2015 aasta parimad palad

Hei,

Siin on minu lõppeva aasta top50 parimad laulud. Head nautimist!

1. Enter Shikari – Torn Apart

 

2. Slipknot – Killpop

 

3. Bring Me The Horizon – Throne

 

4. Taylor Swift – Style

 

5. Kelly Clarkson – Heartbeat Song

 

6. Taking Back Sunday – Better Homes And Gardens

 

7. Taylor Swift – Bad Blood

 

8. Marina And The Diamonds – Blue

 

9. Mark Ronson Ft Bruno Mars – Uptown Funk

 

10. Walk Off The Earth – Rule the World

 

11. Fall Out Boy – Uma Thurman

 

12. Seether – Nobody Praying For Me

 

13. AWOLNATION – Hollow Moon (Bad Wolf)

 

14. Fort Minor – Welcome

 

15. The Offspring – Coming For You

 

16. Bryan Adams – You Belong To Me

 

17. Papa Roach – Gravity

 

18. Linkin Park – Rebellion

 

19. Bring Me The Horizon – Happy Song

 

20. Taking Back Sunday – How I Met Your Mother

 

21. Traffic – Sekundiga

 

22. Tanel Padar & The Sun – Õnne valem

 

23. Enter Shikari – Anaesthetist

 

24. P.O.D. – This Goes Out To You

 

25. Three Days Grace – I Am Machine

 

26. Axwell & Ingrosso – Sun Is Shining

 

27. Adam Lambert – Ghost Town

 

28. Bullet For My Valentine – Army Of Noise

 

29. AWOLNATION – I Am

 

30. Panic! At The Disco – Hallelujah

 

31. Flyleaf – Thread

 

32. Elephants From Neptune – Insomnia

 

33. Ed Sheeran & Rudimental – Bloodstream

 

34. Elephants From Neptune – Flowers

 

35. Fall Out Boy – American Beauty/American Psycho

 

36. Taylor Swift – Blank Space

 

37. Kaiser Chiefs – Falling Awake

 

38. Bring Me The Horizon – True Friends

 

39. Karl-Erik Taukar – Segased Lood

 

40. Enter Shikari – There’s A Price On Your Head

 

41. Crazy Town – Born To Raise Hell

 

42. Foo Fighters – Something From Nothing

 

43. Fall Out Boy – Immortals

 

44. I Prevail – Blank Space

 

45. Kosmikud – Maapoiss

 

46. Silversun Pickups – Nightlight

 

47. Papa Roach – Broken As Me

 

48. Royal Blood – Ten Tonne Skeleton

 

49. Ill Niño – Blood Is Thicker Than Water

 

50. Måns Zelmerlöw – Heroes

Head vana aasta lõppu ning edukat ja värske muusika rohket uut!

Dawn

2015 kokkuvõte – albumid

Hei!

Kuna ma pole viitsinud siin ammu midagi pikemalt kirjutada, siis mõtlesin aasta kokkuvõtteid veidi põhjalikumalt teha. Tuleb pikk lugemine, aga üritan olla võimalikult kompaktne.

Esimese asjana võtan siis kokku parimad muusika albumid, mis viimase aasta jooksul enim mu meelte järgi on olnud.

1. Genka / Paul Oja – Genka / Paul Oja

Selle albumi kohta polegi muud öelda kui vaid seda, et olenemata saatuse keerdkäikudest suudavad 2/3 Toe Tag’ist anda välja ülimalt väärilise järglase kunagi pooleli jäänud tegudele. Oja meeldivalt värskenduslik räppmuusika tunnetus ning Genka vaieldamatu andekus ridu ritta seada on kokku selline kompott, mida saab seedida vabalt ka aasta hiljem, ilma et see kuidagigi väsitavamaks oleks muutunud.

2. Enter Shikari – The Mindsweep

Sellest albumist olen ma juba veidi pikemalt rääkinud. Tegu parima seguga energilisest rokkmuusikast ja elektroonilisest tantsumuusikast, kuid sedapuhku veidi kaalutletum ja selgem kui nende eelmised albumid.

3. Slipknot – .5: The Gray Chapter

Slipknot vajas kõvasti aega, et oma kaotustest üle saada, kuid seda tugevamalt nad naasesid. Võiks öelda, et nende parim album läbi aegade, kui see “vol 3” poleks nii hea omal ajal olnud. Otseselt mingeid uusi uksi maha ei murta, kuid tehakse seda, mida alati ja parimal võimalikul moel.

4. Taylor Swift – 1989

Taylor on aastatega kantrist kaugenenud, kuid seda kvaliteetsemat ja tõsisemat popmuusikat tema sulest tuleb. Kerge eneseiroonia, mis lugudes pidevalt kõla juurde annab, tekitab inimlikuma ja mõtlemapanevama seose kui tavaliselt popmuusikast oodata oskaks. Hirm muidugi jääb, et sellise tempoga stiili arendades võib kiiresti uutest ideedest tühjaks joosta, kuid seni on kõik rohkemgi kui bueno!

PS: Sellest albumist on ka kantriroki cover-album olemas Ryan Adams’i esituses, mis on pea sama hea!
PPS: Swift on takistanud oma albumit Spotify’s jagada, seega tuleb see lihtsalt poest osta ja kuulata! ;)

5. Kelly Clarkson – Piece By Piece

Kui ma seda albumit millalgi kevadel esimest korda kuulsin, mõtlesin, et see on olenemata vähestest võimsatest lugudest kõige tugevama terviklikkusega Clarkson’i album läbi aegade. Tavaliselt kumab erinevate produtsentide töö ja tasemevahe läbi isegi nii hea vokalisti puhul. Eneselegi üllatuseks paistab see album aga olevat mu selle aasta üks enimkuulatumaid, seega väärib kõrgendatud tähelepanu igati.

6. Fall Out Boy – American Beauty/American Psycho

Kunagi ma ei kuulanud FOB’d üldse. Tüüpiline emo-punk, mis seal ikka. Pärast pisikest puhkust välja antud “Save Rock’n’Roll” oli aga üle-eelmise aasta vaat et parim album. Sisu tõsisem ja originaalsem, instrumentaalosa staadioniroki ja -popi parimaid elemente täis. Üllatavalt ruttu ilmus aga tollele suurteosele järg ja nagu arvata oli, kujunes see kohati nagu B-pooleks. Lugudes on kohati sära – head näited on “Centuries” ja “Uma Thurman”, kuid mitmed lood kõlavad veidi üle jala tehtuna ja juba kuulduna. Siiski peab kiitma meeste tegutsemisjanu – pärast puhkust kahe aasta jooksul kaks suhteliselt tugevat albumit välja anda näitab, et nad on vägagi meeldival kursil rokimaailma päästemissioonil.

7. Bullet For My Valentine – Venom

Ka BFMV kohta saab öelda, et nad on tagasi oma parimates aastates. Rohkem teravust ja energiat kui nii mõneski eelmises albumis. Pea kümne aastase vahega neilt üks album, mis on tõesti tugev otsast lõpuni, olgugi et uuenduslikkus jääb pigem kujuteldavaks. Põhiline pluss on see, et laulja Matt Tuck on taas tagasi oma võimsate vokaalsete oskuste juures, millel oli suur roll minu võlumises aastaid tagasi.

8. AWOLNATION – Run

Aastaid mõtlesin, mis bänd see selle internetivideode populaarseima taustaloo “Sail” taga on. Samas polnud kunagi tõsist huvi lõpuks uurida. Kuni ilmus singel “Hollow Moon” ja mu sõber linkis mulle selle loo live-videot. Tundus huvitav ning avastasin, et ülejäänud album on ka super. Kuna viimasel ajal olen üha enam huvitunud elektroonilise muusika ja rokkmuusika sidumisest, siis see album on vaieldamatult üks selline, mis on aidanud mul veidi selle nurga maailmavaadet laiendada.

9. Marina And The Diamonds – Froot

Selle albumiga kaasnenud imidži muutus on Marinat liigutanud suurte popidiivade suunas liigagi intensiivselt. Looming ise on aga muutunud veidi lihtsamaks, säilitades samas endist sügavust ja tunnetuslikkust ümbritseva maailma suhtes. Kontseptsiooni poolest on see kindlasti üks selle aasta tugevamaid albumeid, mille kohati süngelt eksistentsiaalseks kiskuv sõnum on popi kohta isegi veidi liiga teine tase. Eraldi kiitus Marinale selle eest, et ta on albumi ka ise produtseerinud, mis popmuusikas on pigem harv nähtus.

10. 36 Crazyfists – Time And Trauma

36 Crazyfists on bänd, keda poleks vist kunagi osanud oma edetabelites kohata. Tegu on küllaltki omapärase lähenemisega metalcore’ile, mistõttu on nad pigem olnud selline aeg-ajalt taustaks kõlav bänd. Siiski on nende viimane album “Time And Trauma” mõjunud kuidagi värskendavalt tollele žanrile. Puhtust ja meloodiat on juurde tulnud, kuid energiast pole grammigi järele antud.

11. Papa Roach – F.E.A.R.

Papa Roach on juba viimased kümme aastat andnud sama albumit erinevate nimede all välja. Vähemalt nii kõlavad nende viimased neli albumit. Muidugi kiitus seisneb selles, et loop’ima jäädi võrdlemisi eduka ja kvaliteetse rokkmuusika faasis. Siiski tundub, et üle ühe albumi sama asja rohkem juurde ei tahaks. Kriitikast hoolimata on “F.E.A.R.” täis kohatisi energiapuhanguid, mis annab siiski bändi staadioni-iseloomule veidi värsket kõla juurde.

12. Marilyn Manson – The Pale Emperor

Eks Manson ole vanaks jäänud ja lood ole veidi rahulikuma kõlaga ja korduva lüürikaga, kuid tervik kõlab siiski endiselt päris hästi. Eht-ameerikalik hõng segatud depressiivselt sünge argielu ja morbiidse horror’iga.. No selline keskmine Manson’i album ühesõnaga.

13. Crazy Town – The Brimstone Sluggers

13aastase vaheaja järel uue albumiga maha saanud Crazy Town on uuenduslikum kui kunagi varem. Kui esimene album oli tõsine hip-hopi ja roki segamise katsetus, mis polnud ei liha ega kala (kuigi “Butterfly” ju sai popiks lauluks) ja sellele järgnenud “Darkhorse” oli küll tugev metal-räpp album, kuid plaadifirma ei viitsinud seda promoda, siis nüüd on mehed iseenda peremehed ja teevad lõpuks seda, mida nad oleksid pidanud kohe tegema. Elektroonilisi elemente ja stiilset autotune’i tõsiste räpisalmide alla ja vahele ja asi kõlab etemalt kui Will.I.Am. Võiks öelda, et viimase aasta parim räppalbum ja võibolla isegi parim Crazy Town’i album läbi aegade. Tere tulemast tagasi!

14. P.O.D. – The Awakening

P.O.D. mõtles välja anda kontseptuaalalbumi. Põhimõtteliselt see õnnestus, sisu on jooksev. Lood samas terviklikkust ei esinda, vaid endiselt on tegu neile omase stiilide rohkusega poppungist getoräpini. Sellest hoolimata on tegu ühe tugeva albumiga, mis on nende pika ajaloo vältel võib-olla kõige kontsentreeritum ja sisutihedam.

15. Walk Off The Earth – Sing It All Away

WOTE on huvitav bänd. Olenemata, et nad oma muusikavideodes pidevalt tõestavad, et nad on väikest viisi geniaalsed pillimehed ja naine, kellel on ideid ja lahendusi rohkem kui tavainimene unistada oskaks, suudavad nad albumid kõlama panna siiski suhteliselt tavalise popmuusikana. Mitte et see halb oleks, pigem lihtsalt huvitav tendents. Siiski kumab aeg-ajalt läbi ka andekus erinevaid vokaale segada ning rütmimustreid ja pillipargi laiust eksponeerida. Siiski aga julgust piire laiendada võiks olla ka edaspidi teemas.

16. Angels And Airwaves – The Dream Walker

Tom Delonge’i lahkumine Blink182’st toimus vaid mõni hetk pärast “The Dream Walker”‘i ilmumist. Paljude fännide jaoks oli see ootamatu ja halb uudis. Mina pole suutnud ikka veel seisukohta võtta. Nimelt Blink’i looming pärast comeback’i on olnud kordades mitmekülgsem ja kontsentreeritum kui AVA viimased albumid. Tõrvatilgaks meepotis on veel avaldus, et Tom’ile endale Blink’i viimase aja looming ei meeldi, kuigi kõla järgi võiks öelda, et tugevam helipildi laiendus on tulnud just tema poolt. Segane värk, aga AVA on oma väheste uuendustega suutnud hoida küll oma meeldivalt mõtlikku astrofilosoofilist hõngu, kuid särtsu jääb iga korraga aina vähemaks.

17. Foo Fighters – Sonic Highways

Foo Fighters’i teleprojekti raames tehtud peaaegu täisalbumi mõõtmetes muusikakogumik kõlab kohati kui sobiv järg suurteosele “Wasting Light”. Mõneti aga kõlab läbi ka projektidele omane kõikuvus terviklikkuse vaatevinklist. Sellest hoolimata on tegu tugeva rokkalbumiga nagu Foo Fighters’ile viimasel ajal omane on.

18. No Devotion – Permanence

Ma pole kunagi suur post-punk’i fänn olnud. Ja ega praegugi ei oleks, kuid huvi endiste LostProphets’i muusikute uue alguse vastu oli piisavalt suur, et nende uusim album uue nime ja lauljaga paar korda läbi kuulata. Kuni meeldima hakkas.

19. Silversun Pickups – Better Nature

Antud album vääriks kõvasti kõrgemat kohta, kuid kuna tegu suhteliselt värske albumiga, siis pole see jõudnud mulle pähe kuluda. Silversun Pickups aga hoiab endiselt latti kõrgel. Kohati küll viskab mingit mažoorsemat poppi sisse, kuid see on pigem ajutine helge nõrkusehetk, üldiselt hoitakse aga progresseeruva kujuga dream-popi joont tugevalt.

20. Laika Virgin – -+-=+

Selles suhtes on see tabel siin keeruline, et Eesti muusikat on vähe. Selle eest on esindatud Eesti muusika vaieldamatult hea. Laika Virgin on bänd, keda ma kunagi eriti kuulata ei tahtnud, kuid kes on nüüdseks teinud läbi tugeva uuenduskuuri, mistõttu on nende muusika mulle meeldima hakanud. Olgugi et värske album on keeruline jada segamini emotsioonidest ja stiilidest, on Eesti muusikast just selline alternatiivsuspuhang juba tükk aega puudu olnud.

21. Three Days Grace – Human

Alati kui bänd vahetab lauljat, on oht, et bänd kaotab kogu oma kõla ja võlu. Hämmastav on, et Three Days Grace on pärast laulja vahetust liikunud tagasi oma algusaegadesse. Lood kõlavad värskelt, vokaal on kohati liigagi sarnane ning albumi parimad palad ületavad kõiki nende vanu hitte. Uskumatu, aga tõsi.

22. Atreyu – Long Live

Atreyu vahepealne puhkus möödus nii kiirelt, et mina seda isegi ei jõudnud märgata. Tagasituleku muusika on aga üks ühele seal punktis, kust puhkusele mindi, seega midagi tugevalt uut album ei paku. Kuid arvestades kui vähe tänasel päeval head core muusikat tehakse, siis ega kohati ongi tähtsam lihtsalt lippu kõrgel hoida.

23. Bring Me The Horizon – That’s The Spirit

BMTH avastasin ma paar aastat tagasi, kui album “Sempiternal” maailma vallutas. Tegu oli mõnusalt üle-ääre elektroonilise roki ja metalcore’i seguga. Aeg läks edasi ja tuli teha uus album. Esimesed singlid olid paljutõotavad, kuid plaat tervikuna on pigem nagu Linkin Park’i kandadele astumine. Päris imelik tendents kui LP album kõlab rajumalt kui mõne metalcore bändi oma. Siiski üleliia kriitiline ma olla ei saa, kuna sellisel tasemel sämplimuusikat ja sünte niivõrd raju muusikaga siduda enamasti ebaõnnestub, BMTH suudab seda aga teha kujul, mis on kuulatav nii raskemuusika austajale kui keskmisele popifännile. Omastki tutvusringkonnast häid näiteid küllaga.

24. Leaves’ Eyes – King Of Kings

Ma olin selle bändi juba ammu ära unustanud, kui järsku avastasin, et neil ilmus hiljuti uus album. Kuulasin ja tundsin, kuidas vana hea gootimetal on praegu meeletult hea vaheldus sellele kõigele, mis metalmuusikas muidu toimub. Leaves’ Eyes omab vast parimat saadaolevat naisvokaali selles vallas ning muusikagagi on arenetud aina tugevama emotsiooni poole. Folgisugemetega gootimetal tundub olevat mu lähituleviku taasavastuste pärusmaa.

25. Metric – Pagans In Vegas

Ja lõpetuseks üks hea sündipopi album, mis on vaat et etalon tuleva aasta popmuusikale. Metric on suutnud alati teha sellist minimalistlikku, kuid samas sisult konkreetset poppi, mis on alguses kui taustamuusika, kuid ajapikku sööbib sisse ja tõmbab su endasse. “Pagans In Vegas” on järjekordne selline album ja mis seal salata – tasapisi kummitab pidevalt, kuigi ise ei taju miskuskes…

 

Ongi kõik. Lähipäevil teen ka lugude aasta kokkuvõtte. Seniks aga häid pühi!

 

Dawn :)

Vaimupuhastus Enter Shikari moodi

Hei

Avastasin, et ma pole ikka veel arutlenud ühe viimase aasta parima rokk-albumi (kui nii võib nimetada) üle. Kuna seltskond nimega Enter Shikari käis äsja juba teist korda viimase aasta jooksul Tallinnat väisamas, siis siit tulevadki segamini emotsioonid viimatise albumi “The Mindsweep” ja teisipäeva õhtul toimunud kontserdi kohta.

Juba aasta tagasi ma kirjutasin, kuidas Enter Shikari’st sai ühe õhtuga tundmatust bändist minu lemmik lavabänd läbi aegade. Tõsi see on, et noormehed ennast tagasi ei hoia ja laval toimuvale väga palju rõhku panevad, tehes samas kogu show pigem naturaalsel kujul, mitte kaasates üleliigseid visuaalseid tehnilisi vidinaid. Nende muusika on segu nii paljudest stiilidest, et keskmine muusikakuulaja võib leida ja leiabki kindlasti bändi loomingust oma lemmikloo, kuid terviku hoomamine käib võib-olla üle jõu. Sellepärast ongi selle bändi puhul ülioluline kogeda kontsertelamust. Nimelt see on see koht, kus kogu muusikaspektri muutused väga hästi ära seotakse ja tulemust rahvale ühetaoliselt esitatakse. Ühetaoliselt ei võrdu siinkohal igav, vaid pigem just meelelahutuslikult energiline, jõuline, elav ja emotsionaalne. Kõik olulised nüansid, mis eristavad salvestatud muusikat elusast esitusest.

Aga ega elu ja energia ei puudu ka salvestustelt – see on hoopis teistsugune kogemus. Kui plaati kuulama hakata, siis saad sa kohe esimese looga aimu, et see ei tule mingi lihtne taustakuulamine. Ambientne sünt vaheldub räpiga, mis omakorda transformeerub tumedaks tantsumuusikaks ja see omakorda raskeks metal-core’iks. Ja kuigi need sõnad ühes lauses tähendavad kaost ja tunduvad pigem tõrjuvad, siis selles kompotis on tegelikult mingi sisu, mis tõmbab ja paneb kuulama. Ja kui teise loo vahekoht juba läheb melanhoolselt meloodiliseks poprokiks, siis sa taipad, et tähtis polegi mitte stiililine liigitus, vaid see emotsioon, mida edasi antakse. Ja see edasiandmine on kõike muud kui ebaõnnestunud. Pigem tõestab see seda, kuivõrd inimesed me kõik oleme. Valmis mõtlema mingitele asjadele teatava kurvameelsusega (nagu üks albumi teemasid kliima soojenemine), samas oleme valmis karjuma asjade peale, mis meid tõsiselt närvi ajavad (head näited “Anaesthetist” ja “There’s a Price On Your Head”).

Plaadil on nagu ikka ka häid raadiolugusid, mis kõlavad samas veidi energilisemalt ja nišimalt kui tüüpiline skaipluss. “The Last Garrison” ja “Torn Apart” on lood, mida ma tõsimeeli soovitaks ka veidi softima rokkmuusika austajale esimeseks sammuks Enter Shikari maailma. Maailma, mis peidab endas palju nüansse ja isikupära ja mis nendes raadiolugudes juba mingil määral välja punnitavad, aga siiski suudetakse lõpuni vaos hoida. Albumi kokku panemisel on rõhutatud ka sellele, et kõik iseärasused tuleb ju kuidagi kokku siduda ja seega on paljudel lugudel hoogu alla tõmbav outro, et kohe järgmise looga hooga edasi minna. Ehk siis see ei ole lõputu tantsuplaat, nagu võiks Shikari’lt esmapilgul oodata. Muidugi tantsida saab ja palju, aga lüürika seotus tõsiste teemadega vajab tantsusammude asemel pigem mingit teistsorti energiat – midagi mille alusel koonduda ühtseks massiks ja minna mässama.

Siin me jõuamegi ringiga tagasi kontserdi juurde. Olgugi, et seekord ei saanud ma läätsi kanda ja prillidega moshpit‘i ei hakanud trügima, sain siiski sellest energiast ka seekord osa. Müstiline vaatepilt, kuidas inimesed koondusid ühtseks massiks juba soojendusesineja Hacktivist ajal, kükitades tolle laulja palvel kõik terveks ühe loo salmiks maha. Või kuidas suur osa publikust istusid maha, kui pärast tunnipikkust karglemist ja möllamist võttis peaesineja ette klaveri ja esitas ballaadi “Dear Future Historians…”. Ülejäänud möll oli kui planeeritud kaos – kuigi peab siinkohal välja tooma mõnede muusikahuviliste oskamatus moshpit‘is teistega arvestada, kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud ja kõik jäid sõpradeks edasi. Rahva rõõmuks käis enamus bändiliikmeid ka aeg-ajalt publiku seas ringi liikumas ja crowdsurf‘imas. Noh, nagu rokk-kontserdil ikka..

