Elroni moshpit

Hommik algas ilusti, ainult pasa lõi lahti,
Magasin vaid kolmeka, sest rohkem polnud mahti.
Nüüd seisan rongis teel ülikoolilinna,
Situatsioonikomöödia, mis mõnele käib pinda.
Vahekäigu tants, mis toimub alailma,
Varvas varba kõrval, aga eal ei vaata silma.
Tee on kõigil üks, kuid missioon mitte nii raudselt,
Keegi väljub, keegi jälgib vabanevaid pinke konstantselt.
Selle kõrval on loomaaia elu lill,
Raudpuuri pistetud kolmesaja eluka tšill.
Jälle möödub keegi, nühkides vastu mind,
Ega häda anna häbeneda, kui C-ala ootab sind.
Ja juba Emajõgi, varsti lõpeb sõit,
Möödub elus jälle üks katsumusterohke lõik,
Ainus, mida mõtlen, kui koju jõudnud kõik,
Kas tasus ennast ära see väike ajavõit..

Briti poissmehe sünnipäev Saku Suurhallis (ehk Ed Sheerani laulupidu)

Yo

Aega on küll juba möödunud, kuid ei saa siiski rääkimata jätta ühest suurepärasest kontsertelamusest, mis mulle osaks sai 17. veebruaril, kui Eestit väisas Briti laulik Ed Sheeran. Aasta tagasi ei teadnud ma Ed’ist suurt midagi, ainult seda, et ta tegi kaasa Taylor Swift’i albumil “Red”. Kui aga eelmisel suvel tõusis hiti staatusesse “Sing”, siis hakkas minugi kõrv tema muusika poole pöörama.

Uudis tema Eesti külastamise plaanist ei pannud mind aga koheselt pileteid ostma, sest üksikute lugude baasil teen ma selliseid käike pigem harva. Mõni hetk hiljem aga avastasin, et tema viimatisest albumist pool on vägagi hea ning seejärel kogemata nähtud klipp tema show’st mingisugusel staadionifestivalil, pani mind mõtlema, kas äkki tõesti minna ja oma silmaga järgi kaeda. Kuna elukaaslane on juba aastaid tema andunud austaja, siis polnud enam küsimust. Kahjuks polnud selleks ajaks enam ka pileteid..

Lõpuks saime ootamatult kontserdi külastamise soovist loobunud sõbralt piletid ning saime ikka kohale minna ja see oli tõesti elamust väärt sündmus. Soojendusartistina üles astunud Ryan Keen oli väga üks ühele sarnane peaesinejaga, seega suurepärane valik, mis viis publiku õigesse meeleollu kohe ürituse alguses. Ed, kes Tallinnas tähistas ka oma 24-ndat sünnipäeva, suutis aga puhtalt show’ga tõestada, keda tegelikult vaatama tuldi.

Kui keegi oleks mulle pool aastat tagasi öelnud, et kuskil maailmas on tüüp, kes suudab välja müüdud Saku Suurhalli üksinda laulu ja energiaga täita, oleks ma ütleja mõistuses julgelt kahelnud. Sooloartistid on ikkagi inimesed, kes suudavad enda ümber ehitada (või lasevad produtsentidel ehitada) tugeva meeskonna, taustabändi, taustalauljad ja teevad ise laval võimalikult vähe, aga võimalikult efektselt. Seetõttu oligi mu imestus suur, kui tuleb noormees, kes oma vanuse poolest võiks olla alles hilisteismeline, kuid kes juba on tõeline superstaar ning seejuures toob oma anded igal tasandil korraga esile jätmata sekunditki laval oleku ajast hingetõmbeks. Ja ta teeb seda kõike üksinda – või noh, kasutades väikest looper‘i stiilis abivahendit. Andes endale ette nii taustavokaalid kui taustamuusika suutis ta rokkida rohkem kui mõni tüüpilisem popprokk bänd. Muidugi tuli tühi lava kuidagi täita, sest kitarri mängimise ajal lauldes ei saa palju ringi joosta – selleks oli kasutusel igati efektne valgus-/ekraanishow, mille sarnast olin seni kogenud vist ainult James Blunt’i kontserdil. See andis kontserdile mingi suurema ja kunstilisema mõõtme.

