Flank plaadiesitluskontsert

Hei

Täna kirjutan mõned päevad tagasi külastatud kontsertüritusest, kus peaesinejaks oli oma debüütalbumit esitlenud Flank. Kontserdi külastamine oli lisaks hea muusika kuulamise vajadusele ka mingit sorti kohustus (seejuures meeldiv kohustus), mille võtsin endale, kui toetasin esitletava albumi ilmumist Hooandja projekti raames. Eks albumist endast jõuan rääkida siis, kui olen rohkem seda kuulata ja sellesse süveneda jõudnud.

Ürituse hiline algusaeg sedapuhku ei häirinud, kas kevadine ilm, mõnus seltskond, head artistid või mingi segu nendest komponentidest tekitas erksa meele isegi hiliste õhtutundideni. Esimese artistina lahutas publiku meelt DJ Sander Mölder, kelle muusikavalik oli sissejuhatuseks mõnusalt suvine ja tantsulik. Ega eestlased muidugi ju kohe end liigutama ei kipu, aga tähtis on ju ka tekitatud meeleolu. Seda enam oli tööd esimesel bändil Daniel Levi, kes oma igikestva positiivse ja noorusliku energiaga publiku siiski käima suutsid tõmmata. Olen nüüd neid lühikese aja jooksul kaks korda laval näinud ja tuleb tunnistada, et hetkel tugevamat (nii muusikalises kui lavalises vaates) noort bändi Eesti muusikamaastikult naljalt ei leia. Maailmavallutuse potentsiaali on neis küllalt, seega ei jäägi muud üle, kui selles edu soovida. Kaasa laulmise ja -elamise tuhinas möödus aeg lennates, mistõttu oligi juba ootamatult aeg sealmaal, et peale Cartooniga kahasse kirjutatud “On & On” akustilise versiooni esitamist astutigi koos oma pillipargiga lavalt maha ning hakati lava ette valmistama peaesineja tulekuks.

Flank alustas oma kava Eesti Laulult tuule tiibadesse saanud looga “Missing Light”. Seejärel sõideti debüütalbum risti-rästi läbi, andes selge ülevaade, millega on viimastel aastatel tegeldud ning mis värske plaadi pealt vastu kostumas on. Omapäraselt minimalistlik kuid samas ka veidi edev lavakujundus andis visuaali koha pealt juurde parajalt, et pilku pidevalt laval hoida. Sinna juurde vokalist Tõnn Tobreluts’u pidevast sünteka mängimisest hoolimata rohkelt liikuv lavakasutus ja trummar Keio Münti poolagressiivne efektne trummimäng, mis tõestasid, et tegu ei ole siiski pelgalt tantsupopi bändiga, vaid energiline rokkmuusika peitub ka mujal kui vaid kitarrist Tauno Tamm’e meloodilistes kärisevates riffides. Publik oskas nii mõneski loos nn gang vocal kohti kaasa laulda ning nii saavutati püsiv publikupoolne positiivne tagasiside, mis laval silmnähtavalt aina enam võimendus. Eraldi mainimist väärib ka vokalisti hääl, mis olenemata pikkadest tugevatest nootidest kontserdi lõpuni jõulisena püsis. Ja Eesti kontserdikohtade tavaks saanud meeletu müra ja ülevõimendus oli samuti sel kontserdil ära timmitud nii, et ka lava ees olles suutsin erinevaid pille ja vokaali ilusti eristada! Kiires rütmis möödus aga lühike kava ning pärast energilist lõpulugu tehti rahva tungival nõudmisel ka lisalugu, misjärel oli aeg koju järgmiseks tööpäevaks puhkama minna.

Eks nüüd tuleb lihtsalt silmad lahti hoida, et järgmistele kontserditele ka kohale end vedada, sest kõik nähtu/kuuldu on taas vaatamist/kuulamist väärt. Kellel jäi Tartus ja Pärnus käimata, siis on võimalus juba 20. mail Tallinnas Flank’i oma debüütalbumit laval esitamas kuulda😉

Dawn

Lugu loost vol 5: Overly Obsessed Girlfriend’s Diary

Hei

Viimase loona Mirror Phase’i remix EP’lt “Antiphased Mirrors” võtan luubi alla minu ühe lemmiku “Overly Obsessed Girlfriend’s Diary” ning selle remix’i alapealkirjaga “Boyfriend’s Response”.

Lugu sündis 2013 aasta kevadel tahes tuua meie tüüpilisele neli-neljandikku poprokile vahelduseks sisse veidi raskema kõlaga taktimõõtu. See lugu on alati minu jaoks olnud kõige meeldivam mängida, lisaks peegeldab see vast kõige paremini meie muusikat ühest äärmusest teise. Originaalversioon on aga veidi kulunud olemisega, seega tegin eraldi ponnistusi, et remix-albumile see lugu tagasi värskeks ja laiahaardeliseks saada.

