Well, that’s the spirit…

Yo

Eile sai taas käidud ühel maailmakvaliteediga artisti kontserdil. No tegelikult oli neid artiste kolm, kuid Basement ja While She Sleeps olid minu jaoks suhteliselt uued nimed võrreldes põhiesinejaga, kelleks oli Bring Me The Horizon. Bänd, kes minu jaoks taaselustas mõned aastad tagasi metalcore‘i ja keda ma sellest ajast saati olen siiakanti oodanud.

Algselt Kultuurikatlas toimuma pidanud ürituse jaoks oli tehtud Saku Suurhalli põrandale ruum, mille seinteks olid tribüüne varjavad kangad. Sisuliselt võimaldas see 2 korda suuremat publikunumbrit ja tundub, et see tuli ka ligilähedaselt täis. Tagantjärele võiks öelda, et see lavashow ja möll arvatavasti polekski Kultuurikatlasse ära mahtunud. Esimesena astus lavale Basement, kes tegi pigem postroki ja poppungi sugemetega rokki (esmamulje alusel). Mida ma seni pole Eesti publikus väga tihti kohanud, on see, et juba esimese soojendusartisti kava keskel publik laulis, hüppas ja elas muul viisil kaasa, kuigi tegu oli suhteliselt vähetuntud artistiga. Siinkohal vaat ei imestagi, et see oli meeste endi arvates “senise tuuri parim publik”.

Teisena lavale astunud While She Sleeps tundus kohalikel core‘i sõpradel tuttav bänd olema, kuna suur osa publikust teadis mitut laulu peast ning selle artisti ajal läks käima ka moshpit. Tuuri produktsiooni koha pealt peab kiitma ettevalmistust. Kava ei veninud oluliselt ja While She Sleeps omas seejuures mingit oma valgustus-setti, mida tavaliselt soojendusbändidele ei võimaldata. Igal juhul lisas see kavale ja artistidele korralikult juurde ning see võimaldas ka lavalist esitust kohe algusest nautida. Arvestades kui kiiresti While She Sleeps’i lavale astudes asi eskaleerus, siis tulemus oli täiesti tajutav. Bänd ise oli minu jaoks suhteliselt tüüpiline metalcore, mille eripära jäi võib-olla ka kohaliku heli taha pidama. Arvestades aga publiku energiat, siis ei olnud mul muidugi võimalust tuimaks jääda.

Kuna rahvas oli juba piisavalt soe, julgesin minna sõbraga joogipausile saali serva, teades, et esimese loo hetkel hakkab suurem rahvasterändamine niiehknaa pihta. Nii ka oli – esimestest hetkedest, kui bänd lavale astus ja hakati skandeerima “Happy Song” lüürikat “S-P-I-R-I-T“, läks hullem möll juba lava ees lahti. Korralikum moshpit algas aga teisest loost, kui piisav hulk inimesi olid juba õige hoo sisse saanud ning hakati esitama järjest eelmise albumi “Sempiternal” veidi raskemaid lugusid. Eks esimene hirm oligi, et kui viimase albumiga väga tugevalt pehmema roki radadele maandunud BMTH suudab kohale meelitada vaid uued bändid, siis see tuleb vaikne ilus kolmapäevane õhtu. Õnneks aga pikiti kavasse sisse eelmise albumi singleid ja raskemaid palu ning ka üks vanem metalcore lugu “Chelsea Smile”, et rahustada (või pigem käima tõmmata) ka raskema muusika fänne, keda vanadest aegadest on BMTH’l küllaga. Ja siis kui hoog sisse saadi, siis see enam ei raugenud. Esimese hooga oldi muidugi kohmakad ja mingi osa rahvamassist kukkus ümber ja mina jäin õnnelikult selle alla, kuid õige moshpit‘i tunnebki sellest ära, et kõik on sõbrad ja aitavad teineteist püsti – selles osas publikule suur respekt!

Kui nüüd paari sõnaga rääkida ka neist asjadest, millele suutsin ka mõne protsendi tähelepanust suunata, siis esimese asjana toon välja ühe senise parima kontsertshow visuaalikogemuse. Videoefektidega mängimine pole midagi uut, kuid BMTH lava kujundus, videoefektid ning ekraanide paigutus oli midagi teistsugust senistest nähtutest. Lisaks üllatavalt suur ja lai asetus bändiliikmete vaates andis visuaalile tuntavat mastaapsust juurde. Võiks öelda, et see on see koht, kus hingelist ilu saavutada ihanud publikum sai mis tahtis ja isegi küllaga. Heli poolest peab mainima, et idee teha Suurhalli blackbox, oli ideaalis teostatav, aga lõpuks kukkus asi ikka välja tüüpilise Suurhalli-helina. Suure osa ajast pidi aimama, mis lugu algas või mis koht parasjagu loos käsil on. Aga sel teemal on nii palju hädaldatud, et ma enam ei viitsi, kuna elamus oli sellest hoolimata über!

 

Kui lihased ja põlved terveks saavad, siis kirjutan jälle!

Dawn

#ohno

Hei!

Teine üritus, kus käisin ning millest kirjutada tahtsin, oli kohalike rokipoiste Elephants From Neptune’i kolmanda albumi “Oh No” esitluskontsert Kultuurikatlas. Olles nende kuulaja juba viis (!) aastat, siis pigem on nende kontsertide külastamine muutunud juba rutiinseks meeldivaks kohustuseks. Ja kuna mul uut albumit ennast veel polnud, siis oli hea võimalus minna ja osta see merch-lauast, mitte maksta suurt summat vahendajatele.

Kuna seekord sõpru kaasa ei leidnud, siis kohale jõudes läksin seisin suure ruumi keskel lava ees rahus üksinda – koht sai nii ideaalne, et terve õhtu jooksul ei pidanud positsiooni vahetama ja kuni elevantide lavale tulekuni polnud kedagi ka ees sagimas. Soojendusbänd Ans. Andur on mulle pikemat aega tuttav kui “see mingi bänd, mis teeb mingi maheroki ja hipsterpopi segu” (siinkohal täiesti positiivses võtmes mõeldud). Elusesitus aga oli kordades etem kui plaadipealne. Kuigi eks laval jäädi soliidseteks härrasmeesteks ja palju ringi ei tuiatud, olid bändi terviklikkus ja perfektne esitus need, mis kuulatama ja vaatama panid. Eriliselt huvipakkuv oli nende lähenemine lavalisele pillivahetusele, kus ei olnud igal pillimehel oma pillipark kaasas, vaid vahetati pille käest kätte bändiliikmete vahel (väidetavalt nende alatine lavaloleku viis, aga no minu jaoks esmakordne näha). Vokaalse ja instrumentaalse mitmekesisuse tulemusena kasvas mu huvi selle bändi vaates märgatavalt.

Selleks hetkeks kui EFN lavale astuma hakkas, oli ruum juba rahvast täis. See on mind alati üllatanud, kuidas selline eesti noorte poiste toore kõlaga progressiivsete lugudega rokkbänd toob rohkem rahvast kohale, kui mõni popstaar. Aga see on pigem vägagi meeldiv üllatus alati, sest see nelik on vaieldamatult eesti rokiskeene taas elama pannud.

Kava alguses tehti popurrii mõnest vanemast hittloost ning seejärel tehti valik uue albumi lugudest. Kuna veel pole uut albumit jõudnud süvenenult kuulata, siis siinkohal ei oska ega hakka mingeid nüansse välja tooma. Imekspandav pigem oli see, kuidas nende kohati keerulise struktuuri ja taktimõõduga lood sellest hoolimata publikut kaasa tõmbasid. Lisaks oli kavas ka üllatuskülalisi Kosmikute paljastest poistest legendaarse Jaanus Nõgisto’ni. Seega oli see võibolla ühest küljest veidi suureks venitatud kunagiste kõrvalproovika poiste live, mis andis taustal aimu, et suurepärase ja pideva töö tulemusel on võimalik jõuda sinna, kuhu enamik Eesti noori bände miskipärast ei jõua. Kava lõpus olnud viimatine singel “Oh No” tõmbas aga publiku veidi hilinenult niivõrd käima, et bänd pidi tagasi tulema ja sellele loole omaette encore‘i tegema, enne kui publik lõpuks rahule jäi.

Üldjoontes viispluss kontsertesitus Elephants From Neptune’ilt nagu ikka – sama energilised, sama toored ja sama kinky‘d. #SexRockForever ?

 

Dawn

Šoti rokikuningate kolmas tulemine

Tere taas!

Mõtlesin teha lühikese ülevaate paarist üritusest, mida viimasel ajal külastanud olen ja alustaks siinkohal 27. oktoobril toimunud Biffy Clyro kontserdist Saku Suurhallis.

