The New Game; Teineteisel Pool

Tere,

Taas olen ette võtnud paar plaati. Seekord on tegu eelkõige jõulukinkidega, mida olen saanud nüüd üle kuu aja korralikult nautida.

Birgit Õigemeel – “Teineteisel Pool” (6/10)

Esimene plaat, millest räägin, on Eesti n-ö esimese superstaari Birgit Õigemeele album “Teineteisel pool”. Olles kuulnud raadiost üksikuid vanu lugusid eeldasin, et tegu on tavalise Eesti popiga. Selgus aga, et tegu on produtsentide paariga Julm-Meri. Ehk tegu pole klassikalise popiga vaid pigem leidub siin väga elektroonilisi saunde. Ja võib-olla ongi parem, et Birgitist ei vorbitud tavalist tiini-poppi. Kuigi seetõttu oli mul alguses raske seda plaati omaks võtta, on see siiski lõpuks juhtunud. Kuigi ma olen kindel, et see on selline plaat, mida ma lühikest aega võin palju fännata ja viie aasta pärast ma ei viitsi seda üldse kuulata.

Lugude ühe autorina märgitud Maian Kärmas pani mind kogemata mõtlema, et Birgiti hääl meenutab sellise muusika peal palju Maiani enda vokaale. Ja see hakkab mingi hetk segama. Täpselt nagu Marten Kuningas, kes kui teeb Epliku muusika peale Epliku häält ja ongi väike-Eplik valmis. Kahjuks on Eesti muusikailm nii väike, et koopiatele ruumi ei ole. Birgit koos temale taustaks produtseeritud muusikaga suudab ikka anda välja palju omapärasema heli, mis näitab, et tegu pole siiski tühipalja koopiaga.

Ausalt öeldes, mulle ei meeldi superstaari saade, kuna see on ülesehituse poolest pigem keskpärane reality-show, kui tõeline talendi otsing. Seega ma alati vaatan väheke viltu nendele, kes seal saates osalevad. Peab tõdema, et Birgit on antud plaadiga mu emotsioone tagasi tõmmanud selle teema koha pealt ja suhtun temasse, kui igasse õigesse artisti. Lood panevad kohati jala tatsuma, kohati mõtlema, kohati isegi süvenema, mida Eesti harilikus popis harva juhtub. Kuigi eesti keeles salme seada on enamasti raske, sest riimuvaid sõnu küll jagub, aga sügavat teksti lihtsalt väljendada pole kerge. Siin paistabki välja selle albumi kuldne kesktee. Lüürika meenutab mõnikord Nexuse Peter Rossi paremaid päevi, kuid ka leidub isegi paremaid hetki. Muusikaga on sama lugu – kohati kisub hariliku tümpsuva tantsupopi peale, kuid siis suudetakse elektrooniliste elementidega asi siiski veidi huvitavamaks teha.

Kokkuvõttes oma isiklikke muusikalisi huvisi kõrvale lükates võib öelda, et see plaat pole midagi halba. Seda võivad tõestada ka näiteks singlid “See öö” ja “Moonduja”, mis on publikumilt seni väga soojad vastuvõtud saanud. Võib-olla ongi üks õige superstaar sündinud…
Mudvayne – “The New Game” (8/10)

See album küll juba üle aasta vana, aga sain alles jõuludeks. Muidugi Mudvayne on vahepeal jälle uue albumi välja andnud, mistõttu ei saanud ma kaasa mängida mängu, mis plaadiga kaasas oli. Üldse tunduvad nad olema ühed produktiivseimad tegelased raske muusika ilmas. Arvestades, et kuulsaks said nad alles aastal 2000 albumiga “LD50” ja pärast seda on ilmunud veel viis albumit ja “best of” kogumik. Ja vahelduseks tehtud projekt HellYeah ka veel juurde.

Mina hakkasin neid kuulama tänu nende hittsinglile “Happy?” aastal 2005. Pean tunnistama, et polegi nende kõiki albumeid kuulnud. Lihtsalt “LD50” oli selline, mis mulle väga ei istunud ning seega ma ei julgenud rohkem “Lost and Found”-i eelsesse aega sukelduda. Õnneks “The New Game” andis mulle loa uskuda bändi meloodilisusesse ja meeldivusse veelgi. Tegu on sellise Mudvayne’ga nagu mulle meeldib – on pööraseid kitarre ja basse ja trumme, et olla nendelikult kaootiline, kuid asi lendab kildudeks, kui minnakse kaosest ilusaks tugevate akordidega meloodiliseks metalliks. See mitte ei aita ainult plaati läbi kuulata, vaid annab ka palju juurde.

Plaadi lood sisaldavad palju sisemise võitluse teemasid nagu nende lood tihtipeale on – kuid nagu tänapäeva metal-bändid ikka – on vaja ka kiruda valitsevat korda ja sõdu, mida ei peaks olema ning isegi televisiooni (kui ma ei eksi siis ka eelneval plaadil oli mingi televisiooni/meedia vastane laul). Maailmavalu paistab siiski olevat – aga vähemalt ei hoia esimees Chad Gray tundeid vaka all ja karjub kui vaja ja laulab mahedalt kui vaja olla sügavamõttelisem. Üks asi, mis mulle Mudvayne’i puhul ei meeldinud oligi vokalisti karjumise stiil, sest see kõlas alati nii pingutatult. Nüüd aga on toimunud muutus ja asi tuleb palju sujuvamalt. Muidugi lood on enamasti ka rahulikumad ja nõuavad vähem karjumist, aga kui juba karjuda – siis konkreetselt. Ja sellega on Gray edukalt hakkama saanud.

Kuna tegu on haruldaselt lühikese plaadiga nende muusikalist stiili arvestades – ainult 11 lugu, mis ketravad plaadi alla kolmveerand tunniga läbi (“Lost and Found” omas ühte lugu rohkem ja oli 10 minutit pikem, “LD50” aga isegi 25 minutit pikem 17 looga), siis ei jõuagi sellest tüdineda. Miskipärast akustiliste kohtadega lood plaadi teises pooles isegi ei suuda tempot ja jõudu maha suruda, mis on positiivne. Ja lõpu jõuline “We the People” lõpetab plaadi nii kiirelt ära, et ei suudagi nagu aru saada, mis toimus. Kui mõnede albumite puhul jääkski ainult mõtlema, mis toimus ja unustaks peagi kõik, siis see album vähemalt minu puhul sunnib seda lühikest kaost aeg-ajalt taas läbi kogema ja meenutama, mis kurat need 43 minutit toimus. See “uus mäng” läheb mulle igati peale!

Daun

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: