“Memento Mori”, “Metamorphosis” ja “Life Starts Now”.

Tere,
olen pikka aega tegutsenud tähtsate toimingutega nii kooli kui “LIOR”-i tarbeks. Nüüd siis võtsin puhkehetke, et rääkida mõnest plaadist, mis mu plaadiriiulit juba kaks kuud täiendanud on. Viimati saadud plaate on muidugi rohkem, seega kunagi lisan veel ühe sissekande:)

FLYLEAF – Memento Mori (9/10)

See Texasest pärit kristlik bänd kütkestas mind 2006. aastal esimeste sekunditega, mida ma üldse neilt kuulsin – selleks oli nende debüütalbum ja eriti avalugu “I’m So Sick”. Kuigi peab tõdema, et debüütalbum oli alguses minu jaoks kohati igav – on see praeguseks mulle päris meeldivaks muutunud. Kaasa aitas ka nende kontsert 2008. aasta alguses Saku suurhallis (Just nimelt nende pärast suutsin ma minna Kojapi kontserdile). Siiski on minu jaoks alati rohkem olnud power olulisem kui meloodilisus ballaadide näol. Nõrkus naisvokaalide suhtes – eriti ilusate ja omapäraste vokaalide suhtes – on mul alati olnud. Seega jäin ootama uut ja ehk ka huvitavamat üllitist Flyleafilt nägemaks, kas nad arenevad rohkem minule meele järgi olevasse suunda või vastupidi.

Tuleb öelda, et nad jäid suhteliselt paigale, kuid siiski muutsid nad lugude ülesehitust minule meelepärasemaks. Jälle juhtus see, et esimestel kuulamiskordadel tundus nagu lõpp vajuks ära. Praegu aga tuleb tõdeda, et plaadi esimene pool on vähemalt palju jõulisem. Lisada veel neile iseloomulik lugude ülesehitus, kus isegi pärast kümnendat kuulamiskorda on raske öelda, mis osa laulus on salm ja milline üleminek. Ainus kindel on, et igas loos on meeldejääv refrään, mis on antud stiilisugemetele ka iseloomulik. Kitarristid on ka end rohkem laiemalt avama hakanud, mis on tõstnud muusikalise taseme kõrgemale ja palju huvitavamale tasemele.

Plaat ise on (ka sisemise temaatika järgi) ühtlase teemade jaotusega. Efektsed “Beautiful Bride”  ning “Chasm” tõmbavad plaadi kristliku alatooniga sügavamõttelise sisu ning põnevust tekitava muusika mugava feeling’uga käima. Eriti meeldib “Swept Away” loo nn kolmas salm, kus Lacey teeb midagi skiso-räpi-skriimo stiili meenutavat – ehk näitab, mida ta vokaalidega tegelikult teha oskab ning kui sügavalt ta oma lüürikasse sisse siiski elab. Plaadil kõlab ka ammuse demo “Tiny Heart” uusversioon, mis on jõulisem ja omapärasem kui vana. Tuleb ka lisada, et üleminekud lugude vahel ning lugude lõppu ja vahele lisatud vahepalad on muutnud plaadi ka nauditavamaks kuulata. See on kindlasti album, mida ei tasu kuulata mp3 kujul, sest lood üksi võivad jääda poolikuks ja emotsioon sellega ka kaob – olen proovinud;)

Plaadiga on kaasas ka võimalus saada kodulehelt igasugu huvitavat nänni lisaks ja boonusplaat sisaldab nelja lugu, mis on täpselt neile, kes oleks tahtnud Flyleafi arengut minule mittesobivas suunas näha. Ehk tegu on ballaadidega, mis on boonusmaterjalina isegi väga head. Siiski nad ei asendaks kunagi seda jõudu ja energiat, mis avaldub terve standard plaadi ulatuses. Seal ei ole muidugi midagi üdini halba. Tuleb tunnistada, et “Break Your Knees” läheb kohe alguses resonantsi ja see kõrvulukustav kaja mis tekib on parim, mille peale saab tulla. Ootan juba, et ballaadimeistrid, nagu näiteks James Blunt, oma lugudes ka sellist efekti kasutama hakkaksid.
PAPA ROACH – Metamorphosis (7/10)