Alustasin remix’i tühjalt lehelt ehitades üles erinevaid sämpleid, mis annaks edasi pigem vaibi mitte niivõrd meloodiat. Tasapisi lisandusid vokaal ja kitarrid, kuid tõelist laia kõla ei kostunud kuskilt. Nii kutsusingi stuudiosse uut refrääni sisse “laulma” lauljatari elukaaslase, et anda loo sõnumile samuti vastukaal. Tulemuseks sämplirohke elektrooniline raskerokk, mis annab vast parima pildi antud EP reaalsest olemusest.

 

 

Sellega võtangi selleks korraks kokku kogu selle remixinduse teema, loodetavasti saab varsti kuulata lugude originaale või veidi kaasajastud versioone ka reaalelu esituses:)

Dawn

 

Lugu loost vol 4: Escape

Hei

Täna räägin lühidalt ühest eriti vanast Mirror Phase’i loost, mis sai uue elu ja parema hingamise remix EP’l “Antiphased Mirrors”. Selleks on meie üks esimesi lugusid “Escape”, mis bändisiseselt on pigem tuntud kui Roni lemmikpala.

Loo ajalugu ulatubki Mirror Phase’i esimese tuleku aega 2013 kevadel. Pärast seda on lugu olnud kohati esindatud meie kontsertidel ning originaalversioon kuuldav ka meie debüüt-EP’l “Introvert Bastards”.

Kui mul tekkis idee Mirror Phase’i lugusid remix’ida, siis “Escape” oli üks esimesi, mille peal ma oma võimalusi katsetama hakkasin. Selle looga katsetamisel oli kaks olulist plussi, mis kahandasid ebaõnnestumise riski – esiteks me ei tee seda lugu originaalkujul bändiga juba mõnda aega, seega on iga uus elu selles loos teretulnud ning teiseks: jättes alles Ronile olulised elemendid loo instrumentaalses pooles oli ka üks positiivne tagasiside põhimõtteliselt garanteeritud. Remixides üritasin anda loole ehtsat Disco Highlights’i hõngu, lisades erinevaid kitarriefekte salvestatavale klaverile ning ehitades üles erinevaid tüüpilisi diskobiite. Märkimisväärseim katsetus vast oligi see, et remix’is kõlavad “kitarrid” on suures osas vaid kärinaga klaver või sünt. Seega võib öelda, et see remix on antud EP enim “kapist välja” mõtlev lahendus, kuigi ta esmapilgul nii ei pruugi kostuda. Kõikidest remix’idest kulus selle loo puhul kõige vähem aega ideest teostuseni, kõik lihtsalt paigutus ise omale kohale – see muutis selle remix’i tegemise vast kõige nauditavamaks.

 

 

Dawn

Lugu loost vol 3: Treasure

Hei

Seekordne lugu räägib loost “Treasure”, millest on Mirror Phase’i remix EP’l “Antiphased Mirrors” viie ja poole minutiline ümbertöötlus alapealkirjaga “The Awakening From Reality”. Loo originaal on tänasel päeval meie viimatine singel ja ainus Mirror Phase’i lugu, mis on saadaval ka Spotify’s.

Selle loo kirjutamine kulges erinevate ümberkirjutamistega kokku 2015 aasta kevadest kuni hilissuveni. Loo sisuks on võrdlus reaalsuse ja unistuste vahel, reaalsete vajaduste ja elu määratud väärtuste vahel, pideva ühekülgse vaate asendamine teise vaatenurgaga, veidi abstraktse, kuid samas veidi sisukamaga. See on üks väheseid laule, mille enamike elementide kirjutamise ja muutmise juures oli terve bänd – näiteks kujunes refrääni instrumentaal suuresti kõigi koostöös hetkel, mil ülejäänud lugu oli kirjutatud ning refrääni taustakarje idee tuli tund aega enne viimase salvestuspäeva lõppu.

Kuna loo originaal oli läbinisti ideid ja teostusi läbi pikitud, siis remix’i tegemise puhul jäin ma käputäie sämplite peale pidama. Hoides asja üldjoontes minimaalsena jämmisin juurde vaid kitarrid, et anda juurde ühest küljest veidi rokilikumat vaibi, kuid samas hoides üldpildi ikkagi puhtana. Lisandunud salmide kohta reaalset põhjust välja tuua ei oskagi. Kuidagi jäi esialgset lüürikat lugedes tunne, et midagi on veel võimalik öelda ning see hiphopilik flow, mis remix’i algusest lõpuni saatis, lausa kisendas ühe pikema räpisalmi järgi.

 

 

Dawn

Lugu loost vol 2: The End We Never Thought Would Come

Hei

Teise loona hiljuti ilmunud Mirror Phase’i remix EP’lt “Antiphased Mirrors” võtan luubi alla “The End We Never Thought Would Come”. Antud lugu läbis ületöötluse käigus mingis mõttes kõige vähem muutusi. Nii loo struktuur kui mõningased pillid ja vokaalid on põhimõtteliselt sarnased originaalversioonile kui isegi mitte täpselt samad.

Loo enda ajalugu ulatub aastasse 2014. Täpsemalt hetke, kus bändis oli kerge vaikuse periood, mis võimaldas mul eksperimenteerida erinevate elektrooniliste lahendustega meie muusikas. Kokku sai tüüpiline kergelt progresseeruv elektroonilise poproki lühipala, milles on nii instrumentaal kui vokaal kirjutatud ühe hooga ja korraga, käsitledes minu elu suurimaid katsumusi. See on ka põhjus, miks me tänaseni pole seda lugu kordagi laval esitanud – lavaline esitus lihtsalt ei vasta neile emotsioonidele, mis selles loos reaalselt sees on. See aga võimaldas mul veidi lihtsamalt seda lugu remix’imise käigus lammutada, kuigi lõpptulemusena on kuulda, et ega suurt lammutamist ma ette ei võtnudki.

Remix’i puhul üritasin leida lahendust võimalikult elektroonilisele kõlale, mis samas jätaks loo enda naturaalseks. Selle loo põhiloomuses on tummine (ja isegi veidi monotoonne) sündirütm, mis leebub vaid refräänides helgemateks küsiva kõlaga toonideks. Lõpptulemusena saigi pigem raskuseks see, kuidas see monotoonsus loona kõlama saada, sest olenemata sellise eesmärgi puudumisest, oli ta siiski vaja EP konteksti mahutada.

 

 

Dawn

Lugu loost vol 1: Technique

Hei

Nüüd, kui juba mõni aeg on möödunud Mirror Phase’i online remix EP “Antiphased Mirrors” ilmumisest, mõtlesin teha ka lühikese ülevaate, mis ajendas mind selliseid remixe tegema. Alustame loost “Technique”.

“Technique” kostus Mirror Phase’i prooviruumis esmakordselt 2014 aasta alguses, olles meie esimene raskema suunaga lugu, distantseerimaks meid üldisest poproki mentaliteedist, mis meie loomingut seni oli hõlmanud. Loo enda ajalugu jääb aga pikkade aastate taha aega, kui Mirror Phase polnud veel isegi mitte idee, täpsemalt aastasse 2011. Toona hakkas mind pikkadel jalutuskäikudel kummitama üks kitarri/sündi meloodia, mis kasvas mu mõtetes kiiresti ka terviklikuks lauluks. Olgugi, et selliseid idee-sähvakaid tuleb mul ette alatihti, siis see konkreetne jäi kuidagi liiga eredalt meelde, mistõttu mõni aeg hiljem üritasin seda ideed oma toonase projekti RMf555 nime all ka realiseerida. Tulemus oli pehmelt öeldes masendav – ainus, mis ilusti omale kohale jooksis, oli see meloodia, muu ümberringi lagunes üpris kiiresti koost, olles kohati piiratud oskustest ja tahtest.

Mõni aasta hiljem tuli mulle see idee aga taas meelde. Oli 2013 sügis, kus Mirror Phase oli just läbinud oma esimese koosseisu muudatuse, olid antud esimesed kontserdid, jõutud Noortebändile ja raadio Maniasse. Oli aeg oma stiili elavdada ja taaskord hakkas mind kummitama see sama ideejupp. Seekord otsustasin asja teoks teha, ning kuna osadele bändikaaslastele see ka istus, siis jõudsime peagi tulemuseni. Olgu siinkohal öeldud, et toonane demo oli ligi kuus minutit pikk, millest lõpp-varianti jõudis vaid kolm ja pool. Seda fakti arvestades ja kohati lugu ennast kuulates hakkas pika peale tunduma, et asi pole siiski päris selline nagu esialgne versioon ette nägi. Mingi hetk hakkasin seega otsima võimalust sellest loost teha originaalideele lähedasem versioon ja kui tekkis idee teha rohkem remixe, siis sain selle jaoks ka aega, energiat ja tahtmist.

Võibolla see “Original premix” versioon ei ole päris selline, nagu 2011 aasta kevadel ta mul mõttetasandil kõlas, aga siiski piisavalt lähedane, kuna selles on paremini tunda agressiivset raskerokki ning elektroonilisi nu-metali helisid. Et asi siiski Mirror Phase’ilikumalt kõlaks, jätsin salmid puutumata ning refräänidesse kutsusin laulma/kisendama meie taustalaulja Roni.