Kui kellelgi on mõte ennast sellise mitmekülgse artistiga, nagu Enter Shikari seda on, ennast kurssi viia, siis soovitan hankida viimase albumi “The Mindsweep” DVD’ga versiooni. Videoplaadil on kaks täispikka kontsertvideot, mis annavad mingil määral juba edasi seda kogemust ja energiat, mis kontserdil füüsiliselt kohal olles osaks saab. Selles ma ei kahtle, et plaadilt igaüks vähemalt ühe endale sobiva loo leiaks ;)

Dawn

Laika comeback’i katselend

Heiyo!

Tahan täna pajatada millestki eriti eksklusiivsest. Reedel sai ära nähtud hiljuti varjusurmast ärganud ja hoobilt uue looga “Voice In My Head” Raadio 2 nädala singliks kerkinud Laika Virgin. Bänd, kes kunagi vallutas kogu Eesti oma mahedalt elektroonilise indimuusikaga, kuid pärast edukat debüütalbumit tasahilju orbiidilt ära kadus. Nüüd ollakse siis veidi põhjalikumalt tagasi ja lubatud on ka uus album lähinädalatel poelettidele lüüa.

Reede õhtul toimunud üritus oli väidetavalt peaproov tulevastele plaadiesitluskontsertidele. Seega oli tegu pigem kinnisele seltskonnale pühendatud uue loomingu tutvustusega mugavas keskkonnas. Soojendusesinejana astus üles (või pigem istus oma midisündi taha) keski Mr.Garfield, kes oma ornitoloogiliste sämplitega rikastatud ambientse puhtinstrumentaalse sündipopiga lõi mõnusalt hubase keskkonna, mis aitas end õhtu temaatikaga samale lainele viia. Kuigi Laika Virgin erines nii muusika kui lavalise oleku poolest soojendusartistist oluliselt, oli elektrooniliste surinate abil aju läbivat süvamõttelisust õhtu jooksul siiski küllaltki mahukalt ja see neid artiste ka mingil tasandil sidus.

Mida aga arvata õhtu peategijate, Laika Virgini, uuest loomingust? Ega ma nüüd sada protsenti kindel pole, kas kõik esitatud looming oli nüüd just kohe uus, seega vabandan ette kui midagi väga pange panen. Laika loominguga olen kursis üldiselt vähe – eestikeelne indimuusika pole kunagi mu eluarmastus olnud, seega omal ajal sai liigeldud selle bändi mõjusfäärist väljaspool. Küll aga käisin umbes poolteist aastat tagasi mingil kontserdil, kus nad esitasid uues koosseisus segamini uusi ja vanu lugusid. Seega olin enam-vähem kursis, mida õhtult oodata võiks. Küll aga polnud ma valmis päris selleks, mida reedel tegelikult tunda sain. Ebamäärasust tekitavad rütmimustrid, mille taktis kaasa kõikumine viis balansist välja. Selle kohal voolavad bassid, hunnik elektroonilisi sämpleid ja vidinaid ning kõige tipus olev efektidega küllastatud vokaal. Stiililise läbilõike kohta võiks öelda, et täitsa sobib minu teetassi. Küll aga tekkis soov asja albumiversioone kuulda, kuna lavalt peegeldus vaid pindmine osa laulust – trumm, bass, vokaal (paaris loos ka sünt ja kidra), küll aga kõlas taustal backtrack’ina palju huvitavat, mis (proovile kohaselt) võibolla liigagi tagaplaanile jäi.