Kava tundus olevat selline nagu Ed Sheeran’i muusikagi, kohati ehtne räppmuusika kava, kus tehakse mitu lugu ühe medley‘na, sealjuures hoitakse flow sama ning igast loost võetakse vaid mingi kindel osa. Teine äärmus aga mahedad lembelaulud, mille ajal kõik oma nutitelefonide välklampide saatel kaasa kõiguvad ja pisaraid poetavad. Mis mulle, kui ballaadide mittenautijale, meeldis, oli see, et ballaadid muutusid publiku kaasabil ja elusa esituse tõttu palju jõulisemateks ja suuremateks kui stuudiosalvestustel. Seega võisin kogu kavaga ikkagi lõpuks rahule jääda (kuigi räpilood muidu meeldivad ikkagi veidi rohkem).

Ja mis kõige tähtsam, vähesed artistid suudavad tuhandeid passiivseid eestlasi niimoodi kaasa laulma panna nagu Ivo Linna 25 aastat tagasi..

Aga ega muud hetkel polegi öelda, sain südamelt kõik ära räägitud :) Soovitaks teilegi, aga kuna ta vist nii pea siiakanti tagasi ei satu, siis ehk aitab mõni juutuubi link veidigi meeleolu avada..

Dawn

2014 kokkuvõte vol.2 – parimad muusikapalad

Hei,

Siin siis minu arvates möödunud aasta 50 parimat pala. Nautige või vaielge, aga siin nad on:

1. Silversun Pickups – Cannibal

2. Royal Blood – Little Monster

3. Panic! at the Disco – Nicotine

4. Seether – Weak

5. Avril Lavigne – Give You What You Like

6. The Sounds – Outlaw

7. Taking Back Sunday – Stood A Chance

8. Taking Back Sunday – Flicker, Fade

9. Kaiser Chiefs – Coming Home

10. Taylor Swift – Shake It Off

11. Seether – Same Damn Life

12. Seether – Words As Weapons

13. Ed Sheeran – Sing

14. Facelift Deer – Bones

15. Royal Blood – Figure It Out

16. Flyleaf – Set Me On Fire

17. Fall Out Boy – Centuries

18. Winny Puhh – Kärbse seen

19. Linkin Park f. Rakim – Guilty All The Same

20. HU? – Made In China

21. Traffic – Für Elise

22. Korn – Spike In My Veins

23. Avril Lavigne – Hello Kitty

24. Marina And The Diamonds – Froot

25. Limp Bizkit – Endless Slaughter

26. Enter Shikari – The Last Garrison

27. James Blunt – Heart To Heart

28. Metsatöll – Külmking

29. Panic! at the Disco – This Is Gospel

30. Linkin Park – Until It’s Gone

31. James Blunt – Postcards

32. Katy Perry – Dark Horse

33. Three Days Grace – Painkiller

34. Instrumenti – King Of The Wild Things

35. Bring Me The Horizon – Drown

36. Elephants From Neptune – Unriddle Me

37. Pharell Williams – Happy

38. Cage The Elephant – Cigarette Daydreams

39. Crazytown – Lemon Face

40. Superchic[k] – Sunshine

41. The Pretty Reckless – Heaven Knows

42. James Arthur – Get Down

43. You Me At Six – Room To Breathe

44. Ed Sheeran – Don’t

45. Korn – Hater

46. Lower Than Atlantis – Here We Go

47. Elina Born – Miss Calculation

48. Young The Giant – Crystallized

49. Biffy Clyro – Sounds Like Balloons

50. Bullet For My Valentine – Raising Hell

Head vana aasta lõppu ja uusi huvitavaid muusikaelamusi uuel aastal!

Dawn

2014 kokkuvõte vol.1 – albumite top25

Yo

Aasta saab kohe läbi ja mõtlesin teha taaskord paar kokkuvõtet. Alustan sellisest edetabelist, mis sisaldab viimase pooleteise aasta jooksul ilmunud ja viimase 12 kuu jooksul mind enim liigutanud albumeid. Kuna ei osanud midagi otseselt välja jätta, siis venitasin edetabeli 25 koha pikkuseks. Osa albumeid muidugi on pigem seemneks 2015 aasta kokkuvõttele.

1. Seether – Isolate And Medicate

Vaieldamatult viimase aasta parim album. Seether on leidnud tee tagasi äkilisema soundi juurde jäädes samas modernselt atraktiivseks. Plaat täis meloodilist energiat ja äkilisi riffe. Kõik mida tänapäeva rokkmuusikalt unistada võiks.

2. Linkin Park – The Hunting Party

Ka Linkin Park liikus tagasi veidi toorema raskeroki suunas. Ainsa miinusena unustati seejuures ära enda kõige tugevam külg – elektrooniliste vidinatega manipuleerimise oskus. Õnneks teeb avalaul “Keys To The Kingdom” kõik kaotatu tasa ja kuna loomingu mõistes puuduvad plaadilt otseselt lood, mida saaks väga nõrgaks pidada, siis on see täiesti väärt kohta esikolmikus.