Aasta võis olla siis 2000, kui ma viimases hädas lõikasin elu tükkideks.. Või noh – nii tegi siiski räppiv-karjuv hääl mu kõrvas – omanikuks Coby Dick ehk Papa Roachi vokalist Jacoby Shaddix. Karm tunnistada, aga tänu Papa Roachile hakkasin ma omal ajal nu-metalit kuulama. Nemad panid mind räppimist kuulama ja austama. Ja veel karmim tõsiasi on see, et nad ise loobusid räpist praktiliselt juba teise albumi ilmumisajaks. Siiski polnud tegu ühealbumisuhtega. Vaid pigem kolmas album “Getting away with murder” (mis Eesti telekanalites oma singlitega samuti ekraaniaega märgatavalt sai) on minu senine vaieldamatult lemmikuim album neilt.

“Metamorphosis” ilmus juba ligi aasta aega tagasi, aga plaati kuulsin esmakordselt siis kui ta Ameerikamaalt minu tuppa jõudis. Kartsin. Kartsin palju, sest eelmine album oli küll hea poweriga, kuid siiski pigem popi-meinstriimi sugemetega karm rokk. Ja nähes “Hollywood Whore”‘i videot oli ka pilt veidi kahtlane. Poiste välimus on midagi emo, glämi, rokenrolli ja gootimetalli segu. Aga välimus ei riku loomingut. Kui ma enne mõistsin seda pooleldi, siis nüüd mõistan seda täielikult. Tuleb mainida, et uus trummar pole küll nii laheda välimusega kui eelmine, aga küll ma temagagi harjun – rohkem laive vaja näha…

Tagasi plaadi juurde. “Days of War” kui intro meenutab miskipärast kahtlaselt palju mulle Linkin Parki laivi introt, kui avalooks on “No More Sorrow”. Kohe edasi tekib aga midagi, mis paneb südame energiliselt põksuma. Alates sõnadest “This is our battle call” – mis kuulutab selle hüsteerilise sõjalaulude jada avatuks kuni mõni lugu hiljem kõlavale “I almost told you that I loved you”. Sellega saab sõda aga läbi. “Lifeline” omab vapustavalt head introt, mis kõlab tavaliselt, kuid on siiski omapärane. Lugu ise aga on selline klassikaline Papa Roach’i power-pop-metal, kui nii võib nimetada. Ja nagu näha pole see ainus kõrvalekalle, vaid järgmise looga kaevutakse üha sügavamale melanhoolsusesse. Kuigi tegu pole armuvaluga, vaid eluoluliste teemadega nagu näiteks sõda, on siiski kohati tunne, et olukord on liiga rahulik – kuhu kadus enne välja kuulutatud “battle call”? Kas juba on kaotus vastu võetud?

Kuid lootus ei jõua täielikult kustuda – “Live This Down” karjub Sulle lihtsalt kohe näkku “go to hell, I’m better off without you!!”. Ja olekski nagu Papa Roach tagasi. “March Out of the Darkness” algab mõnusa akustilise kitarega, aga refrään on jällegi piisavalt paparoachilik, kuid samas liiga power-pop. Soolo ja teine salm iseenesest on sama paljutõotavad kui akustiline algus. Edasi läheb asi aga karmiks ja kõlab viimane hoiatus, lugu “Into The Light” samas on mingis mõttes liiga pingutatult karm antud bändi kohta. Aga vähemalt jõudu selles leidub küllaldaselt. Edasi läheb ballaadiks, mis on ilusate sõnadega, aga siiski midagi liiga rahulikku energilise bändi kohta. Lõpetuseks veel veidi 80’ndaid segatuna “LoveHateTragedy” aegset Papa Roachi ning plaadi lõppu veel jõuline “State of Emergency”.

