Olin juba lasteaias rebel..

Hei

Üks vana võlg vajab tasumist. Nimelt pole ma siiani rääkinud ühest eriskummalisemast plaadist, mille ma sel aastal soetanud olen. Tegu Winny Puhh’i “Kes küsib?” albumiga, mis on praeguseks hetkeks juba mõned kuud mu meediamängijates keerelnud. Siiski sellel aastal maailmas enim oodatud Eesti plaat ju.

Kui aastaid tagasi Winny Puhh’ist esimest korda kuulsin, oli tegu veidi liiga radikaalse punkbändiga. Lugude lihtsus, löövus ja sõnum olid need, mis mind neid kuulama panid. Mõni aeg hiljem ilmunud teine album “Brääznik” viis aga asja uuele tasemele – punk muutus kohati mürasemaks, kohati esteetsemaks, aga samas tõsiseltvõetavuse piir hägunes, mistõttu album vajas korduvat üle kuulamist, et aru saada, kas mehed teevad nalja või on neil tõsi taga. Lõpuks selgus siiski, et tõsi on taga, sest lugude kirjutamisel on järgitud mingit abstraktset peent joont ning olgugi et lugude sõnum jäi kohati liiga igapäevaeluliseks, oli sealgi oma mõte sees.

Tulles sellise tausta pealt uue albumi juurde – peab ütlema, et asi on ikka veel mitu korda üle võlli keeratud. Juba avaloost alates mängitakse tugevalt inimeste kannatlikkuse piiridel, kuid samas tehakse seda maitsekalt, mistõttu ei saa mitte ühelgi ajahetkel öelda, et see lugu oleks halb – meloodia ja professionaalsus on ju olemas. Edasi põimitakse kokku “klassikalist” Winny Puhh’ile omast punki uute elektroonilisemate eksperimentidega, midagi eelmise albumi stiilis. Vahele ka lugu “Kärbse seen”, mis on vaat et isegi plaadi parim lugu – topeltvokaal, mõnus folkmuss ja huvitavad miksi lahendused – vast isegi parem, kui kõiksugu Ewert’id kokku. Vahe ehk ongi selles, et Winny Puhh ei sea endale mingeid rangeid piiranguid, mida ei tohi teha ja mida ei tohi öelda ning see muudab nende muusika vahetumaks ja nauditavamaks.

Kuulamisnaudingut pakub ka “Pähkel”, mis näitab bändi mitmekülgseimat külge. Erilist rõhutamist väärib vahekoht, kus on üritatud teha kaasaegsemat muusikat – sündi ja biitboksiga tehakse vast Eesti parimat dubstepi. Ja eks see juhatagi sisse plaadi kõige imelikuma osa – loo “Hrõumwiilz”, mis on täis sellist kommilaksu technot ja elektroonilist kõrvavägistamist, mis samas oma ebanormaalsuses jätab miskipärast siiski süvenenult kuulama. “Klaasivargus” on plaadi kõige melanhoolseim lugu, mis vahepalana toimib ideaalselt ja hoiab tegelikult plaati väga hästi koos. Selle lõpus algav “Meiecundi mees..” Rick Owens’i moeshow versioonis sobib ideaalselt plaadi “teise poole” introks. “Meiecundi mees üks Korsakov läks eile Lätti” ise on aga võib-olla selle plaadi kuldne kesktee igas mõttes – seob nii vanakooli Winny Puhh’i kui nende viimatisi saavutusi. Ja endiselt on seda lugu kuulates ebareaalne tunne, et see siiski ei võitnud Eesti Laulul.

Plaadi lõpp kulgeb aga kiirelt – “Kolgus” on neist kõige enam mainimist vääriv lugu just eriefektide ja huvitava muusikalise lahenduse poolest. Teine erilist tähelepanu vääriv lugu on “Tugevad ja Lähevad”, mis on nii konkreetne, et sellest lihtsalt ei saa mööda vaadata. Ülejäänud lood on suures osas siiski vaid teekond lõpp-punkti, mis annab sulle võimaluse hinnata ümber oma elu – kas see kõik on ikka raisatud aeg või ikkagi kõrgkultuuri nautimine. “Aitüma” ju samas kõlab nagu hunnik kõrgkultuuri ja seda igas erinevas osas. Ja et kultuuri veel rohkem oleks, on plaadi nimiloos kaasatud ka Iberi koor otse Gruusiast. Plaadi kõige viimane pärl on aga ligi 17-minutiline kuuldemäng “Usinad külalised”, mida ma olen eneselegi uskumatult pea iga kord otsast lõpuni läbi kuulanud :O

Miks aga soovitan ka teil see plaat osta? Sest te toetate sellega Eesti muusikat, te saate sellega tasuta kaasa lauamängu ning te saate enda elu üle sügavamalt järele mõelda, et enda kulutatud aega paremini hinnata. Sest vahet pole, kas teile see plaat meeldib või ei meeldi – te olete vähemalt saanud aru, mille peale te olete oma elu raisanud..