3. Taking Back Sunday – Happiness Is

Kunagi hakkas mulle Taking Back Sunday meeldima, kui ehe emopunk bänd, mille iseloomulikuks jooneks oli huvitav intensiivne topeltvokaal. Tänaseks päevaks on nad juba vanemad ja veidi rahulikumad, kasutavad vähemkaklevaid topeltvokaale ja tempokamad poppunk palad on kaalutletumad ja popimad. Ja peab tunnistama, et seejuures muutuvad plaadid küll esmamuljena võib-olla igavamaks, kuid samas kiiremini kinnistuvaks ja seeläbi pikapeale piisavalt headeks, et olla aasta kokkuvõttes tugeval kolmandal kohal!

4. Avril Lavigne – Avril Lavigne

Kuigi juba üle aasta vana album, oli see siiski sel aastal rohkem minu playlist’is, kui nii mõnigi selle aasta album. Ühest küljest täiskasvanulikum album sisaldab ka samas paari tiinipopi lugu, mis aitavad hoida asja üllatavalt hästi tasakaalus. Kõrge koha tingibki see, et olenemata faktist, et suur osa albumist on seotud Chad Kroeger’iga, on siiski see Avril’i kõige andekam album üle mitmete aastate ning nii vokaalselt kui muusikaliselt teeb silmad ette nii mõnelegi teisele siin edetabelis tagapool olevale naisartistile.

5. Katy Perry – PRISM

Ühest küljest oli Katy Perry “PRISM” tõsine pettumus – vast kõige steriilsem ja igavam album temalt elu-ever. Ja arvestades, et eelmine album oli siiski otsast lõpuni ja isegi lisalugudel veel edasigi popmuusika tippklass, siis “PRISM” särab vaid üksikute hittlugudega. Siiski tuleb au anda, et kesise albumi parimad palad tõmbavad albumi taseme piisavalt kõrgele, et olla antud edetabeli kõrgeim puhtalt popiga tegeleva artisti album.

6. Panic! at the Disco – Too Weird To Live, Too Rare To Die!

Panic! at the Disco on küll bänd, kelle toimetustega ma pole kunagi kursis olnud. Siiski sattusin kuidagi sellele albumile ning see oli nagu mõnus jätk eelmisel aastal võimutsenud Fall Out Boy überhitikogumikule “Save Rock and Roll”. Piisavalt sündirohke poprokk, milles oli vajadusel piisavalt elusat energiat. Ühesõnaga ideaalne album nii neile, kes otsivad kergema astme rokki, kui neile, kes otsivad tõsist poppi.

7. Metsatöll – Karjajuht

Kõrgeima Eesti esindaja leiab minulegi ootamatult Metsatöllu viimase albumi näol. Ma pole kunagi nende fenomeni eriti lahti suutnud mõtestada. Uus album aga avas ka minu silmad. Äkiline ja kohati trash-metalisse laskuv folkrokk võikski niimoodi kõlada ja tekib vaid küsimus, miks Ewerti stiil maailmas rohkem võimutseb? Eesti keele au sees hoidmise eest olen aga alati Metsatöllule alt üles vaadanud. Ja isegi kui tegu pole kõige peavoolulikuma muusikastiiliga mõjub see isegi kaasakiskuvamana kui mõni kulunud ja korduv popplaul.

8. Twin Atlantic – Great Divide

Stiililiselt minu jaoks määramatu bänd, kuna kohati on tegu tüütu poproki, kohati sellise alternatiivse briti roki ja suures osas siiski vaid edetabelite vallutamise staadionirokiga. Aga see kompott kokku on nii äge, et soovitan kõigile! Minu jaoks on Twin Atlantic küll mingil määral asendus aasta tagasi laiali läinud My Chemical Romance’ile, kuna stiililiselt suuri erinevusi pole, võib olla MCR oli rohkem poppungi suunda, kuid seda tõsiseltvõetavam ongi Twin Atlantic.

9. James Blunt – Moon Landing

James Blunt pole vist kunagi ühtki halba albumit teinud. Alati seilamas oma mõnusalt mahedal poolakustilisel popil oma heleda häälega. See on alati ta eripära olnud ning tal pole olnud ka vajadust seda muuta. Sellepärast ongi “Moon Landing” ühest küljest mitte-midagi-uut, aga samas teisest küljest turvaliselt mõnus, et seda korduvalt kuulata.

10. The Pretty Reckless – Going To Hell

The Pretty Reckless on vahepeal tõsiselt arenenud. Kui esimesel albumil oli teekond päris turvalisel neljaduuriroki maastikul, mis sobiks ka peavoolu muusika vahele kuulamiseks, siis nüüd on asja veidi jõulisemalt tegema hakatud. Energiat on rohkem ja sisu on rohkem. Eks lüürika ole ikka endiselt ühe hilisteismelise maailmavalu ja sex-drugs-rocknroll, aga hea muusika taustal see enam nii palju ei häiri. Ehk on järgmise albumiga täiskasvanulikkust veelgi juures ja võimalus võidelda ka parima albumi staatuse nimel.

11. Kaiser Chiefs – Education, Education, Education And War

Hirmuäratava koosseisu muudatuse üle elanud bänd, kelle ridadest lahkus põhiline laulukirjutaja ja poole kohaga vokalist Nick Hodges. Ja huvitaval kombel suudeti siiski teha ülimalt lahe album. Võib-olla mitte parim Kaiser Chiefs’ilt, aga kindlasti üks parimaid. Julged riffid, mõnus energia ja tõsisem lüürika teevad kunagisest Briti huumoriga küllastatud britroki bändist rahvusvahelise taseme alternatiivroki jumalad.

12. James Arthur – James Arthur

Kunagine Briti X Factor’i võitja käis suvel Eestis ja võlus mu ära nagu üks Briti poissmees ikka. Tegelikult võlus mind ikka tema muusika. Mõnusalt tänapäevane, gruuviv, kergete funki ja räpi sugemetega popp, mis paneb korraga nii puusa nõksuma kui pisarad voolama. Ilus!

13. Bombay Bicycle Club – So Long See You Tomorrow

Elektroonilist indie’t ma üldiselt ei kuula, aga sõbra soovitusel sattus mu playlist’i siiski üks omapärane album. Kergelt catchy’d popimaigulised lood, mis sobivad hästi mahedaks taustamuusikaks ja aeg-ajalt ka süvatsi kuulamiseks. Mõnes kohas ootaks julgust ja energiat rohkem, aga ju see ei ole nende stiil.

14. Winny Puhh – Kes küsib?

Ma ei ütleks, et Winny Puhh’i uus album oleks halb, pigem on ta lihtsalt liiga värske, et teda juba kullaks nimetada. Plaadi ebastabiilsus ongi tema plussiks ja miinuseks üheaegselt – ta on raske pidevalt otsast lõpuni kuulata, samas kui sa selle teekonna juba ette võtad, siis sa ei kahetse midagi, sest see on lihtsalt perfektsionistlik abstraktsionism, mida sa kuuled.

15. Instrumenti – Procrastination

Instrumenti on viimasel ajal taandanud ennast oma kohalikule muusikaturule Lätti. Viimatine rahvusvaheline album ilmus tegelikult juba veidi üle aasta tagasi. Tarneraskuste tõttu sain ma selle aga sel aastal alles kätte. Lood on lihtsamad ja vähemvarieeruvamad kui debüütalbumil, mistõttu kohati ei olegi see album nii ehe ja nii vaimustav. Samas on siingi kuulda geniaalseid muusikuid tegemas geniaalset poppi kasutades segamini elus- ja elektroonilisi pille.

16. Flyleaf – Between The Stars

Kui Flyleaf’i laulja vahetus, olin ma positiivselt üllatunud, et uue laulja hääletämber ja laulmismaneer ju tegelikult palju ei erine. Täie tõe kätte saamiseks aga ootasin pingsalt uut albumit ja isegi toetasin nende hooandja stiilis kampaaniat. Nüüd on tulemus käes – ühest küljest ehe Flyleaf, samas rahulikum ja kammitsetum kui kunagi varem. Plaat ise otseselt halb ei ole, aga Flyleaf’ilik omapärane alternatiivmetal’i toon on kuhugi kadunud ja avaldub vaid avaloos “Set Me On Fire”. Eks me näe, kas asi on permanentne või ei.

17. Ed Sheeran – X

Järjekordne Briti noormees, kes ilma teeb. Sedapuhku omapärase akustilise popi ja räpiga. Kusjuures albumi tugevaimad lood ongi need, kus segatakse räpi elemente (kas muusikas või vokaalis) tavapärasesse akustpoppi. Ülejäänud lood kõlavad pigem kui rahulikud vahepalad. Aga igal juhul väärt plaat, mida hankida ja kontsertide mõistes väärt mees, keda vaatama minna (youtube’i kogemuste põhjal).