Kuna ma pole pädev bändi arengut hindama, siis hindan ma vaid seda, mida kuulsin tol sumedal hilisõhtul. Lugude variatsioon polnud päris polkast rokini, aga ega palju puudu ei jäänud. See aga ei ole kaugeltki mitte halb, vaid näitab just bändi võimekust tunda end oma leviala piiridel samuti mugavalt. Kõlas nii raadioeetrisse sobivat kaalutletud popprokki, melanhoolseid nutuballaade kui ka abstraktselt ebasümmeetrilist rokkmuusikat – kogu see kompott ühise nimetaja alla veetuna ei kõlanud siiski segadusena vaid seotud tervikuna. Kuna ma ise olen rohkem tempoka muusika inimene, siis on sellise mõtlemapaneva muusika puhul raske minu keskendumist terve kontserdi aja püsivalt fokuseeritud hoida. Selle kontserdi kava liikus aga aeg-ajalt unistajaorbiidilt kuhugi süngetesse katakombidesse, kus kõlasid tummised bassid ja madalahäälne onu harukordselt sisutihedalt “räppis”, sealt tagasi kärisevate kitarride ja energiliste trummibiitidega kuhugi tantsusaali ära eksis ning siis jälle risti-rästi uuele ringile läks. Terviklikkus seisneski lihtsalt milleski muus – esituses ja bändis endas. Bändiliikmed küll tundusid veidi ärevuses (ikkagi esitleda uut muusikat esimest korda), seega igasugu pisikesed kalad ujusid aeg-ajalt välja, aga peaproov selleks ju ongi. Tähtis oli see, kuidas omavaheline side ja sünergia bändisiseselt püsis ning ka publikut paelus (igavlevalt uniseid inimesi mu silm ei märganud, kuigi tegu oli “istuva” üritusega reede hilisõhtul).

Kui nüüd paari nädala pärast päris esinemisteks läheb, peaks olema see bänd valmis Eesti elektroonilise rokkmuusika alustalasid kõigutama. Kuid sellele, kas uued kuningad tegelikult ka sündinud on, saame vastuse alles pärast albumi ilmumist..

Dawn

Elroni moshpit

Hommik algas ilusti, ainult pasa lõi lahti,
Magasin vaid kolmeka, sest rohkem polnud mahti.
Nüüd seisan rongis teel ülikoolilinna,
Situatsioonikomöödia, mis mõnele käib pinda.
Vahekäigu tants, mis toimub alailma,
Varvas varba kõrval, aga eal ei vaata silma.
Tee on kõigil üks, kuid missioon mitte nii raudselt,
Keegi väljub, keegi jälgib vabanevaid pinke konstantselt.
Selle kõrval on loomaaia elu lill,
Raudpuuri pistetud kolmesaja eluka tšill.
Jälle möödub keegi, nühkides vastu mind,
Ega häda anna häbeneda, kui C-ala ootab sind.
Ja juba Emajõgi, varsti lõpeb sõit,
Möödub elus jälle üks katsumusterohke lõik,
Ainus, mida mõtlen, kui koju jõudnud kõik,
Kas tasus ennast ära see väike ajavõit..

Briti poissmehe sünnipäev Saku Suurhallis (ehk Ed Sheerani laulupidu)

Yo

Aega on küll juba möödunud, kuid ei saa siiski rääkimata jätta ühest suurepärasest kontsertelamusest, mis mulle osaks sai 17. veebruaril, kui Eestit väisas Briti laulik Ed Sheeran. Aasta tagasi ei teadnud ma Ed’ist suurt midagi, ainult seda, et ta tegi kaasa Taylor Swift’i albumil “Red”. Kui aga eelmisel suvel tõusis hiti staatusesse “Sing”, siis hakkas minugi kõrv tema muusika poole pöörama.

Uudis tema Eesti külastamise plaanist ei pannud mind aga koheselt pileteid ostma, sest üksikute lugude baasil teen ma selliseid käike pigem harva. Mõni hetk hiljem aga avastasin, et tema viimatisest albumist pool on vägagi hea ning seejärel kogemata nähtud klipp tema show’st mingisugusel staadionifestivalil, pani mind mõtlema, kas äkki tõesti minna ja oma silmaga järgi kaeda. Kuna elukaaslane on juba aastaid tema andunud austaja, siis polnud enam küsimust. Kahjuks polnud selleks ajaks enam ka pileteid..

Lõpuks saime ootamatult kontserdi külastamise soovist loobunud sõbralt piletid ning saime ikka kohale minna ja see oli tõesti elamust väärt sündmus. Soojendusartistina üles astunud Ryan Keen oli väga üks ühele sarnane peaesinejaga, seega suurepärane valik, mis viis publiku õigesse meeleollu kohe ürituse alguses. Ed, kes Tallinnas tähistas ka oma 24-ndat sünnipäeva, suutis aga puhtalt show’ga tõestada, keda tegelikult vaatama tuldi.

Kui keegi oleks mulle pool aastat tagasi öelnud, et kuskil maailmas on tüüp, kes suudab välja müüdud Saku Suurhalli üksinda laulu ja energiaga täita, oleks ma ütleja mõistuses julgelt kahelnud. Sooloartistid on ikkagi inimesed, kes suudavad enda ümber ehitada (või lasevad produtsentidel ehitada) tugeva meeskonna, taustabändi, taustalauljad ja teevad ise laval võimalikult vähe, aga võimalikult efektselt. Seetõttu oligi mu imestus suur, kui tuleb noormees, kes oma vanuse poolest võiks olla alles hilisteismeline, kuid kes juba on tõeline superstaar ning seejuures toob oma anded igal tasandil korraga esile jätmata sekunditki laval oleku ajast hingetõmbeks. Ja ta teeb seda kõike üksinda – või noh, kasutades väikest looper‘i stiilis abivahendit. Andes endale ette nii taustavokaalid kui taustamuusika suutis ta rokkida rohkem kui mõni tüüpilisem popprokk bänd. Muidugi tuli tühi lava kuidagi täita, sest kitarri mängimise ajal lauldes ei saa palju ringi joosta – selleks oli kasutusel igati efektne valgus-/ekraanishow, mille sarnast olin seni kogenud vist ainult James Blunt’i kontserdil. See andis kontserdile mingi suurema ja kunstilisema mõõtme.

Kava tundus olevat selline nagu Ed Sheeran’i muusikagi, kohati ehtne räppmuusika kava, kus tehakse mitu lugu ühe medley‘na, sealjuures hoitakse flow sama ning igast loost võetakse vaid mingi kindel osa. Teine äärmus aga mahedad lembelaulud, mille ajal kõik oma nutitelefonide välklampide saatel kaasa kõiguvad ja pisaraid poetavad. Mis mulle, kui ballaadide mittenautijale, meeldis, oli see, et ballaadid muutusid publiku kaasabil ja elusa esituse tõttu palju jõulisemateks ja suuremateks kui stuudiosalvestustel. Seega võisin kogu kavaga ikkagi lõpuks rahule jääda (kuigi räpilood muidu meeldivad ikkagi veidi rohkem).

Ja mis kõige tähtsam, vähesed artistid suudavad tuhandeid passiivseid eestlasi niimoodi kaasa laulma panna nagu Ivo Linna 25 aastat tagasi..

Aga ega muud hetkel polegi öelda, sain südamelt kõik ära räägitud :) Soovitaks teilegi, aga kuna ta vist nii pea siiakanti tagasi ei satu, siis ehk aitab mõni juutuubi link veidigi meeleolu avada..

Dawn

2014 kokkuvõte vol.2 – parimad muusikapalad

Hei,

Siin siis minu arvates möödunud aasta 50 parimat pala. Nautige või vaielge, aga siin nad on:

1. Silversun Pickups – Cannibal

2. Royal Blood – Little Monster

3. Panic! at the Disco – Nicotine

4. Seether – Weak

5. Avril Lavigne – Give You What You Like

6. The Sounds – Outlaw

7. Taking Back Sunday – Stood A Chance

8. Taking Back Sunday – Flicker, Fade

9. Kaiser Chiefs – Coming Home

10. Taylor Swift – Shake It Off

11. Seether – Same Damn Life

12. Seether – Words As Weapons

13. Ed Sheeran – Sing

14. Facelift Deer – Bones

15. Royal Blood – Figure It Out

16. Flyleaf – Set Me On Fire

17. Fall Out Boy – Centuries

18. Winny Puhh – Kärbse seen

19. Linkin Park f. Rakim – Guilty All The Same

20. HU? – Made In China

21. Traffic – Für Elise

22. Korn – Spike In My Veins

23. Avril Lavigne – Hello Kitty

24. Marina And The Diamonds – Froot

25. Limp Bizkit – Endless Slaughter

26. Enter Shikari – The Last Garrison

27. James Blunt – Heart To Heart

28. Metsatöll – Külmking

29. Panic! at the Disco – This Is Gospel

30. Linkin Park – Until It’s Gone

31. James Blunt – Postcards

32. Katy Perry – Dark Horse

33. Three Days Grace – Painkiller

34. Instrumenti – King Of The Wild Things

35. Bring Me The Horizon – Drown

36. Elephants From Neptune – Unriddle Me

37. Pharell Williams – Happy

38. Cage The Elephant – Cigarette Daydreams

39. Crazytown – Lemon Face

40. Superchic[k] – Sunshine

41. The Pretty Reckless – Heaven Knows

42. James Arthur – Get Down

43. You Me At Six – Room To Breathe

44. Ed Sheeran – Don’t

45. Korn – Hater

46. Lower Than Atlantis – Here We Go

47. Elina Born – Miss Calculation

48. Young The Giant – Crystallized

49. Biffy Clyro – Sounds Like Balloons

50. Bullet For My Valentine – Raising Hell

Head vana aasta lõppu ja uusi huvitavaid muusikaelamusi uuel aastal!

Dawn

Previous Older Entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.