 

 

Dawn

Inimhinge sisevõitlused kinolinal

Hei

Üle mõne aja sai nüüd paar korda kinos käidud ja mõtlesin, et kriban oma mõtteid veidi siia ka.

Esimene teos, mida kaemas käisin, oli “Mees, kes jäi ellu” (“The Revenant”). Film Leonardo DiCaprio kehastatud peategelase, Hugh Glass’i, kannatustest paari sajandi taguses metsikus looduses. Võib-olla filmist endast rohkem polegi rääkida, kuna suures osas ongi tegu peategelase vaimsel ja füüsilisel tasemel võitlusega iseendaga. Mis on aga märkimist väärt, on see, kuidas see lugu kinolinale laiali laotatud on.

Kohe alguses saab film vägagi jõhkra jume, mis naelutab pilgu ekraanile. Minusuguse nõrganärvilise puhul isegi vahepeal sunnib silmi kinni pigistama, kuid toorus ja jõhkrus on antud filmi mõistes olulisele kohale asetatud ning seega tuleb sellega kohe filmi alguses harjuda. Edasine toimuv on lähivaade piinadele, mida mahajäetud vigastatud inimene tunda võiks. Filmi ülesehitus on selles vaates huvitav – vahelduvad kaadrid elavate heliefektide ja piinliku täpsusega kujutatud inimlooma füüsilistest piinadest, mida vaataja tunneb oma kontides kaasa ning nende lõikude vahele tugev looduslik harmoonia ilusate vaadete ja selle juures inimese vaimne tahe elada, mis aitab teda taas jalule. Selline pidev “piiririkkumine” ühele ja teisele poole nii pildikeeles kui loos endas teebki filmile keskendumise mugavaks ning need kaks ja pool tundi mööduvad ilma erilise pingutuseta. Nii ongi selle filmi puhul õigus rääkida kui heast filmist, kui Oscari väärilisest linateosest. See emotsioon, millele rõhutakse, see ühtne kaugus tänapäeva inimese elust, kuid samas lähedus inimhinge võimekusele raskustega võidelda, see lugu, mis seob inimese loodusega ühte ning samas näitab seda kui erinevad inimesed ise olla võivad ning pidev lootus parimale võimalikule lahendusele – on asjad, millega see film on hästi hakkama saanud ja mida enamasti filmidelt ka oodata tasub.

 

Teisena sai vaatamas käidud filmi nimega “Sauli poeg” (“Saul Fia”). Võõrkeelse filmi Oscarile kandideeriv linateos, mis Eesti meedia jaoks on kirjeldatud pigem kui film, mis võitis “Vehkleja” asemel kuldgloobuse. Ka pärast selle filmi vaatamist oli esimene küsimus mulle, kumb siis parem oli. Siinkohal jätan selle vastamata, kuna need filmid räägivad väga erinevatest asjadest ja väga erinevalt, kuid kindlasti oli “Sauli poeg” auhinda väärt.

Olles kunagi käinud kaemas piirkonda, kus on omal ajal toimunud ühed inimkonna süngeimad teod, tekkis seda filmi vaadates mingi pidev sisemine pinge. Eks me kõik oleme lugenud/kuulnud, mis ja kuidas seal toimus ning selles osas oli ka selge, et ega see film ju midagi rabavalt uut ei saa pakkuda. Nii oligi film pigem üles ehitatud ülevaatlikkusele, emotsioonile ning sundolukorda sattunud lihtinimese eneseotsingule. Kohatine rapsimine sisus oli tunda vaid selles, kuidas peategelane sattus iga “tööprotsessi” juurde, üritades nii anda filmiga väga lähedalt ülevaadet sellele, millega hukule määratud lihttööline pidi seal kokku puutuma. Samas hoidus pildikeel liialt robustseks ja jõhkraks minemast, sest visuaal pigem tundus toitvat kaastunde emotsiooni, mitte niivõrd inimkonna süngust. Peategelase meeletu tahe teha midagi head veel viimast korda enne enda eesootavat lõppu pani kogu filmi süžee proovile, kuna kohati jaburalt kinnisideeline lähenemine muutis peategelase esmapilgul nüanssides ebaloogiliseks. Kogu tervikut aga vaadates, on näha, et selles genotsiidi konveieris mutrikesena sunniviisiliselt “abiks olemine” laastas inimest psühholoogiliselt piisavalt põhjalikult, et säilitamaks usku inimkonda ei jäänudki muud üle, kui ise midagi humaanset teha, sõltumata kas sellest ka reaalselt mingit kasu tõuseb.

 

Soovitan mõlemat filmi vaadata. Visuaali poolest vast päris nõrganärvilistele ei soovitaks, aga üldiselt väärt vaatamised😉

Dawn

Previous Older Entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.