18. Young The Giants – Mind Over Matter

Järjekordne elektroonilise alatooniga indie bänd minu playlistis. Sedapuhku küll märksa energilisem ja mõnusam. Albumi tervikpilt on aga siiski suhteliselt ühtlane ja võib-olla mitte nii eriline kui ootaks. Siiski parasjagu meeldivat meeleolu muusikat.

19. Godsmack – 1000hp

Godsmack teeb pikki aastaid täpselt üht ja sama muusikat. Ja kui paljude bändide ja muusikastiilide puhul võib see tunduda tüütu, siis Godsmack suudab alati seda esitada kui midagi värsket. Energia ja jõud on alati olemas. Nende stiili nimi võiks olla “turvaline trashmetal” ja seda võib kuulata aegade lõpuni julgelt välja.

20. Facelift Deer – Facelift Deer

Veel üks meeletult hea Eesti album. Rasmus Rändvee saab veel tunda kui valitsev superstaar ja olgem ausad, võidurahad on läinud vägagi õigesse kohta. Noor ja julge Eesti rokk katsetab piire ning Rasmuse hääl hoiab asja pingelise ja erilisena. Tüübid on juba stuudios uut materjali kirjutamas, seega ehk saab järgmisel aastal Eesti muusika kvaliteetset rokkmuusikat juurde.

21. Royal Blood – Royal Blood

Antud bändi ees tuleks vabandada, et ma teda alles nüüd mainin, sest tegu on vist maailma mastaabis parima uue tulijaga sel aastal! Meeldivalt garaažine rokk, mis meenutab White Stripes’i parimaid päevi, on samas oma pillivaliku tõttu suht libe tee (vaid basskitarr ja trummid). Seetõttu on veidigi rahulikumate lugude puhul kohe puudused tunda. Samas efektsete riffidega lood nagu “Figure It Out” on lihtsalt kuld, mis jääb kindlasti selle aasta üheks tunnuslooks.

22. Taylor Swift – 1989

Sel aastal tunnistati lõpuks muusikamaailma suurimat katastroofi karmi lahkumineku näol. Lahkuminek toimus Taylor Swift’i ja kantrimuusika vahel ja olgem ausad, see suhe oli juba aastaid kahtlusepilvede all. Minule aga isegi meeldib see muudatus, kuna hetkel on tegu ikkagi väga tugeva poppmuusikuga ja ilma Swift’ita oleks see stiil sel aastal ikka päris vaeseks jäänud. Antud juhul ma jätan sellest albumist rääkimise järgmisse aastasse, sest ma olen seda juba piisavalt palju kuulanud, et teda sel aastal mainida, aga usun, et ma lähikuudel kuulan veel meeletult palju, sest tegu on ikkagi ühe parima poppalbumiga viimastel aastatel.

23. You Me At Six – Cavalier Youth

Selle aasta kõige steriilsem rokkalbum on vast “Cavalier Youth”. Ülimalt perfektne produktsioon, ülimalt peavoolu rokkmuusika ning mõnus kaasalaulmise staadionirokk. Aga tunnistan ausalt, et see on väärt kuulamist ja nautimist, sest selle plaadiga ei ole kunagi midagi valesti. Ja üksikud energiliselt efektsed lood nagu “Room To Breathe” ja “Fresh Start Fever” tõstavad selle plaadi ikka teistest samalaadsetest kaugele ette.

24. Elephants From Neptune – Pressure And Pleasure

Jällegi veidi liiga uus album, et adekvaatset pilti omada, siiski tahtsin ära mainida selle albumi, kui ühe, mida ma sel aastal enim ootasin ja mille ootamine tasus ennast ära. Eks “Unriddle Me” pääsemine Eesti Laulule näitab ka üldise muusikafooni liikumist selles suunas.

25. Amy Lee – Aftermath

Evanescence läks puhkama ja Amy Lee otsustas veidi filmimuusikat kirjutada. Antud album ongi tegelikult soundtrack ja seetõttu ei saa ma seda üks ühele teiste albumitega võrrelda. Siiski toon selle siin välja, sest tegu on päris omapärase ja huvitava sooloalbumiga, kus on tunda Amy Lee üldist klassikalise muusika alatooniga teoseid kuni lihtsakoelise synthpopini loos “Push The Button” välja.

Kohe peagi ka järgmine kokkuvõte. Seniks ilusate pühade jätku!

Dawn

Olin juba lasteaias rebel..

Hei

Üks vana võlg vajab tasumist. Nimelt pole ma siiani rääkinud ühest eriskummalisemast plaadist, mille ma sel aastal soetanud olen. Tegu Winny Puhh’i “Kes küsib?” albumiga, mis on praeguseks hetkeks juba mõned kuud mu meediamängijates keerelnud. Siiski sellel aastal maailmas enim oodatud Eesti plaat ju.