 

Dawn

Mõnus grungeõhtu

Hei!

Eile käisin üle mõne aja jälle kontserti nautimas. Sedapuhku oli peaesinejaks Seether ning neid soojendamas Venemaa noor grunge bänd Prana.

Seks ajaks, kui mina Rokikohviku uksest sisse astusin, oli Prana juba oma kavaga alustanud. Ronisin kohe võimalikult lava ette, kuid piisavalt kaugele, et hoomata laval toimuvat tervikuna ja kuulda PAst pea et suurepäraselt kõlanud bändi. Muidugi esimesena tõmbas tähelepanu lauljanna, kes oma näljutatud välimusest hoolimata räuskas päris asjalikult, sealjuures tehes kitarril päris adekvaatseid power-chord‘e ja soolosid. Ines’elikult juuksed ventilaatorituules lehvimas, esitas ta laule laitmatult lahedalt. Küll aga tema ägeda lauluhääle, mõnusa kitarrimängu ja pideva ringikarglemise jättis peagi varju lava keskel istunud trummar, kes reaalselt peksis trummidest sellise elu välja, et vähesed trummarid seda suudavad. Seda oli lausa nauditav jälgida ja see kutsus kohe ka kaasa elama. Muusikalises mõttes jäädi grungele omaselt lihtsaks ja kütvaks (seda ju soojendusbänd peabki tegema – kütma). Ei tea nüüd, kas hakkan seda bändi ka põhjalikumalt kuulama või vajub see teiste sarnaste bändidega koos unustustehõlma. Küll aga olen valmis nende kontserti ka teinekord külastama (ja soovitan ka kõigil teistel) – energiat ja meeleolu jagub küllaga!

Enne Seether’i lavale astumist trügisin aga veidi lavale lähemale. Halb otsus arvestades tervislikku seisundit ja Rock Cafe valjuhääldite paiknevust, aga allusin provokatsioonidele ikkagi (ja ega see lõppude lõpuks nii halb otsus ei olnud ka). Bänd alustas vanemate paladega ja kerge nostalgiahõng lõi kohe välja. Mõnda laulu ei tundnud kohe äragi (neil ikka on sarnase kõlaga laule palju), lisaks tegi lugude vahele erinevaid huvitavaid riffe ninamees Shaun – jättes oma kidrakäigu looper’isse mängima kuni kõik oma pille vahetasid. Tihti jäädi ka saadud riffist mõttesse ning seega vajus kahe loo vahe kohati vast isegi minutitesse (seejuures ilma erilisema vestluseta). Omapärane lahendus ;)

Laivi esimese poole lõpetas klassikaks kujunenud “Broken”, mida muidugi terve publik tulihingeliselt kaasa laulis. Pärast pisarate kiskumist tuli väike vahe sisse, mida aitas elustada trummar John oma meeletu soologa (miskist ajahetkest viskas pulgad ära ja mängis kätega – seda oli veidi valus vaadata). Kava teine pool sai alguse uue albumi lugudega (uut albumit ju ometi esitlema tuldigi) “My Disaster” ja “Words As Weapons”. Sinna juurde minu üks lemmiklaule “Country Song” ja oli juba päris tore olla (haigus ka enam tunda ei andnud selleks ajaks). Laivi lõpetuseks tehti veel paar rajumat pala, sealhulgas cover Nirvana loost “Heart-Shaped Box”, mis näitas ka, kustkohast see bänd muusikalises mõttes tuleb. Ning kõige lõpus klassikaline “Remedy”, mis kunagi koos “Broken”iga olidki lood, mis mind nende muusikat nautima panid. Encore‘i üllataval kombel ei järgnenudki, aga kuna neil niigi suht kõik sai öeldud, siis vist vaja polnud ka.

