehi vaatama nagu Eesti naised tavaliselt teevad…

Muusikast võib-olla tooks välja veel vaid nii palju, et bänd oli tasemel (nagu sessioonimuusikute bänd muiste), lood olid ka suures osas vahvad ning kui laulma lasti ka üks taustalaulja, siis oli kõik esituse pool ideaalselt kaetud. Lugude valik oli aga huvitav. Kõige tuntumad lood olid lükatud encore’i, suhteliselt kontserdi alguses toodi sisse ballaadid ning kõige rajum ja kiirem lugu oli täpselt kava keskel. Lisaks olid ballaadid kohati tüüpilised popballaadid, mis alles kolmandal minutil ägedaks muutusid, seega oli palju segaduses tundeid kontserti jooksul. Aga võib-olla see oligi pluss, sest see tähendas, et asi ei suutnud jätta pealtvaatajaid ükskõikseks, vaid pigem kogu aeg hoida olukorda huvitavana. Igal juhul nii see toimis ja olen täiesti rahul kulutatud rahahunnikutega.

Ilusat suve jätku, varsti jälle!
Dawn

Marslaste teine tulemine

Heihei.

On juba paar päeva möödunud, kuid siiski süda ei anna rahu ning seetõttu pean ikkagi ka teiega jagama oma viimatist kontserdielamust Saku Suurhallis, kus möödunud teisipäeval esines kaks artisti USAst, neist nimekam Thirty Seconds To Mars.

Jah, nemad olid nimekam artist, kuid mis mind vägagi suurelt üllatas oli minu jaoks täiesti tundmatu soojendusbänd Bad Things. Olenemata suhteliselt tavalisest nimest oli tegu väga huvitava bändiga. Piisavalt energiline, piisavalt indie, piisavalt rokk ja piisavalt mitmekesine. Mitmehäälne vokaal ja ringi tatsav vokalist ja oligi publik soe. Õnnestus peaaegu ka mikriga pihta saada, kui laulja rokkari kombel mikrit keerutas, seega päris rock’n’roll’iks kiskus asi ikka ära. Kindlasti on tegu bändiga, keda võiks ka teinekord vaatama minna ja siis võiksid nemad juba olla peaesinejaks!

Pärast mõttepausi astus aga lavale peaesineja vähendatud koosseis. Minu jaoks oli huvitav näha esimest korda rokkartisti esinemas ilma trummarita. Ja seda veel nii suure nime puhul nagu Thirty Seconds To Mars. Siiski võin öelda, et live oli päris hea. Olen aus ja tunnistan, et mulle tundus paari aasta tagune Lauluväljakul toimunud live sisukam ja energilisem. Saku Suurhalli heli tegi muidugi oma töö, mistõttu vokaali oli ainult siis kuulda kui akustilise seti keskel Jared publiku juurde tuli ja ilma mikrofonita laulis. Siiski show oli meeletu. Lausa nii meeletu, et küll paluti inimestel hüpata, küll visati publiku sekka suuri õhupalle, küll tehti madalstarti, kuid põhirõhk oli ikkagi publiku kaasalaulmisel. Lausa nii intensiivsel, et kohati vokalist ise ei pidanud poolt lugugi ise laulma. Lisaks käis laval pidev sagimine – lugude vahelised pausid venisid lõputult pikaks, kuna pidevalt kasutati publikut laval lugudele kaasa laulmiseks ja ülejäänud publiku ärgitamiseks.

Trummari puudumine avaldas aga mõju kontserdile mitmes mõttes: esiteks jäi kontsertosa selle võrra elutumaks – backtrack’ina kõlav trummipartii on lihtsalt sedavõrd tuim olenemata sellest, kui hästi see salvestatud on; teiseks tehti kavas pigem paari suure hiti kõrval lihtsamate rütmimustritega lugusid ning akustilisi versioone (ma vähemalt loodan, et nende tegelik kava pole nii vaikne). Muidugi see ei tähenda, et oleks pidanud kohe võtma mingi keha trumme taguma, kuid siiski oleks see olnud võib-olla mõistlik. Muusikalises osas ruulis aga soojendusbänd peaesineja välja – eks siin ole ka palju tehnilisi küsimusi ning publiku aktiivsus nüansiks, mis sellise olukorra tekitas.

Üldjoontes võis õhtuga rahule jääda, kuid ausalt öeldes on tunne, et sama hästi oleks võinud osta poole odavama istekoha pileti ja kontserti rahulikult eemalt nautida. Seda põhjusel, et fännitsoonis lihtsalt seista ja kuulata pole rokk-kontserdi mõistes väga minu teema ning show’d on parem ja ülevaatlikum ju eemalt jälgida. Eks järgmine kord mõtlen hoolega läbi.. või siis mitte.

Ilusat suve jätku!
Dawn

Õhtu täis head muusikat ja väikeste laste viha

Tere

Kui aasta tagasi Bastille’i “Pompeii” raadiotest nonstop kõlas, arvasin ma, et tegu on tüüpilise uue poppartistiga. Läks aega mööda ja teised singlid juba tundusid paljulubavamad ning talvel sai ka Mirror Phase‘iga eelmainitud lugu kaverdatud. See kõik kulmineerus sellega, et eile võtsin end kokku ja läksin ühisjoomingule nimega Õllesummer, et näha oma silmaga, mida see hetkel Billboard’i rockmuusika edetabeleid vallutav Briti punt siis endast tegelikult kujutab.

Eelistades aega parajaks teha Kõrsikuid kuulates ja erinevaid vedelikke tarbides (oli ikkagi ju palav päev), siis 45 minutit enne kontsertkava algust lava ette jõudes oli üllatus suur, kui teismeliste tüdrukute armee oli kogu lavaesise vallutanud. Siiski ei löönud ma risti ette, vaid surusin ennast vihaste pilkude saatel veidi sellest massist ettepoole, sest ikkagi rockbänd ja kuidas sa siis kuskil nurga taga seistes või istudes sellest kogu elamuse kätte saad. Täitsa ette, kus ootasid juba Koit Toome hurmurkavereid Joala lugudest kuulanud sõbrannad tunde nägusaid Briti poisse, ei jõudnudki, aga see mind nii väga ei muserdanud, kuna olin ikkagi sellest bändist teadlik vaid pealiskaudselt ning üksikute lugude kaudu.

Paar Õllesummeri reklaami ette ja bänd oligi laval. Lugude tempod olid naljakad, laulja üritas rahvast hüppama meelitada, kuid esimeste lugude biit oli mõneti liiga aeglane. Suuremad fännid aga said jalad maast lahti ja niimoodi see vaikselt arenema hakkas. Kui paari esimese loo seas oli ka tuttavaid viise, siis edasi läks asi minu jaoks väga võõraks. Samas suutis bänd piisavalt energiat edasi anda, et isegi täiesti tundmatud palad meelitasid kaasa elama (poppmuusika võlud). Ja eks sellele aitasid kaasa ka laval toimunud liikmete ringimüttamised – kitarrist oli ühel hetkel hoopis bassist ja teisel hetkel sündimängija, laulja peksis tome, PAD’i ja mängis vahepeal ka sünti (mida helitehnikud miskipärast kogu aeg seadistamas käisid), trummar ronis ka pahatihti oma toolilt üles, sest mida sa ikka poppbiiti suurel setil mängid, kui PAD’iga saab täitsa hakkama ja sündimängija tegi samuti kõike, mis ette juhtus. Ehk siis vaadata oli palju. Lihtsureliku jaoks võib-olla liigagi palju, kuid mulle meeldib, kui on pillide mitmekesisus ning pillimehed suudavad positsioone vahetada, et lugusid huvitavamalt kõlama saada. Tipphetk oli see, kui laval oli kaks basskitarri – müstifikatiivne.

Kontserdi keskel kõlanud ballaad võttis laulukaare aluse taaskord mobiiltelefonide välklampide toel valgeks nagu jaaniusside paraadil. Laulja oli silmnähtavalt liigutatud ja poetas isegi paar pisarat. Eks ta ilus oli tõesti. Üldse oli laulja ülimalt tagasihoidlik ja sümpaatne. Nagu poleks üldse suur staar, vaid mingi tavaline tüüp tänavalt, kes oma sõpradele paar lugu laulab ja sinna vahele sõbralikult mõne lause poetab.

Laivi lõpetuseks tehtud tipplood “Things We Lost In Fire”, “Of The Night” ja “Pompeii” panid aga meeletu fännimassi nii hoogsalt kaasa elama, et tundus, et terve laulukaare alune oli seda kisa ja möllu täis. Ja kui ühe loo ajal käis laulja mööda lavaesist lauldes ringi ning “Of The Night” ajal palus rahval kükitada, et meeletu hüppelaine refrääni algusesse tekitada, siis oligi laivi kõik kohustuslikud elemendid ka läbitud. Kurb küll, et kava oli tehtud selline, et encore‘i ei olnudki, mis jättis fännid nördinult päris pikalt veel bändi lavale naasmist ootama. Aga eks see värskete bändide puhul ole tavaline ka, et tehakse pigem korralik kompaktne kava, sest pole ju kindel, kui paljud festivali külastajatest üldse neist kuulnud on ja kuidas festivali ajakava bändile aega ette näeb.

Ja ma ei taha hädaldada, kuid ma olen veidi mures, et see bänd vallutab rockmuusika edetabeleid. Bänd, mille laivil suur osa ajast oli laval ainsaks keelpilliks basskitarr ning elektrikitarri kasutamine oli peamiselt mahemeloodiate jaoks – vaid ühes-kahes loos kõlas mingitki sorti kärisevat kitarri. Lugude biit oli ka pigem mõjutet hip-hop’ist ja tantsupopist ning sündimängija mängis valdavas osas kas akorde või lühikesi meloodiasämpleid. Kiidan muidugi, et täitsa omapärane stiil ja veel omapärasem esitus, kuid wikipedia öeldud synthpop on siiski veidi tõesem sõna kui rock. Ehk siis vabandust kõikide laste ees, kellest ma mööda trügisin, arvates, et on rockkontsert, aga tegelikult oleks võinud ka kolm sammu kaugemal seista ja kaasa elada.

Järgmisena siis 30 Seconds To Mars juba uuel nädalal ;)

Dawn

Previous Older Entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.