Kuuldused, et šoti rokkarid taaskord Tallinnasse tulevad, panid suvel mu südame ärevusest kiiremini põksuma. Seda kahel põhjusel – nende esimene külaskäik Eestisse oli üks mu vaieldamatult meeldivamaid kontsertelamusi ning nende teine külaskäik jäi mul mõningate kohustuste tõttu vahele. Seega ma teadsin, et tegu on hea live-bändiga ning nende ootus oli juba pigem pikaaegne.

Mis mind aga üllatas, oli see, et kaks korda Rock Cafe välja müünud artist oli kohale suutnud meelitada vaid poole Saku Suurhalli mahtuvast publikust. Sealjuures oli märkimisväärne see, et silmnähtav osa publikust oli keskealine. Tulemuseks sellevõrra võibolla veidi rahulikum publik, mis selle bändi vaates minu jaoks harjumatu tundub. Õnneks oli toodud lava ruumi keskosale lähemale, mistõttu vähene publikuhuvi peaesineja lavale astumise ajaks enam visuaalselt nii tajutav ei olnud.

Eestlastele omast rahulikkust aitas leevendamise asemel süvendada kahjuks ka soojendusbänd Lonely The Brave. Kohe visuaalselt oli aru saada, et lauljal on laval ebamugav ja nagu pärast lugesin, siis selline psühholoogiline tõrge teda ka vaevab. Ülejäänud bänd üritas seda kompenseerida ja tegelikkuses oli tulemus isegi üpris hea – silmad kinni pannes said tegelikult aru, et see bänd on ikkagi päris tugev stiilipuhas rokkbänd. Aga külmale Eesti publikule oli visuaalne pool siiski kahjuks vähe kaasatõmbav.

Ning see tähendas omakorda, et Biffy Clyro lavale tuleku hetkeks oli publikut küll rohkem, kuid suhteliselt külm seltskond, keda tuli esimesed viis lugu lihtsalt uuesti käima tõmmata. Eks võibolla sellevõrra imelikum oli mul esimeste lugude ajal lava ees ennast juba vabalt tunda (ikkagi mälestustes moshpit’i bänd ju), aga õnneks uimasem seltskond vajus lugu loolt tahapoole ja tõelisem rokipublikum valgus ettepoole. Laulja Simon Neil suutis oma klassikalise pool-psühho rokikuninga olekuga publikut korduvalt kaasa tõmmata ning aeg-ajalt nii mõnegi laulureagi välja pigistada. Ja kuigi publikut oli vähe, mistõttu hääl sumbus kiirelt, oldi siiski laval jätkuvalt energilised ja hoiti tugevat positiivset meeleolu kontserdi lõpuni.

Tehnilise lahenduse pealt oli seekordsel show’l oma roll ka valgusmängudel, millega ei mindud hulluks, vaid pigem rõhutati üksikuid lugusid erinevate efektidega. Lisaks olid laval kaasas ka taustamuusikud – üks kitarril ja teine süntidel. Olgugi, et tegu oli taustamuusikutega, siis ega nad ennast väga tagasi ei hoidnud ja suutsid oma pimedas nurgas piisavalt palju toimetada, et bändi kõrval mitte märkamatuks jääda. Seoses instrumentaalse osa tugevdamisega (mis tegelikult väga tugevdamist ei vaja, sest tuleb ka põhikolmikul hästi välja) oli võimalik anda ka taustavokaalidele jõudu. Tundub, et tegu oli ühe geniaalsema taustavokaalidega rokkbändi kontserdiga, mis hetkel meelde tuleb. Efektid, mis muidu on tehtud salvestustel mitmete kihtidena ja efektidega, oli siin tehtud kõiki laval olevaid inimesi eri harmooniates laulma pannes.

Ega ei teagi nüüd öelda, kas kontsert ise kokkuvõttes oli parem kui kunagine nende esimene Rock Cafe külastus. Erinevaid hindamistasemeid on hulgim. Küll aga ei saa öelda, et see ka halvem oleks olnud, sest bänd ise oli vähemalt samal tasemel ja isegi enam. Seega vast mu üheks lemmik live-bändiks jäävad nad ka selle kontserdi järel.

 

Dawn

Flank plaadiesitluskontsert

Hei

Täna kirjutan mõned päevad tagasi külastatud kontsertüritusest, kus peaesinejaks oli oma debüütalbumit esitlenud Flank. Kontserdi külastamine oli lisaks hea muusika kuulamise vajadusele ka mingit sorti kohustus (seejuures meeldiv kohustus), mille võtsin endale, kui toetasin esitletava albumi ilmumist Hooandja projekti raames. Eks albumist endast jõuan rääkida siis, kui olen rohkem seda kuulata ja sellesse süveneda jõudnud.