Lugude pikkused on kohati julmad – tundub, et mida aeg edasi, seda pikemalt nad oma lugusid teevad. Kohati kannatab kvantiteedi all kvaliteet ja see paneb just plaadi lõpuosa venima. Oleks vast pidanud kuskilt lõpust midagi esimeste energiliste lugude vahele tõstma, siis ehk oleks olukord rohkem varieeruvam. Siiski peab tõdema, et album on parem kui eelmine ja seega ei saa teda väga madalalt hinnata, sest ega eelminegi kõige hullem olnud. Kuigi nad teevad üle ühe ülihäid albumeid, siis ikkagi mida aeg edasi seda meinstriim-rokimaks nende muusika muutub. Mis siin rolli mängib, ei tea, aga lugusid nagu “Hollywood Whore” oleks võinud siin plaadil rohkem olla.
THREE DAYS GRACE – Life Starts Now (8/10)

Alles poolteist aastat tagasi tutvusin ma selle bändiga. Nende album “One X” oli midagi lihtsat ja löövat – täpselt nagu vaja, et läbi lüüa. Polnud liigseid produtseeringu nippe, et asja huvitavamaks muuta ning samas polnud liiga alternatiivne. Lühidalt öeldes – ideaalne. Tol hetkel oli mulle võrdluseks lemmikplaadiks ka Daughtry omanimeline album ja peab tõdema, et Daughtry uut albumit mul pole veel plaanis muretseda. Ehk siis Three Days Grace mõjus omapärasemalt ja positiivsemalt.

Kuna bändist ma pole jõudnud palju uurida, siis on targem rääkida kuuldud elamustest albumil “Life Starts Now”. Algus on huvitav. Arvestades, et produtsent Howard Benson on teinud ka eelmainitud Flyleafi plaadi, siis jääb ainult talle palju õnne soovida eduka aasta puhul. Avalugu omab huvitavat soolot, mis annab aimu, et äkki on bänd muutunud karmimaks, aga järgmiste lugudega selgub, et nad on ikka pigem sama head kui enne – mis on palju õigem valik. Nende trumpideks ongi pigem karmimapoolne rokivokaal, huvitavad rütmikitarri käigud ning nende kooslus kõige muuga, mis teeb kokku huvitaval kombel siiski meinstriim roki. Antud plaadil on aga ka lisatud palju huvitavaid sämpleid ning isegi elektroonilist vokaali. Laulude sõnum on jäänud sarnaseks eelmise plaadiga – on nii armastusest kui ka hea elu vajadusest. Kõik läbi suhteliselt energilise võtme, mis teeb sellest hea peo meeleoluga plaadi ning mis veel tähtsam – tekib tahe seda iga meeleoluga ka uuesti kuulata.

Plaadi parimaks looks tuleb endalegi vastuoluliselt tunnistada siiski võimsa lõpuga ballaadi “Last To Know”. Meloodiline klaver toob esile selle loo tundlikkuse taseme vägagi väärikalt ning jõuline lõpp aitab sellel lool vältida ülejäänud plaadiga kokkusobimatust. Kõige ehedam eelmise plaadi edasiareng ning energilisuse säilitaja on siiski “Goin’ Down”, mis väärib samuti äramärkimist. Ülejäänud plaat on üle keskmise tänapäeva raadiorokk, mida enamasti alahinnatakse, kuid mis siiski on minu meelest palju väärt. Kindlasti jääb see plaat korduma eri kanalites mulle kuni ta pähe kulub ja võib-olla ka edaspidi.

Nii palju siis hetkel. Loodan, et jõuan varsti ka järgmise hunniku plaate tutvustamisele tuua. Seniks aga edu ja uusi muusikalisi elamusi – miks mitte näiteks ka Flyleafi, Papa Roachi ja Three Days Grace’i saatel;)

DaunH

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: