Marslaste teine tulemine

Heihei.

On juba paar päeva möödunud, kuid siiski süda ei anna rahu ning seetõttu pean ikkagi ka teiega jagama oma viimatist kontserdielamust Saku Suurhallis, kus möödunud teisipäeval esines kaks artisti USAst, neist nimekam Thirty Seconds To Mars.

Jah, nemad olid nimekam artist, kuid mis mind vägagi suurelt üllatas oli minu jaoks täiesti tundmatu soojendusbänd Bad Things. Olenemata suhteliselt tavalisest nimest oli tegu väga huvitava bändiga. Piisavalt energiline, piisavalt indie, piisavalt rokk ja piisavalt mitmekesine. Mitmehäälne vokaal ja ringi tatsav vokalist ja oligi publik soe. Õnnestus peaaegu ka mikriga pihta saada, kui laulja rokkari kombel mikrit keerutas, seega päris rock’n’roll’iks kiskus asi ikka ära. Kindlasti on tegu bändiga, keda võiks ka teinekord vaatama minna ja siis võiksid nemad juba olla peaesinejaks!

Pärast mõttepausi astus aga lavale peaesineja vähendatud koosseis. Minu jaoks oli huvitav näha esimest korda rokkartisti esinemas ilma trummarita. Ja seda veel nii suure nime puhul nagu Thirty Seconds To Mars. Siiski võin öelda, et live oli päris hea. Olen aus ja tunnistan, et mulle tundus paari aasta tagune Lauluväljakul toimunud live sisukam ja energilisem. Saku Suurhalli heli tegi muidugi oma töö, mistõttu vokaali oli ainult siis kuulda kui akustilise seti keskel Jared publiku juurde tuli ja ilma mikrofonita laulis. Siiski show oli meeletu. Lausa nii meeletu, et küll paluti inimestel hüpata, küll visati publiku sekka suuri õhupalle, küll tehti madalstarti, kuid põhirõhk oli ikkagi publiku kaasalaulmisel. Lausa nii intensiivsel, et kohati vokalist ise ei pidanud poolt lugugi ise laulma. Lisaks käis laval pidev sagimine – lugude vahelised pausid venisid lõputult pikaks, kuna pidevalt kasutati publikut laval lugudele kaasa laulmiseks ja ülejäänud publiku ärgitamiseks.

Trummari puudumine avaldas aga mõju kontserdile mitmes mõttes: esiteks jäi kontsertosa selle võrra elutumaks – backtrack’ina kõlav trummipartii on lihtsalt sedavõrd tuim olenemata sellest, kui hästi see salvestatud on; teiseks tehti kavas pigem paari suure hiti kõrval lihtsamate rütmimustritega lugusid ning akustilisi versioone (ma vähemalt loodan, et nende tegelik kava pole nii vaikne). Muidugi see ei tähenda, et oleks pidanud kohe võtma mingi keha trumme taguma, kuid siiski oleks see olnud võib-olla mõistlik. Muusikalises osas ruulis aga soojendusbänd peaesineja välja – eks siin ole ka palju tehnilisi küsimusi ning publiku aktiivsus nüansiks, mis sellise olukorra tekitas.

Üldjoontes võis õhtuga rahule jääda, kuid ausalt öeldes on tunne, et sama hästi oleks võinud osta poole odavama istekoha pileti ja kontserti rahulikult eemalt nautida. Seda põhjusel, et fännitsoonis lihtsalt seista ja kuulata pole rokk-kontserdi mõistes väga minu teema ning show’d on parem ja ülevaatlikum ju eemalt jälgida. Eks järgmine kord mõtlen hoolega läbi.. või siis mitte.

Ilusat suve jätku!
Dawn

Õhtu täis head muusikat ja väikeste laste viha

Tere

Kui aasta tagasi Bastille’i “Pompeii” raadiotest nonstop kõlas, arvasin ma, et tegu on tüüpilise uue poppartistiga. Läks aega mööda ja teised singlid juba tundusid paljulubavamad ning talvel sai ka Mirror Phase‘iga eelmainitud lugu kaverdatud. See kõik kulmineerus sellega, et eile võtsin end kokku ja läksin ühisjoomingule nimega Õllesummer, et näha oma silmaga, mida see hetkel Billboard’i rockmuusika edetabeleid vallutav Briti punt siis endast tegelikult kujutab.

Eelistades aega parajaks teha Kõrsikuid kuulates ja erinevaid vedelikke tarbides (oli ikkagi ju palav päev), siis 45 minutit enne kontsertkava algust lava ette jõudes oli üllatus suur, kui teismeliste tüdrukute armee oli kogu lavaesise vallutanud. Siiski ei löönud ma risti ette, vaid surusin ennast vihaste pilkude saatel veidi sellest massist ettepoole, sest ikkagi rockbänd ja kuidas sa siis kuskil nurga taga seistes või istudes sellest kogu elamuse kätte saad. Täitsa ette, kus ootasid juba Koit Toome hurmurkavereid Joala lugudest kuulanud sõbrannad tunde nägusaid Briti poisse, ei jõudnudki, aga see mind nii väga ei muserdanud, kuna olin ikkagi sellest bändist teadlik vaid pealiskaudselt ning üksikute lugude kaudu.

Paar Õllesummeri reklaami ette ja bänd oligi laval. Lugude tempod olid naljakad, laulja üritas rahvast hüppama meelitada, kuid esimeste lugude biit oli mõneti liiga aeglane. Suuremad fännid aga said jalad maast lahti ja niimoodi see vaikselt arenema hakkas. Kui paari esimese loo seas oli ka tuttavaid viise, siis edasi läks asi minu jaoks väga võõraks. Samas suutis bänd piisavalt energiat edasi anda, et isegi täiesti tundmatud palad meelitasid kaasa elama (poppmuusika võlud). Ja eks sellele aitasid kaasa ka laval toimunud liikmete ringimüttamised – kitarrist oli ühel hetkel hoopis bassist ja teisel hetkel sündimängija, laulja peksis tome, PAD’i ja mängis vahepeal ka sünti (mida helitehnikud miskipärast kogu aeg seadistamas käisid), trummar ronis ka pahatihti oma toolilt üles, sest mida sa ikka poppbiiti suurel setil mängid, kui PAD’iga saab täitsa hakkama ja sündimängija tegi samuti kõike, mis ette juhtus. Ehk siis vaadata oli palju. Lihtsureliku jaoks võib-olla liigagi palju, kuid mulle meeldib, kui on pillide mitmekesisus ning pillimehed suudavad positsioone vahetada, et lugusid huvitavamalt kõlama saada. Tipphetk oli see, kui laval oli kaks basskitarri – müstifikatiivne.

Kontserdi keskel kõlanud ballaad võttis laulukaare aluse taaskord mobiiltelefonide välklampide toel valgeks nagu jaaniusside paraadil. Laulja oli silmnähtavalt liigutatud ja poetas isegi paar pisarat. Eks ta ilus oli tõesti. Üldse oli laulja ülimalt tagasihoidlik ja sümpaatne. Nagu poleks üldse suur staar, vaid mingi tavaline tüüp tänavalt, kes oma sõpradele paar lugu laulab ja sinna vahele sõbralikult mõne lause poetab.

Laivi lõpetuseks tehtud tipplood “Things We Lost In Fire”, “Of The Night” ja “Pompeii” panid aga meeletu fännimassi nii hoogsalt kaasa elama, et tundus, et terve laulukaare alune oli seda kisa ja möllu täis. Ja kui ühe loo ajal käis laulja mööda lavaesist lauldes ringi ning “Of The Night” ajal palus rahval kükitada, et meeletu hüppelaine refrääni algusesse tekitada, siis oligi laivi kõik kohustuslikud elemendid ka läbitud. Kurb küll, et kava oli tehtud selline, et encore‘i ei olnudki, mis jättis fännid nördinult päris pikalt veel bändi lavale naasmist ootama. Aga eks see värskete bändide puhul ole tavaline ka, et tehakse pigem korralik kompaktne kava, sest pole ju kindel, kui paljud festivali külastajatest üldse neist kuulnud on ja kuidas festivali ajakava bändile aega ette näeb.

Ja ma ei taha hädaldada, kuid ma olen veidi mures, et see bänd vallutab rockmuusika edetabeleid. Bänd, mille laivil suur osa ajast oli laval ainsaks keelpilliks basskitarr ning elektrikitarri kasutamine oli peamiselt mahemeloodiate jaoks – vaid ühes-kahes loos kõlas mingitki sorti kärisevat kitarri. Lugude biit oli ka pigem mõjutet hip-hop’ist ja tantsupopist ning sündimängija mängis valdavas osas kas akorde või lühikesi meloodiasämpleid. Kiidan muidugi, et täitsa omapärane stiil ja veel omapärasem esitus, kuid wikipedia öeldud synthpop on siiski veidi tõesem sõna kui rock. Ehk siis vabandust kõikide laste ees, kellest ma mööda trügisin, arvates, et on rockkontsert, aga tegelikult oleks võinud ka kolm sammu kaugemal seista ja kaasa elada.

Järgmisena siis 30 Seconds To Mars juba uuel nädalal ;)

Dawn

Mai-Juuni14

Yo,

Kiired ajad on korraks möödas ja saab vahelduseks ka väikse kokkuvõtte teha, mis muusikailmas sünnib ;)

Avril Lavigne – Give You What You Like


Juba pikemat aega kosutab hinge Avril’i meistriteos, mille sisu on küll veidi masohhistlik, kuid mille teostus on lihtsalt vägev.

Linkin Park – Until It’s Gone


Linkin Park on käredam kui kunagi varem, kuid singlilugu on ikka piisavalt mahe, et raadioski kõlada.

Avril Lavigne – Hello Kitty


Palju kõneainet tekitanud tänapäeva popplugu, mis oma sõnumis ja elektroonsuses tundub olevat nii mitte-Avril, kuid mis samas on siiski liiga Avril, et seda lugu talle pahaks panna. Ja “beat-dropping” on ju lihtsalt äge!

Panic! At The Disco – Nicotine


Meeldejääva meloodiaga tõsine pala armastusest halbade asjade/isikute vastu.

Instrumenti – King Of The Wild Things


Lätlaste muusikaparemik mahemeloodilises popis. Pandad on suureks kasvanud ja tõsisemaks muutunud.

Pharrell Williams – Happy


Palju õnne!

Kaiser Chiefs – Coming Home


Mõnikord sa avastad, et polegi kuhugi minna. Ja siis sobib seda lugu kuulata. Lisaks väga hea video, mida vaadata, kui ainult kuulata ei viitsi.

Linkin Park feat. Rakim – Guilty All The Same


Ja et see kokkuvõte liiga malbe poleks, siis ikka mingi väga raju asi ka sisse!

Seether – Weak


Seether on tagasi lainel ja parem kui kunagi varem.

Taking Back Sunday – Stood A Chance


You never even stood a chance! Tempokas emorokk on jälle tipus ja video on ka meeliülendavalt segane.

Ilusat suve (loodetavasti see jõuab varsti kätte ka)!

Dawn

Aprill14

Yo,

 

Aprilli lõpp läks nii kiiresti, et tuli alles nüüd meelde kokkuvõte teha. Siin see nüüd on ;)

 

Avril Lavigne – Give You What You Like

 

Midagi tõsiselt ilusat.

 

 

Seether – Weak

 

Emotsioonid on laes.

 

 

Silversun Pickups – Cannibal

 

Kannibalistide tantsulugu.

 

 

Royal Blood – Little Monster

 

Vot nii kõlab õige basskitarr.

 

 

Pharrell Williams – Happy

 

Olgem kõik endiselt õnnelikud!

 

 

Panic! At The Disco – Nicotine

 

Midagi, mis on rohkem sõltuvust tekitav kui tühipaljas nikotiin.

 

 

Traffic – Für Elise

 

Endiselt selle aasta parim Eesti laul.

 

 

Linkin Park feat. Rakim – Guilty All The Same

 

Metalräpp on jälle moes.

 

 

The Sounds – Outlaw

 

Rootsi süntrokk oma kaunis võtmes.

 

 

Metsatöll – Külmking

 

Eesti metal peab ikka olema NSFW.

 

 

 

Kaunist kevadet,

Dawn

Vahelduseks jälle üks hea Eesti film

Tere,

Käisin pühapäeval üle mõne aja taaskord kinos. Seekord otsustasin ära vaadata Eesti oma filmi “Risttuules”, mida mu elukaaslane pärast nägemist tungivalt mul vaatama minna soovitas. Olles kuulnud suures osas positiivset vastukaja noore režissööri Martti Helde linateosest, olin ma valmis oma aega ja raha kinos käimisele kulutama. Viimati nähtud “Mandariinid” oli ju Eesti kohta üllatavalt hea film, seega olin küllaltki eelarvamuste vaba ja valmis kogema seda küüditamiste masendust suurelt ekraanilt.

Filmi parim osa oli see, mis mind kohati ka kõige enam häiris. Selleks oli lavastus. Pikad voolavad piltvõtted olid tehtud kui üks suur visuaalefekt. Ainsa vahega, et see tegelikult ei olnud seda. Kui esmalt ma olin liiga kinni hollywoodilikkuses, siis ajapikku ma harjusin sellega ning lõpuks tundus see isegi lahedam kui ükskõik milline eriefekt, mida kunagi näinud olen. Seega lavastusele lõppkokkuvõttes 10 punkti. Ülejäänud pildikeel oli samuti tehtud suhteliselt ajastutruuna, mis panigi kokku tundma, nagu jälgiksid reaalseid dokumentaalkaadreid ja pilte toonasest olukorrast. Erinevad kaadrite üleminekud ja piltide sujuvad muutused jätsid mulje, kui piinlikult täpselt dokumenteeritud olustikust – tänapäeva inimesele annab see kahepidise tunde, kuna ollakse ju samuti pidevas jäädvustamise tuhinas ning samas on taustal ka vanamoodne päeviku stiilis olukorra kirjeldus. Need kaks kokku näitavadki, miks on film niivõrd erinev teistest loomingu liikidest.

Filmi sisu oli morbiidselt masendav. Nagu ikka, kui teemaks on karm saatus ja ebaõiglus. Kindlasti paneb see film veidi laiemalt mõtlema sellele, mis olukord toona oli ja seda just selle läbi, et kui vähe me reaalselt teame, mida inimesed võisid tunda. Just see tundmise osa on see, mida film annab hästi edasi. See, kui vähe oli võimalik midagi öelda või jäädvustada, on filmis küllaltki täpselt edasi antud. Ja rohkem polegi vaja. Selline anonüümsus – otsese tegevuse puudumine ning mõttepauside tekitamine – võimaldab igal vaatajal ise läbi kogeda see, mida osa meie esivanematest läbi elama pidid. Minu arvates ei tekita see film otseselt ei kaastunnet Ernale (filmi peategelane) ega ka viha mingi kindla režiimi vastu, pigem tuuakse välja suhe kannataja ja kannatuste tekitaja vahel. Olgugi, et see suhe on pingeline ning muserdav, on alati üks asi, mis inimesi edasi viib – see on realism. Ja nii tuleb lõpuks ka kõige vastikumate olukordadega ajapikku leppida, sest see on hetke reaalsus ja lootus kui selline muutub teisejärguliseks. Kuna selline paratamatu olukord valdab filmi jooksul kõiki tegelasi, siis seeläbi tekibki anonüümsus kannataja ja režiimi suhtes. Mida aeg edasi, seda enam on nad lihtsalt komponendid mingis süsteemis, muudavad pooli ning harjuvad nii mõnegi asjaga, millega tavasituatsioonis harjumine poleks mõeldav. See on see, millele ka film tundub tugevalt rõhuvat.

Kuna teemaks on rängad inimsusvastased kuriteod, siis seda õiglasem on anonüümsuse säilitamine just selles osas, et Nõukogude Liidu holokausti, nagu ka filmi autor seda nimetab, ja teiste režiimide äärmuslike võtete tulemusel on kannatanud paljud rahvused. Seega olen rahul, et antud film ei ole tehtud kui eestlaste hala, vaid pigem kui reaalne pilk kõikide represseeritute ellu. Ning seeläbi on võimalus ka maailmale seda filmi täiesti adekvaatse ajaloolise mängufilmina kuvada.

Lühikese ja minimalistliku filmi kohta on “Risttuules” vägagi mõtlema panev teos. Lausa niimoodi, et saal oli haudvaikne filmi esimesest sekundist kuni lõputiitrite lõpuni ja isegi veel mõni aeg pärast seda. Inimesed lahkusid isegi saalist vaikselt, nagu oleks nad kogenud midagi ülimalt traagilist. Tavaliselt ju lahkutakse kinost esimeste lõputiitrite kuvamise hetkel, seega tundub, et ma pole ainus, keda see film mõtlema pani ja hingeliselt liigutas. Ning seetõttu ei soovitagi ma teil seda filmi kinno vaatama minna eelarvamusega, et “tüüpiline küüditamisfilm” või “liiga morbiidne”. Minge vaadake seda kui kunstiteost, mille vaatamise ajal kogete midagi, mis on muutnud sadade tuhandete inimeste elu. See on küll karm aga realistlik. Selline oligi elu ida ja lääne vahelises risttuules..

 

Dawn

Märts14

Yo,

 

Märts on läbi ja vahelduseks postitan kümme lugu, mis märtsist enim meelde jäid.

 

Pharrell Williams – Happy

 

Rõõmus laul kevadisse südamesse!

 

 

Silversun Pickups – Cannibal

 

Endiselt parim elektronrokk Maamunal.

 

 

James Blunt – Heart To Heart

 

Melanhoolne tantsubiit südamest südamesse.

 

 

Traffic – Für Elise

 

Poppfolk hurmurite esituses.

 

 

The Pretty Reckless – Heaven Knows

 

Saatanlik teismeliseohtu blondiin ja tema rajurokk.

 

 

Elina Born – Miss Calculation

 

Täitsa superstaari superhitt.

 

 

Seether – Weak

 

Tugev lugu nõrkustest – diip + raju = win.

 

 

Korn – Spike In My Veins

 

Väga asjalik Miley Cyrus’e video.

 

 

Royal Blood – Little Monster

 

Parim rokiduo tänases muusikailmas.

 

 

Panic! At The Disco – This Is Gospel

 

Lõpetuseks ka üks gosplilugu (video on endiselt üks lahedamaid siinsest valikust).

 

 

Palju Õnne,

Dawn

Facelift panda born tmw-l

Tere,

 

Lõppeva nädala suursündmuseks Eesti kultuurimaastikul oli vaieldamatult muusikafestival Tallinn Music Week. Häid esinejaid oli nimekirjas küll palju, kuid siiski valisin välja ühe kontserti, kus huvitavaid etteasteid tundus enim ning selleks osutus reedeõhtune Rock Café ülimalt popilik üritus.

 

Kohale saabumise rihtisin teise esineja Facelift Deer’i lavale astumise ajaks. Esimesena esinenud Tenfold Rabbit pole lihtsalt minu tüüpi muusika kunagi olnud, seega nautisin piljardit mängides sõprade seltskonda pool tundi kauem. Kohale jõudsin suhteliselt täpselt ning kohe tõestas Rasmus Rändvee oma bändiga, et noor popprokk on Eestis taaskord tippu tõusmas. Isegi kahetsusväärne tundus, et nii tugev live-bänd pidi kontserti esimeses faasis juba ära esinema nagu mõni tühipaljas soojendusartist. Arvestades järgnenud artiste oleks vabalt võinud olla Facelift Deer’i esinemine üks viimaste seast (või no vähemalt “tipptunnil”). Aga see selleks. Olen ennegi Rasmuse häält kiitnud, bändi ja muusikat seni mitte nii väga, aga tundub, et iga kontsertiga astun ma sammu plaadiletile lähemale. Üks kontsert veel ja siis vast ostan ära ka. Muusikas on seda nooruslikku energiat ja avastamisrõõmu piisavalt, et sellega maailma vallutada ning loodan, et noormeestel see ka peagi õnnestub.

 

Järgmisena lavale astunud artist kandis nime Golden Parazyth. Tegu Leedu puhtelektroonilise duoga, kellest mina kuulsin eilsel kontsertil esimest korda. Üllatav oli see, et lavaline kooslus “mees läpakaga” suutis päris hästi tantsujala tatsuma panna. Võib-olla ainus tüütav asjaolu antud artisti esituses oli korduvus. Tehti küll lahedaid sämpleid, melanhoolseid meloodiaid ning mahedaid vokaale, kuid sisu kippus liigselt korduma mitte ainult per lugu, vaid kohati ka lugude üleselt. Veidikene mitmekülgsem lugude valik oleks teinud sellest duost vast õhtu meeldejäävaima esituse, seekord läks aga veidi teisiti.

 

Ma ei tea miks, aga Marten Kuningas meenutab mulle Vaiko Eplikut. Seda nii välimuse, muusika kui vokaali poolest. Siiski on Martenil üks pluss – ta on üllatavalt hea. Kui Epliku muusika on mind alati külmaks jätnud, sest sellesse on kokku mätsitud kohati ülepingutatud ja võib-olla ka teatraalset mahemeloodiat, tehtud asi võimalikult retro võtmes ning sealjuures hinnatakse teda kui midagi uut ja huvitavat, siis Kuningas ei ürita teha midagi üleliia keerukat või mängida kellegi nostalgiatunnetusega. Tema teeb pigem lihtsat poolakustilist indiepoppi, mis kõlab oma lihtsuses huvitavalt. Samas liigse lihtsuse vältimiseks on kasutusel mitmed manipuleerimismeetodid: erinevad pillid, helipildid ja akordijärgnevused. Ma küll suureks Marteni fänniks ei hakka kunagi, sest see pole otseselt minu lemmikstiil, küll aga andis see esitus mulle inspiratsiooni ka ise midagi sellist kirjutada.

 

Elina Born on artist, kelle kontsertile ma vist vabast ajast mitte kunagi sattunud poleks. Stig küll teeb ägedat muusikat ja Elina vokaal on üllatavalt hea. Veidi ülepingutatud kohati, aga siiski hea. Kuid otseselt ei ole ma suur popstaaride kontsertide külastaja. Üleeilset kontsertikülastust ma siiski ei kahetse, kuna sain pildi ka selles vallas ette. Esiteks: tuima poppbiiti taguv trummar võib särada rohkem kui laval olev superstaar. Isegi Stig jäi trummari varju. Ja võib-olla olidki lava säravaimad tegelased just trummar ja Stig, kuna Elina on küll hea vokalist, kuid kahjuks eilsel kontsertil ta lavalise oleku koha pealt tüüpilisest noorest poppartistist palju ei erinenud. Loodan, et asi paraneb, tuleb juurde teatraalsust ja isikupära ning saame kunagi Kerlile ka võrdväärse järglase poppartisti mõistes.

 

Viimane bänd, keda ma vaatasin ning kelle pärast ma tegelikult üldse selle õhtu ette võtsin, oli Instrumenti. Läti, Baltikumi ja minu arvates ka kogu maailma parim poppbänd oli taaskord Rock Café laval oma headuses. Olgugi, et TMW’le omaselt lühike kava, suutsid nad selle jooksul anda taaskord väga võimsa etenduse. Seekordne erinevus oli see, et taustalauljaks ja lisasündimängijaks olnud naisterahvas tegi päris esinduslikke soolosid. Lugude valikus oli nii vanu kui uusi lugusid ning seekord välditi liigseid ballaade, millele Instrumenti oma kontsertidel tavaliselt suure rolli annab. Seetõttu oli live märksa energilisem, mis andiski võimaluse õhtu lõpuks ennast korralikult välja elada.

 

Taukar ja Põhja-Tallinn mind ei sümpatiseerinud, seega läksin varem koju magama. Tallinn Music Week’i korraldajad said hakkama ka suure apsakaga, kuna levitasid infot, et pilet maksab kohapeal 10€, kuigi tegelikult oli see paar eurot kallim. Instrumenti oli küll väärt seda kulutatud taksoraha, mille võrra pidin mingi osa koduteest jala läbima, aga oleks ma valinud mõne teise õhtu/kontserti, siis ma oleks korraldajates kõvasti rohkem pettunud.

Arvestades kontsertil esinenud artistide laia ampluaad, olin üllatunud kui vähe inimesi üritust vaatama oli tulnud. Suur ämber on siinkohal see, et esines palju noori artiste, aga üritus oli lubatud vaid täisealistele. Ehk siis tekkis minu peas küsimus, miks korraldatakse uusi noori artiste promov üritus, kuhu suur osa nende kuulajaskonnast sisse ei pääse. Olgem ausad, tänapäeval levib muusika internetis sõbralt sõbrale ning selle võrra on iga ürituse heaks lüliks sotsiaalvõrgustikes aktiivsed noored. TMW jätab aga tähtsa osa publikust üritusest kõrvale.

 

Ega muud oskagi kosta, tore õhtu oli ja võib-olla saab teinegi kord mindud, sest positiivseid üllatajaid leidus.

 

Järgmise korrani,

Dawn

Previous Older Entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.