Ürituse hiline algusaeg sedapuhku ei häirinud, kas kevadine ilm, mõnus seltskond, head artistid või mingi segu nendest komponentidest tekitas erksa meele isegi hiliste õhtutundideni. Esimese artistina lahutas publiku meelt DJ Sander Mölder, kelle muusikavalik oli sissejuhatuseks mõnusalt suvine ja tantsulik. Ega eestlased muidugi ju kohe end liigutama ei kipu, aga tähtis on ju ka tekitatud meeleolu. Seda enam oli tööd esimesel bändil Daniel Levi, kes oma igikestva positiivse ja noorusliku energiaga publiku siiski käima suutsid tõmmata. Olen nüüd neid lühikese aja jooksul kaks korda laval näinud ja tuleb tunnistada, et hetkel tugevamat (nii muusikalises kui lavalises vaates) noort bändi Eesti muusikamaastikult naljalt ei leia. Maailmavallutuse potentsiaali on neis küllalt, seega ei jäägi muud üle, kui selles edu soovida. Kaasa laulmise ja -elamise tuhinas möödus aeg lennates, mistõttu oligi juba ootamatult aeg sealmaal, et peale Cartooniga kahasse kirjutatud “On & On” akustilise versiooni esitamist astutigi koos oma pillipargiga lavalt maha ning hakati lava ette valmistama peaesineja tulekuks.

Flank alustas oma kava Eesti Laulult tuule tiibadesse saanud looga “Missing Light”. Seejärel sõideti debüütalbum risti-rästi läbi, andes selge ülevaade, millega on viimastel aastatel tegeldud ning mis värske plaadi pealt vastu kostumas on. Omapäraselt minimalistlik kuid samas ka veidi edev lavakujundus andis visuaali koha pealt juurde parajalt, et pilku pidevalt laval hoida. Sinna juurde vokalist Tõnn Tobreluts’u pidevast sünteka mängimisest hoolimata rohkelt liikuv lavakasutus ja trummar Keio Münti poolagressiivne efektne trummimäng, mis tõestasid, et tegu ei ole siiski pelgalt tantsupopi bändiga, vaid energiline rokkmuusika peitub ka mujal kui vaid kitarrist Tauno Tamm’e meloodilistes kärisevates riffides. Publik oskas nii mõneski loos nn gang vocal kohti kaasa laulda ning nii saavutati püsiv publikupoolne positiivne tagasiside, mis laval silmnähtavalt aina enam võimendus. Eraldi mainimist väärib ka vokalisti hääl, mis olenemata pikkadest tugevatest nootidest kontserdi lõpuni jõulisena püsis. Ja Eesti kontserdikohtade tavaks saanud meeletu müra ja ülevõimendus oli samuti sel kontserdil ära timmitud nii, et ka lava ees olles suutsin erinevaid pille ja vokaali ilusti eristada! Kiires rütmis möödus aga lühike kava ning pärast energilist lõpulugu tehti rahva tungival nõudmisel ka lisalugu, misjärel oli aeg koju järgmiseks tööpäevaks puhkama minna.

Eks nüüd tuleb lihtsalt silmad lahti hoida, et järgmistele kontserditele ka kohale end vedada, sest kõik nähtu/kuuldu on taas vaatamist/kuulamist väärt. Kellel jäi Tartus ja Pärnus käimata, siis on võimalus juba 20. mail Tallinnas Flank’i oma debüütalbumit laval esitamas kuulda😉

Dawn

Lugu loost vol 5: Overly Obsessed Girlfriend’s Diary

Hei

Viimase loona Mirror Phase’i remix EP’lt “Antiphased Mirrors” võtan luubi alla minu ühe lemmiku “Overly Obsessed Girlfriend’s Diary” ning selle remix’i alapealkirjaga “Boyfriend’s Response”.

Lugu sündis 2013 aasta kevadel tahes tuua meie tüüpilisele neli-neljandikku poprokile vahelduseks sisse veidi raskema kõlaga taktimõõtu. See lugu on alati minu jaoks olnud kõige meeldivam mängida, lisaks peegeldab see vast kõige paremini meie muusikat ühest äärmusest teise. Originaalversioon on aga veidi kulunud olemisega, seega tegin eraldi ponnistusi, et remix-albumile see lugu tagasi värskeks ja laiahaardeliseks saada.

Alustasin remix’i tühjalt lehelt ehitades üles erinevaid sämpleid, mis annaks edasi pigem vaibi mitte niivõrd meloodiat. Tasapisi lisandusid vokaal ja kitarrid, kuid tõelist laia kõla ei kostunud kuskilt. Nii kutsusingi stuudiosse uut refrääni sisse “laulma” lauljatari elukaaslase, et anda loo sõnumile samuti vastukaal. Tulemuseks sämplirohke elektrooniline raskerokk, mis annab vast parima pildi antud EP reaalsest olemusest.

 

 

Sellega võtangi selleks korraks kokku kogu selle remixinduse teema, loodetavasti saab varsti kuulata lugude originaale või veidi kaasajastud versioone ka reaalelu esituses🙂

Dawn

 

Lugu loost vol 4: Escape

Hei

Täna räägin lühidalt ühest eriti vanast Mirror Phase’i loost, mis sai uue elu ja parema hingamise remix EP’l “Antiphased Mirrors”. Selleks on meie üks esimesi lugusid “Escape”, mis bändisiseselt on pigem tuntud kui Roni lemmikpala.

Loo ajalugu ulatubki Mirror Phase’i esimese tuleku aega 2013 kevadel. Pärast seda on lugu olnud kohati esindatud meie kontsertidel ning originaalversioon kuuldav ka meie debüüt-EP’l “Introvert Bastards”.

Kui mul tekkis idee Mirror Phase’i lugusid remix’ida, siis “Escape” oli üks esimesi, mille peal ma oma võimalusi katsetama hakkasin. Selle looga katsetamisel oli kaks olulist plussi, mis kahandasid ebaõnnestumise riski – esiteks me ei tee seda lugu originaalkujul bändiga juba mõnda aega, seega on iga uus elu selles loos teretulnud ning teiseks: jättes alles Ronile olulised elemendid loo instrumentaalses pooles oli ka üks positiivne tagasiside põhimõtteliselt garanteeritud. Remixides üritasin anda loole ehtsat Disco Highlights’i hõngu, lisades erinevaid kitarriefekte salvestatavale klaverile ning ehitades üles erinevaid tüüpilisi diskobiite. Märkimisväärseim katsetus vast oligi see, et remix’is kõlavad “kitarrid” on suures osas vaid kärinaga klaver või sünt. Seega võib öelda, et see remix on antud EP enim “kapist välja” mõtlev lahendus, kuigi ta esmapilgul nii ei pruugi kostuda. Kõikidest remix’idest kulus selle loo puhul kõige vähem aega ideest teostuseni, kõik lihtsalt paigutus ise omale kohale – see muutis selle remix’i tegemise vast kõige nauditavamaks.

 

 

Dawn

Lugu loost vol 3: Treasure

Hei

Seekordne lugu räägib loost “Treasure”, millest on Mirror Phase’i remix EP’l “Antiphased Mirrors” viie ja poole minutiline ümbertöötlus alapealkirjaga “The Awakening From Reality”. Loo originaal on tänasel päeval meie viimatine singel ja ainus Mirror Phase’i lugu, mis on saadaval ka Spotify’s.

Selle loo kirjutamine kulges erinevate ümberkirjutamistega kokku 2015 aasta kevadest kuni hilissuveni. Loo sisuks on võrdlus reaalsuse ja unistuste vahel, reaalsete vajaduste ja elu määratud väärtuste vahel, pideva ühekülgse vaate asendamine teise vaatenurgaga, veidi abstraktse, kuid samas veidi sisukamaga. See on üks väheseid laule, mille enamike elementide kirjutamise ja muutmise juures oli terve bänd – näiteks kujunes refrääni instrumentaal suuresti kõigi koostöös hetkel, mil ülejäänud lugu oli kirjutatud ning refrääni taustakarje idee tuli tund aega enne viimase salvestuspäeva lõppu.

Kuna loo originaal oli läbinisti ideid ja teostusi läbi pikitud, siis remix’i tegemise puhul jäin ma käputäie sämplite peale pidama. Hoides asja üldjoontes minimaalsena jämmisin juurde vaid kitarrid, et anda juurde ühest küljest veidi rokilikumat vaibi, kuid samas hoides üldpildi ikkagi puhtana. Lisandunud salmide kohta reaalset põhjust välja tuua ei oskagi. Kuidagi jäi esialgset lüürikat lugedes tunne, et midagi on veel võimalik öelda ning see hiphopilik flow, mis remix’i algusest lõpuni saatis, lausa kisendas ühe pikema räpisalmi järgi.

 

 

Dawn

Previous Older Entries