Kui aastaid tagasi Winny Puhh’ist esimest korda kuulsin, oli tegu veidi liiga radikaalse punkbändiga. Lugude lihtsus, löövus ja sõnum olid need, mis mind neid kuulama panid. Mõni aeg hiljem ilmunud teine album “Brääznik” viis aga asja uuele tasemele – punk muutus kohati mürasemaks, kohati esteetsemaks, aga samas tõsiseltvõetavuse piir hägunes, mistõttu album vajas korduvat üle kuulamist, et aru saada, kas mehed teevad nalja või on neil tõsi taga. Lõpuks selgus siiski, et tõsi on taga, sest lugude kirjutamisel on järgitud mingit abstraktset peent joont ning olgugi et lugude sõnum jäi kohati liiga igapäevaeluliseks, oli sealgi oma mõte sees.

Tulles sellise tausta pealt uue albumi juurde – peab ütlema, et asi on ikka veel mitu korda üle võlli keeratud. Juba avaloost alates mängitakse tugevalt inimeste kannatlikkuse piiridel, kuid samas tehakse seda maitsekalt, mistõttu ei saa mitte ühelgi ajahetkel öelda, et see lugu oleks halb – meloodia ja professionaalsus on ju olemas. Edasi põimitakse kokku “klassikalist” Winny Puhh’ile omast punki uute elektroonilisemate eksperimentidega, midagi eelmise albumi stiilis. Vahele ka lugu “Kärbse seen”, mis on vaat et isegi plaadi parim lugu – topeltvokaal, mõnus folkmuss ja huvitavad miksi lahendused – vast isegi parem, kui kõiksugu Ewert’id kokku. Vahe ehk ongi selles, et Winny Puhh ei sea endale mingeid rangeid piiranguid, mida ei tohi teha ja mida ei tohi öelda ning see muudab nende muusika vahetumaks ja nauditavamaks.

Kuulamisnaudingut pakub ka “Pähkel”, mis näitab bändi mitmekülgseimat külge. Erilist rõhutamist väärib vahekoht, kus on üritatud teha kaasaegsemat muusikat – sündi ja biitboksiga tehakse vast Eesti parimat dubstepi. Ja eks see juhatagi sisse plaadi kõige imelikuma osa – loo “Hrõumwiilz”, mis on täis sellist kommilaksu technot ja elektroonilist kõrvavägistamist, mis samas oma ebanormaalsuses jätab miskipärast siiski süvenenult kuulama. “Klaasivargus” on plaadi kõige melanhoolseim lugu, mis vahepalana toimib ideaalselt ja hoiab tegelikult plaati väga hästi koos. Selle lõpus algav “Meiecundi mees..” Rick Owens’i moeshow versioonis sobib ideaalselt plaadi “teise poole” introks. “Meiecundi mees üks Korsakov läks eile Lätti” ise on aga võib-olla selle plaadi kuldne kesktee igas mõttes – seob nii vanakooli Winny Puhh’i kui nende viimatisi saavutusi. Ja endiselt on seda lugu kuulates ebareaalne tunne, et see siiski ei võitnud Eesti Laulul.

Plaadi lõpp kulgeb aga kiirelt – “Kolgus” on neist kõige enam mainimist vääriv lugu just eriefektide ja huvitava muusikalise lahenduse poolest. Teine erilist tähelepanu vääriv lugu on “Tugevad ja Lähevad”, mis on nii konkreetne, et sellest lihtsalt ei saa mööda vaadata. Ülejäänud lood on suures osas siiski vaid teekond lõpp-punkti, mis annab sulle võimaluse hinnata ümber oma elu – kas see kõik on ikka raisatud aeg või ikkagi kõrgkultuuri nautimine. “Aitüma” ju samas kõlab nagu hunnik kõrgkultuuri ja seda igas erinevas osas. Ja et kultuuri veel rohkem oleks, on plaadi nimiloos kaasatud ka Iberi koor otse Gruusiast. Plaadi kõige viimane pärl on aga ligi 17-minutiline kuuldemäng “Usinad külalised”, mida ma olen eneselegi uskumatult pea iga kord otsast lõpuni läbi kuulanud :O

Miks aga soovitan ka teil see plaat osta? Sest te toetate sellega Eesti muusikat, te saate sellega tasuta kaasa lauamängu ning te saate enda elu üle sügavamalt järele mõelda, et enda kulutatud aega paremini hinnata. Sest vahet pole, kas teile see plaat meeldib või ei meeldi – te olete vähemalt saanud aru, mille peale te olete oma elu raisanud..

 

Dawn

Mõnus grungeõhtu

Hei!

Eile käisin üle mõne aja jälle kontserti nautimas. Sedapuhku oli peaesinejaks Seether ning neid soojendamas Venemaa noor grunge bänd Prana.

Seks ajaks, kui mina Rokikohviku uksest sisse astusin, oli Prana juba oma kavaga alustanud. Ronisin kohe võimalikult lava ette, kuid piisavalt kaugele, et hoomata laval toimuvat tervikuna ja kuulda PAst pea et suurepäraselt kõlanud bändi. Muidugi esimesena tõmbas tähelepanu lauljanna, kes oma näljutatud välimusest hoolimata räuskas päris asjalikult, sealjuures tehes kitarril päris adekvaatseid power-chord‘e ja soolosid. Ines’elikult juuksed ventilaatorituules lehvimas, esitas ta laule laitmatult lahedalt. Küll aga tema ägeda lauluhääle, mõnusa kitarrimängu ja pideva ringikarglemise jättis peagi varju lava keskel istunud trummar, kes reaalselt peksis trummidest sellise elu välja, et vähesed trummarid seda suudavad. Seda oli lausa nauditav jälgida ja see kutsus kohe ka kaasa elama. Muusikalises mõttes jäädi grungele omaselt lihtsaks ja kütvaks (seda ju soojendusbänd peabki tegema – kütma). Ei tea nüüd, kas hakkan seda bändi ka põhjalikumalt kuulama või vajub see teiste sarnaste bändidega koos unustustehõlma. Küll aga olen valmis nende kontserti ka teinekord külastama (ja soovitan ka kõigil teistel) – energiat ja meeleolu jagub küllaga!

Enne Seether’i lavale astumist trügisin aga veidi lavale lähemale. Halb otsus arvestades tervislikku seisundit ja Rock Cafe valjuhääldite paiknevust, aga allusin provokatsioonidele ikkagi (ja ega see lõppude lõpuks nii halb otsus ei olnud ka). Bänd alustas vanemate paladega ja kerge nostalgiahõng lõi kohe välja. Mõnda laulu ei tundnud kohe äragi (neil ikka on sarnase kõlaga laule palju), lisaks tegi lugude vahele erinevaid huvitavaid riffe ninamees Shaun – jättes oma kidrakäigu looper’isse mängima kuni kõik oma pille vahetasid. Tihti jäädi ka saadud riffist mõttesse ning seega vajus kahe loo vahe kohati vast isegi minutitesse (seejuures ilma erilisema vestluseta). Omapärane lahendus ;)

Laivi esimese poole lõpetas klassikaks kujunenud “Broken”, mida muidugi terve publik tulihingeliselt kaasa laulis. Pärast pisarate kiskumist tuli väike vahe sisse, mida aitas elustada trummar John oma meeletu soologa (miskist ajahetkest viskas pulgad ära ja mängis kätega – seda oli veidi valus vaadata). Kava teine pool sai alguse uue albumi lugudega (uut albumit ju ometi esitlema tuldigi) “My Disaster” ja “Words As Weapons”. Sinna juurde minu üks lemmiklaule “Country Song” ja oli juba päris tore olla (haigus ka enam tunda ei andnud selleks ajaks). Laivi lõpetuseks tehti veel paar rajumat pala, sealhulgas cover Nirvana loost “Heart-Shaped Box”, mis näitas ka, kustkohast see bänd muusikalises mõttes tuleb. Ning kõige lõpus klassikaline “Remedy”, mis kunagi koos “Broken”iga olidki lood, mis mind nende muusikat nautima panid. Encore‘i üllataval kombel ei järgnenudki, aga kuna neil niigi suht kõik sai öeldud, siis vist vaja polnud ka.

Kontseptsiooni mõistes oli kontsert ainulaadne selles osas, et sünnipäevalaps Dale Stewart, kes mängib bändis bassi, seisis keskel, mistõttu jäi vasakul servas seisev peategelane Shaun päris tihti “varju”. Näiteks Delfi fotograaf pildistaski ainult Dale’i. Samas andis see parema liikuvuse laval, kuna tempokamates vokaaliga kohtades lavaline üldpilt liikus olenemata sellest, et vokalist pidi statsionaarne olema. Lisaks oldi laval “tõelises rokenrolli elemendis”, kus bändi liikmed käisid pidevalt suits suus ja kange alkoholi pudel näpus ringi. Muidugi soovis soojendusbänd ka peaesineja bassistile õnne ja tõid isegi koogi välja – seekord aga õnneks(!) ei jaganud sünnipäevalaps seda publikuga nagu Papa Roach tegi…

Head õhtu jätku ja hüva detsembrit!
Dawn

PS: Tänaseks tuli küll mul haigus tagasi, aga muusika raviv jõud muutis selle kõvasti leebemaks :)

Tagasi juurte juures

Hei-hei!

