Raju diskoõhtu Enter Shikari’ga

Hei!

 

Võtaksin nüüd korra kokku ühe eelmisel nädalal toimunud sündmuse, mis oli lihtsalt nii hea, et ei saa seda elamust jagamata jätta. Nimelt algas Rock Café 11. hooaeg ning selle avalöögi tegi Briti elektroonilise core muusika täht Enter Shikari.

 

Sellel aastal on tihti juhtunud, et satun kontserdile, kus esineva bändi loomingust tean enne lavale astumist vaid mõnda lugu. Nii ka juhtus Enter Shikari’ga. Mis ajendas mind kontserdile minema, oli esiteks viimati ilmunud “Rat Race EP”, mille ootamatult avastasin ja millesse ka pea momentaalselt armusin ning teiseks vajadus korraliku moshpit’i muusika järele (viimase aasta jooksul suures osas ainult poppkontserte külastanud). Siia otsa veel võimalus koos sõbraga minna ühe hinnaga ning minek oligi kindel. Hoolimata vähesest teadmuspagasist ning pikaaegsest metalkontserdi kogemuse puudumisest oli tegu ühe parima live’ga, kus ma viimastel aastatel käinud olen.

 

Millel põhineb mu arvamus? Alustades algusest, siis bändi lavale tuleku hetkest oli publik momentaalselt mässu ja tantsu meeleolus. Karjuti (minu jaoks tundmatuid) ridu kaasa ning kohe esimesest loost alates haaras moshpit pea kogu Rock Café põranda. Kuna ma lugusid teadsin vähe, siis lasksin ennast lihtsalt mölluga kaasa viia. Ja olgem ausad, ma poleks kunagi uskunud, et nii suur hulk metalhead’e võiks dubstep’i ja trance’i järgi tantsida või et nii suur hulk “lahedaid piffe” võiks sellises metali keskkonnas moshimise ette võtta. Seda veidram oli kogu see üritus, kuid seda lahedama õhustiku see tekitas.

 

Bänd ise hoidis rahvast kogu pooleteise tunni jooksul põnevil. Rääkimata, et taaskord iga bändiliige omas oma tipphetke esilauljana ning peavokalist mööda Rock Café rõdusid ja publikut ringi jooksis. Lisaks loobiti laval oma pille ringi, visati lugude vahele mahedat Briti huumorit ning muidugi kutsuti rahvast igasuguseid fraase kaasa laulma, kindlates kohtades hüppama ja rivitantsu tegema. Kuivõrd see möll ei jätnud muljet kui etteplaneeritud show, vaid pigem tüüpiline emotsioonidest ja olukorrast lähtuv ringi taidlemine, siis seda paremini see mõjus. Naturaalselt toores ja samas jõuline ning kaasakiskuv – rohkem polegi ju heal kontsertbändil teha vaja.

 

Lugudest aga nii palju, et selle bändi muusikat kuulaks ka vabal ajal. Olen alati armastanud maitsekalt stiile kokku segavaid artiste. Antud juhul tehti täpselt piisavas koguses tantsumuusikat, et sa saaksid oma elektroonilise muusika vajaduse rahuldatud ning sinna otsa väga toorest math- ja metalcore’i, et see täiesti absurdsena mõjunud kooslus tundus liiga hea, et olla tõsi.

 

Aga hetkel muud ei hakkagi targutama, järgmisena vististi juba Seether novembris ;)

 

Ilusat kooliaasta algust,

Dawn

Linkin Park – The Hunting Party

Hei-hei,

Ma olen terve suve salamisi vaikinud ühest selle suve suurimast albumist – Linkin Park’i värskeimast üllitisest “The Hunting Party”. Olen aus, vajasin väikest harjumisperioodi, aga nüüd olen šokist juba toibumas ja valmis selle kohta midagi kirjutama.

Mis?

“The Hunting Party” on Linkin Park’i järjekorras kuues kauamängiv. Viimastel aastatel on onud tempot tõstnud ja uus album ilmub umbes iga kahe aasta tagant, mis on fännile kindlasti meeldiv, kuid samas jätab õhku küsimuse, ega rapsimine kvaliteeti alla vii. Antud albumi puhul ongi toorust sisse toodud – tahtlikult! Plaadi kirjutamise ajal anti mõista, et nad ei pöördu tagasi juurte juurde, vaid pigem teevad bändi, kes oleks võinud olla nende teismeliseaja iidoliks. Seega on tugevalt tunda 90-ndate raske roki, räpi ja grunge/poppungi mõjutusi, mis jätab õhku küsimuse: kas sellist Linkin Park’i me tahtsimegi?

Kuidas kõlab?

Plaat hakkab elektroonilise müra ja raju trash metaliga loos “Keys To The Kingdom”, mis tegelikult võtab väga hästi kokku ka, mis toimuma hakkab. Lugu üllatab eelkõige kahe asjaga: Chester karjub nagu vanasti (või isegi rohkem) ja Mike laulab paremini kui kunagi varem! Lisaks veel lühike räpilõik ja meloodiline kitarri vahemäng ja vägagi tugev algus plaadile on pandud!
“The Hunting Party” üks eripärasid võrreldes eelmiste albumitega on koostööpartnerite kaasamine lugude kirjutamisse ja esitamisse. “All For Nothing” teeb selles osas otsa lahti ning asi kõlab tõesti nagu vanakooli nu-metal – mõnusalt räpine ja voolavalt raske. Kohe järgnev “Guilty All The Same” on aga meeletu (ligi kuueminutiline) nu-metal oopus, mille sarnast pole kuuldud alates “QWERTY”st aastal 2006. Lisavokalistina kaasa tegev räppar Rakim toob tagasi räpi kuldajastu, kus riimiladumine oli töö omaette.
Vahepala “The Summoning” aitab korraks kõrvu puhata ja seedida seni kõlanud rasket rokki. Kuid mitte kauaks, järgnev “War” on nii punk-metal, et see ei kõla isegi enam antud bändile kohasena. Mina küll olen selle muusikastiiliga üles kasvanud ja harjun ajapikku ära, kuid Linkin Park’ina ei suuda ma seda vist kunagi võtta. Õnneks võetakse ennast kokku ja “Wastelands” on juba ehe nu-metal nagu me seda kümnenditagusest ajast mäletame. Siinkohal on asjalik mainida ka seda, et räpilõigud on lugudes taas esikohale tõstetud – sisu on sügavam ja tundelisem kui mõni album tagasi. Seega on vokaali koha pealt tehtud mitu sammu edasi. “Until It’s Gone” on nii tüüpiline Linkin Park, et selle kohta midagi öelda nagu polegi. Siiski ei vaju plaat siin ära, vastupidi – järgnev “Rebellion” on kahasse kirjutatud Daron Malakian’iga, kes on vast tänapäeva metal’i kroonimata kuningas. Ja nii kõlab ka “Rebellion” kui armeenlaste rahvalaul, mis on segatud mässumeelse punkmetaliga. Plussiks on siin loos lisaks herr Malakianile veel topeltvokaal (jälle Mike’i eneseületus parimas võtmes).
Mida ma poleks kunagi arvanud on see, et ma saan öelda 21. sajandil mõne tänapäevamuusika bändi kohta, et see kõlab kui 90-ndate alguse The Offspring. Aga täpselt selline tunne valdab mind alati, kui kuulen lugu “Mark The Graves”. Üldse on minu meelest kohati üle pingutatud toore ja raju helipildi loomisega. Laulud kõlavad rohkem kui demod, mitte kui Linkin Park’ile omane detailideni lihvitud üllatusterohke elektronrokk. “Drawbar” aga ongi pigem demo – vahelugu jämmimissessioonist Tom Morelloga.
Plaadi lõpetavad “Final Masquerade” ja “A Line In The Sand”. Olgugi, et esimene neist kõlab liiga popilikult (rohked sündid ja mahe meloodia) võrreldes ülejäänud plaadiga, siis seda värskendavam ta ongi ning mulle isegi meeldib võib-olla rohkem kui need kümme aastat igatsetud rajud lood. “A Line In The Sand” on aga plaadi kõige keerulisem lugu võttes kokku kõik plaadi eripärad: Mike’i mahe vokaal, karjuvalt pungine refrään, tõsine räpilõik ning meeletus koguses kitarrisoolosid ning trummilööke ülemõistuse kiires tempos.

Kokkuvõtteks

Üldiselt olen plaadiga rahul. Ei oska küll hinnata kas ja millisest eelnevast albumist see võiks parem olla, kuna see on lihtsalt nii erinev. Kuid kui keegi otsib midagi, mis oleks raju, otsekohese lüürikaga, veidi paindliku äärmustega eksperimenteeriva kõlapildiga ning kohati lapsepõlvemeenutuse pisara silma toov, siis selleks sobib see album ideaalselt. Minu plaadiriiulis saab ta kindlasti koha kuskil agressiivsemate, kuid samas väga heade albumite vahel (System Of A Down, Stone Sour ja KoRn oleks head kaaslased küll).

 

Head kuulamist!
Dawn

Mitmekülgne teisipäev Peeter Oja ja James Arthuri seltsis

Heihei noored,

Jälle on möödunud hullupööra kiire nädal, seega teeks väikse tagasivaate möödunule. Eelmisel teisipäeval sai käidud näiteks kahel võrdlemisi erineval üritusel järjepanu: Peeter Oja uue stand-up’i “Kui loll võib inimene olla” esietendusel ning James Arthur’i kontserdil Club Factory’s. Nüüd aga mõlemast üritusest lühidalt ka eraldi.

 

Peeter Oja on olnud üks omapärasemaid koomikuid Eesti teatriajaloos. Oma kohatise räuskava iseloomuga ning selgelt ühiskonnakriitilise hoiakuga on ta võitnud üksjagu fänne ja vastaseid. Minu jaoks oleneb huumor alati kontekstist ning Peeter Ojal on konteksti tabamine pea alati hästi välja tulnud. Jah, mõnel korral jääb ta oma naljadesse kinni ja seetõttu öeldakse, et “ta pole enam nii naljakas kui vanasti”, aga ma ikkagi pigem hindaks iga teost eraldi. Nii ka nüüd, kui sain sünnipäevaks piletid esietendusele, oli esimene mõte kahtlus, kas asi on ikka nii hea kui Oja parimad päevad või äkki läheb asi labaseks.

Kahtlused said oma lahenduse möödunud teisipäeval. Väljamüüdud saali ees esines Oja lühikavaga näidetest, kui loll võib inimene olla. Võib-olla isegi liiga lühike (veidi üle tunni kestis kogu show) ning seetõttu väga tormav etteaste, kuid selle võrra intensiivsem. Naljad ei jõudnud labaseks minna, teravus oli pidevalt sees, publik oli alguses veidi külm (arvatavasti palavusest veidi nõrkenud lihtsalt), kuid ajapikku saadi huumorisooned tööle ja lõbus ajaviide ajas kõiki muhelema ning lausa naerma.

Peeter Oja pluss koomikuna on just see, et ta on tegelikult näitleja. Ta suudab erikummalisi elus ettejuhtuvaid olukordi hästi välja mängida ja järele teha. Seetõttu oli ka etendus seda nauditavam. Mängides stand-up’ide kohatise vaba vormiga sai Oja veidikene pikemalt rõhutada asju, mis inimestele rohkem peale läksid (vähemalt jäi selline mulje) ning kiiremalt üle käia punktid, mis jäid tipphetkede varju. Seda ühtlasemana tundus etteaste. Kuid endiselt, teemade rohkus lühikese kava kohta jättis veidi tormaka mulje ning see on ka ainus põhjus miks oma teatrikriitiku hinnanguna pakuks nähtule hindeks 9 punkti kümnest.

Lühike taksosõit palavas Tallinnas ja juba olime elukaaslasega hoopis teist sorti üritusel.

2012 aastal Suurbritannia X Factor’i nimelise superstaarivõistluse võitnud James Arthur esines teisipäeval esimest korda Tallinnas. Ja olgem ausad – maailma “superstaaridest” (ehk vastavates saadetes osalenutest) on ikka väga väike osa Eestis esinenud, seega on selline kontsert täiesti üllatus- ja ülistusväärne.

Ise pole James Arthur’it kunagi eriti kuulanud. Tema singlilood on head, kuid mitte tapvalt ägedad. Elukaaslane aga suure fännina suunas mind ikka pileteid ostma ja tunnistan, et ma ei kahetse küll. Pigem isegi soovitan nüüd kõigil antud noort andekat muusikut kuulama hakata! Sellist mõnusat segu funk’ist, hip-hop’ist, popist ja rokist on raske mittearmastada. Ühest küljest piisavalt mugav ja pehme, et ligi lasta, teisest küljest mõnusalt gruuviv, et kaasa tantsida. Ja lisaks muidugi superstaarile omane kandev ja tugev häälepartii.

Nagu enne mainisin – lugusid teadsin vähe. See aga ei takistanud mul lugudele kaasa elamast. Pealtnäha tagasihoidlik Arthur suhtles publikuga vabalt, tegi mõnusat Briti huumorit ning kiskus publikut kaasa plaksutama, hüppama ja kätega vehkima. Ainus mis mind taaskord häiris, oli publik ise. Publikust 80% oli pifimaterjal, kes küll suures osas suutis oma meesideaalile kaasa elada, kuid kellest siiski nii mõnigi oli hämmeldunud, kui ülejäänud publik hüppama vms hakkas. Aga see jällegi minu probleem, et kontsert pole ainult vaatamiseks, vaid muusika endast läbi laskmiseks. Võib-olla ma lihtsalt ei jää suu lahti noori Briti poissmehi vaatama nagu Eesti naised tavaliselt teevad…

Muusikast võib-olla tooks välja veel vaid nii palju, et bänd oli tasemel (nagu sessioonimuusikute bänd muiste), lood olid ka suures osas vahvad ning kui laulma lasti ka üks taustalaulja, siis oli kõik esituse pool ideaalselt kaetud. Lugude valik oli aga huvitav. Kõige tuntumad lood olid lükatud encore’i, suhteliselt kontserdi alguses toodi sisse ballaadid ning kõige rajum ja kiirem lugu oli täpselt kava keskel. Lisaks olid ballaadid kohati tüüpilised popballaadid, mis alles kolmandal minutil ägedaks muutusid, seega oli palju segaduses tundeid kontserti jooksul. Aga võib-olla see oligi pluss, sest see tähendas, et asi ei suutnud jätta pealtvaatajaid ükskõikseks, vaid pigem kogu aeg hoida olukorda huvitavana. Igal juhul nii see toimis ja olen täiesti rahul kulutatud rahahunnikutega.

Ilusat suve jätku, varsti jälle!
Dawn

Marslaste teine tulemine

Heihei.

On juba paar päeva möödunud, kuid siiski süda ei anna rahu ning seetõttu pean ikkagi ka teiega jagama oma viimatist kontserdielamust Saku Suurhallis, kus möödunud teisipäeval esines kaks artisti USAst, neist nimekam Thirty Seconds To Mars.

Jah, nemad olid nimekam artist, kuid mis mind vägagi suurelt üllatas oli minu jaoks täiesti tundmatu soojendusbänd Bad Things. Olenemata suhteliselt tavalisest nimest oli tegu väga huvitava bändiga. Piisavalt energiline, piisavalt indie, piisavalt rokk ja piisavalt mitmekesine. Mitmehäälne vokaal ja ringi tatsav vokalist ja oligi publik soe. Õnnestus peaaegu ka mikriga pihta saada, kui laulja rokkari kombel mikrit keerutas, seega päris rock’n’roll’iks kiskus asi ikka ära. Kindlasti on tegu bändiga, keda võiks ka teinekord vaatama minna ja siis võiksid nemad juba olla peaesinejaks!

Pärast mõttepausi astus aga lavale peaesineja vähendatud koosseis. Minu jaoks oli huvitav näha esimest korda rokkartisti esinemas ilma trummarita. Ja seda veel nii suure nime puhul nagu Thirty Seconds To Mars. Siiski võin öelda, et live oli päris hea. Olen aus ja tunnistan, et mulle tundus paari aasta tagune Lauluväljakul toimunud live sisukam ja energilisem. Saku Suurhalli heli tegi muidugi oma töö, mistõttu vokaali oli ainult siis kuulda kui akustilise seti keskel Jared publiku juurde tuli ja ilma mikrofonita laulis. Siiski show oli meeletu. Lausa nii meeletu, et küll paluti inimestel hüpata, küll visati publiku sekka suuri õhupalle, küll tehti madalstarti, kuid põhirõhk oli ikkagi publiku kaasalaulmisel. Lausa nii intensiivsel, et kohati vokalist ise ei pidanud poolt lugugi ise laulma. Lisaks käis laval pidev sagimine – lugude vahelised pausid venisid lõputult pikaks, kuna pidevalt kasutati publikut laval lugudele kaasa laulmiseks ja ülejäänud publiku ärgitamiseks.

Trummari puudumine avaldas aga mõju kontserdile mitmes mõttes: esiteks jäi kontsertosa selle võrra elutumaks – backtrack’ina kõlav trummipartii on lihtsalt sedavõrd tuim olenemata sellest, kui hästi see salvestatud on; teiseks tehti kavas pigem paari suure hiti kõrval lihtsamate rütmimustritega lugusid ning akustilisi versioone (ma vähemalt loodan, et nende tegelik kava pole nii vaikne). Muidugi see ei tähenda, et oleks pidanud kohe võtma mingi keha trumme taguma, kuid siiski oleks see olnud võib-olla mõistlik. Muusikalises osas ruulis aga soojendusbänd peaesineja välja – eks siin ole ka palju tehnilisi küsimusi ning publiku aktiivsus nüansiks, mis sellise olukorra tekitas.

Üldjoontes võis õhtuga rahule jääda, kuid ausalt öeldes on tunne, et sama hästi oleks võinud osta poole odavama istekoha pileti ja kontserti rahulikult eemalt nautida. Seda põhjusel, et fännitsoonis lihtsalt seista ja kuulata pole rokk-kontserdi mõistes väga minu teema ning show’d on parem ja ülevaatlikum ju eemalt jälgida. Eks järgmine kord mõtlen hoolega läbi.. või siis mitte.

Ilusat suve jätku!
Dawn

Õhtu täis head muusikat ja väikeste laste viha

Tere

Kui aasta tagasi Bastille’i “Pompeii” raadiotest nonstop kõlas, arvasin ma, et tegu on tüüpilise uue poppartistiga. Läks aega mööda ja teised singlid juba tundusid paljulubavamad ning talvel sai ka Mirror Phase‘iga eelmainitud lugu kaverdatud. See kõik kulmineerus sellega, et eile võtsin end kokku ja läksin ühisjoomingule nimega Õllesummer, et näha oma silmaga, mida see hetkel Billboard’i rockmuusika edetabeleid vallutav Briti punt siis endast tegelikult kujutab.

Eelistades aega parajaks teha Kõrsikuid kuulates ja erinevaid vedelikke tarbides (oli ikkagi ju palav päev), siis 45 minutit enne kontsertkava algust lava ette jõudes oli üllatus suur, kui teismeliste tüdrukute armee oli kogu lavaesise vallutanud. Siiski ei löönud ma risti ette, vaid surusin ennast vihaste pilkude saatel veidi sellest massist ettepoole, sest ikkagi rockbänd ja kuidas sa siis kuskil nurga taga seistes või istudes sellest kogu elamuse kätte saad. Täitsa ette, kus ootasid juba Koit Toome hurmurkavereid Joala lugudest kuulanud sõbrannad tunde nägusaid Briti poisse, ei jõudnudki, aga see mind nii väga ei muserdanud, kuna olin ikkagi sellest bändist teadlik vaid pealiskaudselt ning üksikute lugude kaudu.

Paar Õllesummeri reklaami ette ja bänd oligi laval. Lugude tempod olid naljakad, laulja üritas rahvast hüppama meelitada, kuid esimeste lugude biit oli mõneti liiga aeglane. Suuremad fännid aga said jalad maast lahti ja niimoodi see vaikselt arenema hakkas. Kui paari esimese loo seas oli ka tuttavaid viise, siis edasi läks asi minu jaoks väga võõraks. Samas suutis bänd piisavalt energiat edasi anda, et isegi täiesti tundmatud palad meelitasid kaasa elama (poppmuusika võlud). Ja eks sellele aitasid kaasa ka laval toimunud liikmete ringimüttamised – kitarrist oli ühel hetkel hoopis bassist ja teisel hetkel sündimängija, laulja peksis tome, PAD’i ja mängis vahepeal ka sünti (mida helitehnikud miskipärast kogu aeg seadistamas käisid), trummar ronis ka pahatihti oma toolilt üles, sest mida sa ikka poppbiiti suurel setil mängid, kui PAD’iga saab täitsa hakkama ja sündimängija tegi samuti kõike, mis ette juhtus. Ehk siis vaadata oli palju. Lihtsureliku jaoks võib-olla liigagi palju, kuid mulle meeldib, kui on pillide mitmekesisus ning pillimehed suudavad positsioone vahetada, et lugusid huvitavamalt kõlama saada. Tipphetk oli see, kui laval oli kaks basskitarri – müstifikatiivne.

Kontserdi keskel kõlanud ballaad võttis laulukaare aluse taaskord mobiiltelefonide välklampide toel valgeks nagu jaaniusside paraadil. Laulja oli silmnähtavalt liigutatud ja poetas isegi paar pisarat. Eks ta ilus oli tõesti. Üldse oli laulja ülimalt tagasihoidlik ja sümpaatne. Nagu poleks üldse suur staar, vaid mingi tavaline tüüp tänavalt, kes oma sõpradele paar lugu laulab ja sinna vahele sõbralikult mõne lause poetab.

Laivi lõpetuseks tehtud tipplood “Things We Lost In Fire”, “Of The Night” ja “Pompeii” panid aga meeletu fännimassi nii hoogsalt kaasa elama, et tundus, et terve laulukaare alune oli seda kisa ja möllu täis. Ja kui ühe loo ajal käis laulja mööda lavaesist lauldes ringi ning “Of The Night” ajal palus rahval kükitada, et meeletu hüppelaine refrääni algusesse tekitada, siis oligi laivi kõik kohustuslikud elemendid ka läbitud. Kurb küll, et kava oli tehtud selline, et encore‘i ei olnudki, mis jättis fännid nördinult päris pikalt veel bändi lavale naasmist ootama. Aga eks see värskete bändide puhul ole tavaline ka, et tehakse pigem korralik kompaktne kava, sest pole ju kindel, kui paljud festivali külastajatest üldse neist kuulnud on ja kuidas festivali ajakava bändile aega ette näeb.

Ja ma ei taha hädaldada, kuid ma olen veidi mures, et see bänd vallutab rockmuusika edetabeleid. Bänd, mille laivil suur osa ajast oli laval ainsaks keelpilliks basskitarr ning elektrikitarri kasutamine oli peamiselt mahemeloodiate jaoks – vaid ühes-kahes loos kõlas mingitki sorti kärisevat kitarri. Lugude biit oli ka pigem mõjutet hip-hop’ist ja tantsupopist ning sündimängija mängis valdavas osas kas akorde või lühikesi meloodiasämpleid. Kiidan muidugi, et täitsa omapärane stiil ja veel omapärasem esitus, kuid wikipedia öeldud synthpop on siiski veidi tõesem sõna kui rock. Ehk siis vabandust kõikide laste ees, kellest ma mööda trügisin, arvates, et on rockkontsert, aga tegelikult oleks võinud ka kolm sammu kaugemal seista ja kaasa elada.

Järgmisena siis 30 Seconds To Mars juba uuel nädalal ;)

Dawn

Mai-Juuni14

Yo,

Kiired ajad on korraks möödas ja saab vahelduseks ka väikse kokkuvõtte teha, mis muusikailmas sünnib ;)

Avril Lavigne – Give You What You Like


Juba pikemat aega kosutab hinge Avril’i meistriteos, mille sisu on küll veidi masohhistlik, kuid mille teostus on lihtsalt vägev.

Linkin Park – Until It’s Gone


Linkin Park on käredam kui kunagi varem, kuid singlilugu on ikka piisavalt mahe, et raadioski kõlada.

Avril Lavigne – Hello Kitty


Palju kõneainet tekitanud tänapäeva popplugu, mis oma sõnumis ja elektroonsuses tundub olevat nii mitte-Avril, kuid mis samas on siiski liiga Avril, et seda lugu talle pahaks panna. Ja “beat-dropping” on ju lihtsalt äge!

Panic! At The Disco – Nicotine


Meeldejääva meloodiaga tõsine pala armastusest halbade asjade/isikute vastu.

Instrumenti – King Of The Wild Things


Lätlaste muusikaparemik mahemeloodilises popis. Pandad on suureks kasvanud ja tõsisemaks muutunud.

Pharrell Williams – Happy


Palju õnne!

Kaiser Chiefs – Coming Home


Mõnikord sa avastad, et polegi kuhugi minna. Ja siis sobib seda lugu kuulata. Lisaks väga hea video, mida vaadata, kui ainult kuulata ei viitsi.

Linkin Park feat. Rakim – Guilty All The Same


Ja et see kokkuvõte liiga malbe poleks, siis ikka mingi väga raju asi ka sisse!

Seether – Weak


Seether on tagasi lainel ja parem kui kunagi varem.

Taking Back Sunday – Stood A Chance


You never even stood a chance! Tempokas emorokk on jälle tipus ja video on ka meeliülendavalt segane.

Ilusat suve (loodetavasti see jõuab varsti kätte ka)!

Dawn

Aprill14

Yo,

 

Aprilli lõpp läks nii kiiresti, et tuli alles nüüd meelde kokkuvõte teha. Siin see nüüd on ;)

 

Avril Lavigne – Give You What You Like

 

Midagi tõsiselt ilusat.

 

 

Seether – Weak

 

Emotsioonid on laes.

 

 

Silversun Pickups – Cannibal

 

Kannibalistide tantsulugu.

 

 

Royal Blood – Little Monster

 

Vot nii kõlab õige basskitarr.

 

 

Pharrell Williams – Happy

 

Olgem kõik endiselt õnnelikud!

 

 

Panic! At The Disco – Nicotine

 

Midagi, mis on rohkem sõltuvust tekitav kui tühipaljas nikotiin.

 

 

Traffic – Für Elise

 

Endiselt selle aasta parim Eesti laul.

 

 

Linkin Park feat. Rakim – Guilty All The Same

 

Metalräpp on jälle moes.

 

 

The Sounds – Outlaw

 

Rootsi süntrokk oma kaunis võtmes.

 

 

Metsatöll – Külmking

 

Eesti metal peab ikka olema NSFW.

 

 

 

Kaunist kevadet,

Dawn

Previous Older Entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.