Kontseptsiooni mõistes oli kontsert ainulaadne selles osas, et sünnipäevalaps Dale Stewart, kes mängib bändis bassi, seisis keskel, mistõttu jäi vasakul servas seisev peategelane Shaun päris tihti “varju”. Näiteks Delfi fotograaf pildistaski ainult Dale’i. Samas andis see parema liikuvuse laval, kuna tempokamates vokaaliga kohtades lavaline üldpilt liikus olenemata sellest, et vokalist pidi statsionaarne olema. Lisaks oldi laval “tõelises rokenrolli elemendis”, kus bändi liikmed käisid pidevalt suits suus ja kange alkoholi pudel näpus ringi. Muidugi soovis soojendusbänd ka peaesineja bassistile õnne ja tõid isegi koogi välja – seekord aga õnneks(!) ei jaganud sünnipäevalaps seda publikuga nagu Papa Roach tegi…

Head õhtu jätku ja hüva detsembrit!
Dawn

PS: Tänaseks tuli küll mul haigus tagasi, aga muusika raviv jõud muutis selle kõvasti leebemaks :)

Tagasi juurte juures

Hei-hei!

Avastasin, et pole veel rääkinud Seether’i viimasest albumist “Isolate And Medicate”. Ja kuna nad juba kuu aja pärast Eesti pinnal üles astuvad, siis ongi paslik see asi ära teha.

Harva saan ma öelda, et mõne bändi uus album mõjub sarnaselt vanadega. Enamasti ju liigutakse edasi ja ma tervitan edasiliikumist igati, kuna enamike stiilide ja bändide puhul paigaltammumine tähendaks seda, et juba mõne plaadi järel nende kuulamine on võimatu. Seether on aga oma viimase albumiga teinud suhteliselt tugeva tagasikäigu oma juurte juurde. Ja nende puhul ma tervitan seda sammu! Kui vahepealsed albumid olid tihtipeale imalad ja mugavad meinstriim-tooted (ärge saage valesti aru, ka neil olid omad suurepärased lood – aga neid oli vähevõitu), siis nüüd on sellist neile omast veidi üle ääre rasket rokki rohkem. “Isolate And Medicate” oleks võinud vabalt olla nende kolmas album pärast “Disclaimer II” ja “Karma and Effect”‘i, sest ta kuidagi täiustab neid. Samas võib-olla vahepealsed albumid aitavadki just uut eriti esile tõsta, ei tea.

Kui bänd eelmisel aastal oma parimate lugude kogumiku välja andis ja lisas sinna uue loo “Weak”, oli juba selge, et tüübid on veidi taastanud oma agressiiv-melanhoolsemat suunda. Kui ilmus “Words As Weapons” (albumi esimene singel), siis oli juba kindel, et nad on tagasi oma algusradadel. Tagasi on jõud, energia, efektid, karjatused jms, mis nende muusika omal ajal nende eripäraks tegi. Plaadi esimesed neli lugu ka seda tõestavad. Kui “Same Damn Life” on neist võib-olla kõige nõrgem, siis need mõnusad falsetid pre-choruses teevad loost midagi erilist. Viienda loona kõlav “Crash” on aga vist terve plaadi nõrgim lugu. Ma olen ka üldiselt aeglase muusika vastu, kui sellel on puudu jõust, mis emotsioone kannaks. See siin ongi ehe näide nendest lugudest, mida Seether on aastate jooksul üha rohkem sisse toonud – mahe ballaad, kus küll võib kitarre ja trumme olla, kuid mis kõlab kokku ühtse mullina. Pole enam seda murede rõhutamist nagu omal ajal “Broken” või “The Gift”. Õnneks kestab see tagasilöök alla nelja minuti ning seejärel läheb asi tagasi ataksemaks loos “Suffer It All”. Võib-olla on liiga suur äärmuste vahe neil kahel lool, kuid seda jõulisemalt tuleb plaadi tugevus välja.

Edasi läheb plaat ühtlases rütmis edasi kõikudes meloodilise ja rahulikuma ning agressiivse ja järsema stiili vahel nagu Seether’i muusika tavaliselt. Ning nii kulgeb see depressiivne mässumeelsus kuni plaadi viimase looni “Save Today”, mis tõmbab järsult käsipidurit ning jääb mõtisklema väga rahulikul toonil. Erinevalt “Crash”‘ist ei ürita samas see lugu olla midagi jõulist oma olemuses, vaid lahendus seisneb pigem vokalist Shaun Morgan’i ponnistuses oma häälega emotsioonidel mängida, mis õnnestub täpselt nii nagu peab.

Nagu ikka on minul hangitud plaadi deluxe versioon, kus on lõpus lisaks ka neli lisalugu. Neist eelmainitud “Weak” vast ka kõige etem. Ja peab tunnistama, et kui enamasti jäävad lisalugudeks lood, mis plaadile poleks kuidagi sobinud (olgu nad siis märksa paremad või halvemad lood kui ülejäänud plaat), siis seekord on lisalood suhteliselt ühes toonis ülejäänud plaadiga.

Ehk siis kindlasti väärt kuulamine – hankige, kuulake, nautige ja mingem kuu aja pärast Rock Cafe’sse pittu ka ;)

Dawn

Õhtu rahustava muusikaga

Hei,

Vahelduseks üks ülevaatlik tagasivaade kultuurisündmusele, mis toimus möödunud laupäeval. Tartus Uues Teatris esines oma uut albumit “Kes küsib?” esitlev Winny Puhh ning neid soojendas vana hea räpiguru Oleg Kosjugin (aka Genka).

Ürituse suhteliselt hiline algus mind väga ei seganud. Saingi kodused toimetused tehtud ja selmet magama minna, panin hoopis piduriide selga ja läksin kontserdile. Esimese hooga saadud Piletilevi info “Välja müüdud” osutus siiski pelgaks eelmüügi infoks ja kohapealt saime ikka piletid kätte. Lühikese baarijärjekorras oodates kulunud aja pärast oligi valmis soojendusartist laval pihta hakkama. Oleg Kosjugini set oli täis omanimelise EP kuldvaramut, sinna juurde lisatud vaba valik Genka muudest toimetustest Toe Tag’i, A-Rühma ja “Laula mu laulu” saateni välja. Set oli jooksvalt äkiline nagu räppmuusika puhul ikka – lugudest ikka ainult pigem parimad salmid ja fraasid, sinna vahele mõned dj ja trummari üleminekud ja tehtud! Tahan eraldi kiita trummar Rainer Meinartit, kes tegi asja päris ehedaks kontsertmuusikaks. Ma arvan, et ma pole paremal räppmuusika kontserdil käinud pärast nelja aasta tagust Toe Tag’i kontserti.

Aga mis sest räpist ikka, kõige olulisem muusika oli ikkagi tol õhtul toores rokkmuusika. Winny Puhhi puhul on muidugi stiililine lahterdamine tänamatu töö, sest kokku on segatud nii suur hulk erinevaid pille ja helimaastikke, et sa lihtsalt naudid elamust.

Lugude valik oli küllaltki lai, igalt albumilt midagi. Enamasti siiski valik vähem-elektrooniliste ja punklugude peal, mis ju tegelikult näitavadki, kui hea kontsertbändiga tegu on. Kuna kavas olid ka kõik suuremad hitid, siis rahva kaasaelamist oli mõningaselt tunda ka tagumistesse ridadesse, kus ma olude sunnil kuni viimase looni paiknema pidin. Imestust väärivad siinkohal topelt-trumm, mis kõlab ikkagi üllatavalt hästi, kuigi olen seda alati veidikene kartnud. Eriti veel nii väikse ruumi kohta oli heli isegi üllatavalt hea. Ja muidugi Diktor I kõrvulukustavalt kile karjatuslik hääl, mis on ühtlasi nauditav ja samas piinav. Aga isegi selle puhul sai suurem osa sõnadest aru, mis on tõsiselt imekspandav Eesti kontsertkultuuris.

Show poolest see bänd muidugi kunagi latti alla ei lase ning ka seekord – trummarid esinduslikult kõrgel poodiumil vastamisi, kitarristide ronimised mööda kõlareid ja lahutamatu osana poolperverssed kostüümid. Sinna vahele hulk kahtlase iseloomuga huumorit. Kontserdi lõpp aga kiskus käest ära ja nii kutsuti lavale kõik naisterahvad – tekkinud tühimik lava ees võimaldaski ka minul lavale lähemale liikuda, et enne kontserdi lõppu veel viimaste hüpetega end võhmale saada ning “Nuudlid ja hapupiim” karjudes oma möödunud kurguhaigus uuesti esile kutsuda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli ühe laheda elamusega ning loodan varsti jälle sattuda nii Winny Puhhi kui Oleg Kosjugini kontsertidele. Tule ka – sa ei kahetse!

Dawn

Traditsioonid ja demokraatia?

Hei,

Ütlen kohe ära, et mulle ei meeldi olla poliitiline ja ma ei tahaks üldse kirjutada midagi, mis puudutab poliitikuid, seadusi jms. Hetkel aga on ümberringi toimuv üpris huvitav ning ma ei saa jätta mainimata, et olukord on ühtlasi masendav ja naljakas. Kutsutakse masskampaaniana paraadidele ja barrikaadidele, räägitakse mingist ulmelisest “traditsioonilisest perekonnast” ja kõige lõpuks veel öeldakse, et kellelegi õiguste andmine on demokraatia piiramine! Ja kõige selle taga on üksainus seaduse jupp, mis lubab indiviididel vabalt seaduslikult elada, kellega nad soovivad.

Appi, samasoolised!

Tundub, et suur osa kohalikust elanikkonnast pole üle saanud paarkümmend aastat tagasi lõppenud ENSV ajast. Jah, retro on moes ja seetõttu pole ju tarviski 21. sajandisse astuda. Paljude jaoks oli elu siis toredam, aga selleks, et seda mäletada, peaks inimene olema vähemalt 30-aastane. Mina ei ole ja mina ei mäleta. Ja võib-olla se ongi hea, sest oskan näha tänapäeva maailma ja demokraatiat veidi värskema pilguga. Nõukogude ajal oli omasooiharus seaduslikult karistatav, see oli nii range tabu, et selle eest võis saada päris raske vangistuse (kahjuks mul pole viidet linkida, olen lugenud toonast karistusseadustikku sugulaste maakohas paar aastat tagasi). Tundub, et mingi hulk inimesi, kes toonasest ajast pärit, ei suuda leppida, et psühholoogilisel tasemel pole siin siiski midagi imelikku ja et tegelikkuses oldakse sellest teadlikud juba aastakümneid. Usun, et pigem on inimeste kitsarinnalisus põhjuseks, miks ei suudeta mõista, et seni, kuni tegu on kahe üksteist armastava võrdväärse inimese suhtega, siis pole sugu oluline, sest esikohal on ikkagi tunded ja inimkonna heaolu. Ja mida vabamad oma valikutes on inimesed, seda positiivsem on ka meie ümber valitsev õhkkond. Siinkohal on vale tuua võrdluseid, et homoseksuaal on võrdväärne pedofiili ja zoofiiliga (nagu mulle siin hiljuti selgeks üritati teha). Siiski see nii ei ole, kuna nendel juhtudel on enamasti siiski välistatud, et suhte osapooled suhtest sarnaselt arusaavad. See on samaväärne heteroseksuaalsete suhetega, kus üks osapool teeb kõike, mida teine ei taha. Seega lepime kokku – kahe võrdväärse erinevast või samast soost indiviidi kooselu on see, mida uue seadusega reguleerida tahetakse ja muid näiteid pole mõtet tuua!

Appi – traditsiooniline perekond!

Olen viimastel kuudel üha enam kuulnud mõistet “traditsiooniline perekond” ja pole siiani aru saanud, kust see tuleb. Võtsin lõpuks kokku, guugeldasin ja otsisin – põhimõtteliselt võtab selle kokku wiki artikkel: http://en.wikipedia.org/wiki/Nuclear_family. Ehk siis mehe ja naise vaheline enamasti abieluline liit, mille juurde kaasnevad koos tehtud ja adopteeritud lapsed. Mõiste ilus ja armas – kes meist sellist peret ei tahaks. Aga mõtleme veidi 21. sajandile ja saame kiiresti traditsioonilise pere mõiste ära unustada. Minu tutvusringkonnas on selliseid traditsioonilisi peresid küllaltki vähe! Leidub nii üksikvanemaid, lastetuid, lahutatuid, kärgperesid ja kõike muud. Statistika ei aita mu väidet ka ümber lükata, sest tõsi on: iga-aastane lahutuste koguarv on 60% igal aastal laulatatud abielude koguarvust. Lisame siia juurde veel mõne aasta tagused numbrid üksikvanemaga lastest http://www.yksikvanem.com/statistika/ ja mõtleme korra, kas tasub rääkida traditsioonilisest perest, kui selline asi on üha enam hääbuv tänapäeva maailmas. Teine vaatenurk on see, et kas statistika hakkab muutuma, kui lisanduvad samasooliste vanematega pered. Suure tõenäosusega abiellumise-lahutamise suhe palju ei muutu, küll aga on võimalus, et väheneb üksikvanematega perede suhtarv ja kuna neist peredest hetkel on kolmandik vaesusriskis, siis on lootus, et väheneb ka see protsent. Seega lepime kokku – kui räägime laste heaolust, siis mõtleme ka võimalikele positiivsetele tulemustele, enne kui jahume aegunud traditsioonidest!

(Vahemärkusliku irooniaga, et traditsioonid on erinevad ja võib võtta ka, et “traditsiooniline pere” on peremudel aastatuhandete tagant, enne kui keskajal inimesed mingit kindlat mudelit taga ajama hakkasid. Seega võibolla on traditsiooniline peremudel hoopiski hõimupealik, tema kümme naist, lapsed, võimalik intsest, orjade vägistamine jne. Seega see mõiste on minu jaoks endiselt segane. Aga see pole antud hetkel enam oluline.)

Appi – demokraatia!

Kõige hullemaks läheb asi siis, kui keegi kipub kellegi teise vabadusi ja õigusi piirama. Ukraina sündmused näitavad, et see pole üldse välistatud ka 21. sajandil, kus demokraatiat võetakse läänemaailmas siiski juba kui loomulikku nähtust. Seda enam paneb mind mõtlema, kuidas saab keegi öelda, et demokraatia on ohus, kui me anname inimestele õigusi juurde? See tundub minu jaoks kogu antud temaatika juures kõige ebaloogilisem. Tuuakse küll näiteid mingitest riikidest, kus on antud seaduse vastuvõtmise järel hakatud heterode vabadust piirama, aga need on siiski pigem üksikjuhud ja olgem ausad, kui sa juba praegu oled liiga sallimatu, siis seadused ei vaata ka praegu sinu peale hea pilguga. Seega tegelikult sisuliselt muutub vähe. Mingi laste hariduse päästmine on samamoodi ülereageeriv lähenemine, sest samasooliste voodielust räägitakse mingis vanuseastmes koolis juba täna – ja mida aeg edasi, seda enam seda teemat õppekavasse tuleb tuua, et vältida väärastunud maailmapildiga põlvkondade kasvamist. Väärastunud maailmavaadeteks pean siinkohal soolist, rassilist, usulist, seksuaalse orientatsiooni põhist jms diskrimineerimist. Kui me suudame lastele selgeks teha, et me kõik oleme samasugused inimesed väikeste erinevustega ja sallivus on lahe, siis on kogu inimkond jälle sammukese võrra lähemal rahumeelsema ja positiivsema võtme suunas. Lapsed on meie tulevik ja nende lai ja salliv silmaring on edu alus. Mõni vanem küll kardab, et niimoodi saab tema järglasest ka homo, kuid see siiski nii lihtne ei ole. Homoseksuaalsust on täheldatud juba aastatuhandete tagusest ajast ja sedasorti “psühholoogilist kõrvalekallet järglaste mittesaamiseks” (andestage mu “huvitavaid” mõisteid) on olnud arvatavasti inimkonna tekkest alates. Samasugust käitumist on ka loomadel, seega selline lihtsalt meie loodus on. Miks aga paljudele tundub, et geide arv pidevalt kasvab on lihtne: keskaja, kiriku võimu, nõukogude võimu ja muu selliste vabadusi piiravate sündmuste tõttu on olnud homoseksuaalsed inimesed pahatihti põlu all, mistõttu praegune 21. sajandi demokraatia areng on lubanud neil kapist välja tulla ja inimeseks saada. Pealtnäha nii loogiline, aga miskipärast tuleb seda üle korrata, sest osad arvavad ikka, et lapse kasvamine demokraatlikus keskkonnas teeb temast gei.

Kokkuvõte

Kuna mu elukaaslane on teises Euroopa otsas ning ema ja õed-vennad mööda Eestit laiali, siis ei saa ma homme teeselda traditsioonilist perekonda. Kõik kes aga tunnevad, et on osa traditsioonilisest perekonnast, minge oma mehe/naise ja lastega hoopis loomaaeda või muuseumisse, veetke koos mõnusalt aega ja ärge laske end häirida inimestest, kes tahavad teie ainsat perele mõeldud päeva nädalas raisata sündmusele, mis teie peret ei puuduta.

Ilusat nädalavahetust ja head sallivust!

Dawn

PS: Selle postituse eesmärk on oma maailmavaateid tutvustada, mitte kellelegi arvamust pähe suruda. Kirjutamise põhjuseks on see, et ümberringi toimuv üritab mulle arvamust pähe suruda ja kuni üleeilseni ma olin sellest teemast teadlikult eemale hoidnud. Kuna tunnen, et see teema tungib uksest ja aknast minu eraellu, siis ma pidin lihtsalt oma mõtted kuskil kuidagi kirja panema. Seega sul on vabadus arvata teisiti, kuid viisakas on austada ka teiste arvamusi! :)

Raju diskoõhtu Enter Shikari’ga

Hei!

 

Võtaksin nüüd korra kokku ühe eelmisel nädalal toimunud sündmuse, mis oli lihtsalt nii hea, et ei saa seda elamust jagamata jätta. Nimelt algas Rock Café 11. hooaeg ning selle avalöögi tegi Briti elektroonilise core muusika täht Enter Shikari.

 

Sellel aastal on tihti juhtunud, et satun kontserdile, kus esineva bändi loomingust tean enne lavale astumist vaid mõnda lugu. Nii ka juhtus Enter Shikari’ga. Mis ajendas mind kontserdile minema, oli esiteks viimati ilmunud “Rat Race EP”, mille ootamatult avastasin ja millesse ka pea momentaalselt armusin ning teiseks vajadus korraliku moshpit’i muusika järele (viimase aasta jooksul suures osas ainult poppkontserte külastanud). Siia otsa veel võimalus koos sõbraga minna ühe hinnaga ning minek oligi kindel. Hoolimata vähesest teadmuspagasist ning pikaaegsest metalkontserdi kogemuse puudumisest oli tegu ühe parima live’ga, kus ma viimastel aastatel käinud olen.

 

Millel põhineb mu arvamus? Alustades algusest, siis bändi lavale tuleku hetkest oli publik momentaalselt mässu ja tantsu meeleolus. Karjuti (minu jaoks tundmatuid) ridu kaasa ning kohe esimesest loost alates haaras moshpit pea kogu Rock Café põranda. Kuna ma lugusid teadsin vähe, siis lasksin ennast lihtsalt mölluga kaasa viia. Ja olgem ausad, ma poleks kunagi uskunud, et nii suur hulk metalhead’e võiks dubstep’i ja trance’i järgi tantsida või et nii suur hulk “lahedaid piffe” võiks sellises metali keskkonnas moshimise ette võtta. Seda veidram oli kogu see üritus, kuid seda lahedama õhustiku see tekitas.

 

Bänd ise hoidis rahvast kogu pooleteise tunni jooksul põnevil. Rääkimata, et taaskord iga bändiliige omas oma tipphetke esilauljana ning peavokalist mööda Rock Café rõdusid ja publikut ringi jooksis. Lisaks loobiti laval oma pille ringi, visati lugude vahele mahedat Briti huumorit ning muidugi kutsuti rahvast igasuguseid fraase kaasa laulma, kindlates kohtades hüppama ja rivitantsu tegema. Kuivõrd see möll ei jätnud muljet kui etteplaneeritud show, vaid pigem tüüpiline emotsioonidest ja olukorrast lähtuv ringi taidlemine, siis seda paremini see mõjus. Naturaalselt toores ja samas jõuline ning kaasakiskuv – rohkem polegi ju heal kontsertbändil teha vaja.

 

Lugudest aga nii palju, et selle bändi muusikat kuulaks ka vabal ajal. Olen alati armastanud maitsekalt stiile kokku segavaid artiste. Antud juhul tehti täpselt piisavas koguses tantsumuusikat, et sa saaksid oma elektroonilise muusika vajaduse rahuldatud ning sinna otsa väga toorest math- ja metalcore’i, et see täiesti absurdsena mõjunud kooslus tundus liiga hea, et olla tõsi.

 

Aga hetkel muud ei hakkagi targutama, järgmisena vististi juba Seether novembris ;)

 

Ilusat kooliaasta algust,

Dawn

Linkin Park – The Hunting Party

Hei-hei,

Ma olen terve suve salamisi vaikinud ühest selle suve suurimast albumist – Linkin Park’i värskeimast üllitisest “The Hunting Party”. Olen aus, vajasin väikest harjumisperioodi, aga nüüd olen šokist juba toibumas ja valmis selle kohta midagi kirjutama.

Mis?

“The Hunting Party” on Linkin Park’i järjekorras kuues kauamängiv. Viimastel aastatel on onud tempot tõstnud ja uus album ilmub umbes iga kahe aasta tagant, mis on fännile kindlasti meeldiv, kuid samas jätab õhku küsimuse, ega rapsimine kvaliteeti alla vii. Antud albumi puhul ongi toorust sisse toodud – tahtlikult! Plaadi kirjutamise ajal anti mõista, et nad ei pöördu tagasi juurte juurde, vaid pigem teevad bändi, kes oleks võinud olla nende teismeliseaja iidoliks. Seega on tugevalt tunda 90-ndate raske roki, räpi ja grunge/poppungi mõjutusi, mis jätab õhku küsimuse: kas sellist Linkin Park’i me tahtsimegi?

Kuidas kõlab?

Plaat hakkab elektroonilise müra ja raju trash metaliga loos “Keys To The Kingdom”, mis tegelikult võtab väga hästi kokku ka, mis toimuma hakkab. Lugu üllatab eelkõige kahe asjaga: Chester karjub nagu vanasti (või isegi rohkem) ja Mike laulab paremini kui kunagi varem! Lisaks veel lühike räpilõik ja meloodiline kitarri vahemäng ja vägagi tugev algus plaadile on pandud!
“The Hunting Party” üks eripärasid võrreldes eelmiste albumitega on koostööpartnerite kaasamine lugude kirjutamisse ja esitamisse. “All For Nothing” teeb selles osas otsa lahti ning asi kõlab tõesti nagu vanakooli nu-metal – mõnusalt räpine ja voolavalt raske. Kohe järgnev “Guilty All The Same” on aga meeletu (ligi kuueminutiline) nu-metal oopus, mille sarnast pole kuuldud alates “QWERTY”st aastal 2006. Lisavokalistina kaasa tegev räppar Rakim toob tagasi räpi kuldajastu, kus riimiladumine oli töö omaette.
Vahepala “The Summoning” aitab korraks kõrvu puhata ja seedida seni kõlanud rasket rokki. Kuid mitte kauaks, järgnev “War” on nii punk-metal, et see ei kõla isegi enam antud bändile kohasena. Mina küll olen selle muusikastiiliga üles kasvanud ja harjun ajapikku ära, kuid Linkin Park’ina ei suuda ma seda vist kunagi võtta. Õnneks võetakse ennast kokku ja “Wastelands” on juba ehe nu-metal nagu me seda kümnenditagusest ajast mäletame. Siinkohal on asjalik mainida ka seda, et räpilõigud on lugudes taas esikohale tõstetud – sisu on sügavam ja tundelisem kui mõni album tagasi. Seega on vokaali koha pealt tehtud mitu sammu edasi. “Until It’s Gone” on nii tüüpiline Linkin Park, et selle kohta midagi öelda nagu polegi. Siiski ei vaju plaat siin ära, vastupidi – järgnev “Rebellion” on kahasse kirjutatud Daron Malakian’iga, kes on vast tänapäeva metal’i kroonimata kuningas. Ja nii kõlab ka “Rebellion” kui armeenlaste rahvalaul, mis on segatud mässumeelse punkmetaliga. Plussiks on siin loos lisaks herr Malakianile veel topeltvokaal (jälle Mike’i eneseületus parimas võtmes).
Mida ma poleks kunagi arvanud on see, et ma saan öelda 21. sajandil mõne tänapäevamuusika bändi kohta, et see kõlab kui 90-ndate alguse The Offspring. Aga täpselt selline tunne valdab mind alati, kui kuulen lugu “Mark The Graves”. Üldse on minu meelest kohati üle pingutatud toore ja raju helipildi loomisega. Laulud kõlavad rohkem kui demod, mitte kui Linkin Park’ile omane detailideni lihvitud üllatusterohke elektronrokk. “Drawbar” aga ongi pigem demo – vahelugu jämmimissessioonist Tom Morelloga.
Plaadi lõpetavad “Final Masquerade” ja “A Line In The Sand”. Olgugi, et esimene neist kõlab liiga popilikult (rohked sündid ja mahe meloodia) võrreldes ülejäänud plaadiga, siis seda värskendavam ta ongi ning mulle isegi meeldib võib-olla rohkem kui need kümme aastat igatsetud rajud lood. “A Line In The Sand” on aga plaadi kõige keerulisem lugu võttes kokku kõik plaadi eripärad: Mike’i mahe vokaal, karjuvalt pungine refrään, tõsine räpilõik ning meeletus koguses kitarrisoolosid ning trummilööke ülemõistuse kiires tempos.

Kokkuvõtteks

Üldiselt olen plaadiga rahul. Ei oska küll hinnata kas ja millisest eelnevast albumist see võiks parem olla, kuna see on lihtsalt nii erinev. Kuid kui keegi otsib midagi, mis oleks raju, otsekohese lüürikaga, veidi paindliku äärmustega eksperimenteeriva kõlapildiga ning kohati lapsepõlvemeenutuse pisara silma toov, siis selleks sobib see album ideaalselt. Minu plaadiriiulis saab ta kindlasti koha kuskil agressiivsemate, kuid samas väga heade albumite vahel (System Of A Down, Stone Sour ja KoRn oleks head kaaslased küll).

 

Head kuulamist!
Dawn

Previous Older Entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.