Avastasin, et pole veel rääkinud Seether’i viimasest albumist “Isolate And Medicate”. Ja kuna nad juba kuu aja pärast Eesti pinnal üles astuvad, siis ongi paslik see asi ära teha.

Harva saan ma öelda, et mõne bändi uus album mõjub sarnaselt vanadega. Enamasti ju liigutakse edasi ja ma tervitan edasiliikumist igati, kuna enamike stiilide ja bändide puhul paigaltammumine tähendaks seda, et juba mõne plaadi järel nende kuulamine on võimatu. Seether on aga oma viimase albumiga teinud suhteliselt tugeva tagasikäigu oma juurte juurde. Ja nende puhul ma tervitan seda sammu! Kui vahepealsed albumid olid tihtipeale imalad ja mugavad meinstriim-tooted (ärge saage valesti aru, ka neil olid omad suurepärased lood – aga neid oli vähevõitu), siis nüüd on sellist neile omast veidi üle ääre rasket rokki rohkem. “Isolate And Medicate” oleks võinud vabalt olla nende kolmas album pärast “Disclaimer II” ja “Karma and Effect”‘i, sest ta kuidagi täiustab neid. Samas võib-olla vahepealsed albumid aitavadki just uut eriti esile tõsta, ei tea.

Kui bänd eelmisel aastal oma parimate lugude kogumiku välja andis ja lisas sinna uue loo “Weak”, oli juba selge, et tüübid on veidi taastanud oma agressiiv-melanhoolsemat suunda. Kui ilmus “Words As Weapons” (albumi esimene singel), siis oli juba kindel, et nad on tagasi oma algusradadel. Tagasi on jõud, energia, efektid, karjatused jms, mis nende muusika omal ajal nende eripäraks tegi. Plaadi esimesed neli lugu ka seda tõestavad. Kui “Same Damn Life” on neist võib-olla kõige nõrgem, siis need mõnusad falsetid pre-choruses teevad loost midagi erilist. Viienda loona kõlav “Crash” on aga vist terve plaadi nõrgim lugu. Ma olen ka üldiselt aeglase muusika vastu, kui sellel on puudu jõust, mis emotsioone kannaks. See siin ongi ehe näide nendest lugudest, mida Seether on aastate jooksul üha rohkem sisse toonud – mahe ballaad, kus küll võib kitarre ja trumme olla, kuid mis kõlab kokku ühtse mullina. Pole enam seda murede rõhutamist nagu omal ajal “Broken” või “The Gift”. Õnneks kestab see tagasilöök alla nelja minuti ning seejärel läheb asi tagasi ataksemaks loos “Suffer It All”. Võib-olla on liiga suur äärmuste vahe neil kahel lool, kuid seda jõulisemalt tuleb plaadi tugevus välja.

Edasi läheb plaat ühtlases rütmis edasi kõikudes meloodilise ja rahulikuma ning agressiivse ja järsema stiili vahel nagu Seether’i muusika tavaliselt. Ning nii kulgeb see depressiivne mässumeelsus kuni plaadi viimase looni “Save Today”, mis tõmbab järsult käsipidurit ning jääb mõtisklema väga rahulikul toonil. Erinevalt “Crash”‘ist ei ürita samas see lugu olla midagi jõulist oma olemuses, vaid lahendus seisneb pigem vokalist Shaun Morgan’i ponnistuses oma häälega emotsioonidel mängida, mis õnnestub täpselt nii nagu peab.

Nagu ikka on minul hangitud plaadi deluxe versioon, kus on lõpus lisaks ka neli lisalugu. Neist eelmainitud “Weak” vast ka kõige etem. Ja peab tunnistama, et kui enamasti jäävad lisalugudeks lood, mis plaadile poleks kuidagi sobinud (olgu nad siis märksa paremad või halvemad lood kui ülejäänud plaat), siis seekord on lisalood suhteliselt ühes toonis ülejäänud plaadiga.

Ehk siis kindlasti väärt kuulamine – hankige, kuulake, nautige ja mingem kuu aja pärast Rock Cafe’sse pittu ka ;)

Dawn

Previous Older Entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.