Noortebänd 2010 finaal.

Tere õhtust.

Sel neljapäeval käisin ma traditsioone elus hoidmas Rock Cafes. Viimastel aastatel mu aasta üheks tähtsündmuseks muutunud üritus Noortebänd jõudis taaskordse finaalini. Selle aasta üritus oli eriline mitmes mõttes – näiteks pandi publikule pähe kummitama Eesti Laulu võidulugu “Siren”, mida kõik 9 finalisti pidid esitama. Lisaks oli konkurents üllatavalt tihe, arvestades, et enamikke bände ma polnud näinud ja neid, keda, olin näinud, polnud seni mulle suurt muljet avaldada osanud.

Esimesena astus võistlustulle lõppkokkuvõttes kolmandaks jäänud Oak Tree. Nende muusika vajab tugevasti arendamist, sest esmamulje jäi küll kui suhteliselt tavalisest rokkbändist. Siiski peab mainima, et nende “Siren” oli üks parimaid ja seda seetõttu, et nad suutsid oma igava poproki vahele teha selle loo suhteliselt jazzilikult. Ott Sepa välimusega kitarrist puhus pasunat ja lugu oli puhas chill ning kindlasti andis žüriile jutuainet, mis bändi lõpuks kolmandaks tõstiski.

Järgmisena lavale astunud Merwist olin ma näinud ka varem Lellel. Uskumatu, kuid napi aastaga on see bänd 200% edasi arenenud ning tulemus oli enam kui vapustav. Muidugi siin oli suur osa ka kitarristide osavatel näppudel, mis vuhisesid mööda keeli piisavalt efektseid riffe välja pigistades. Ja tulemus oli tagantjärele mõeldes täiesti oodatud – teine koht.

Edasi käisid laval korda-mööda Embrö, Our Story ja Square Face, kelledest esimene oli selle konkursi mõistes võib-olla liiga “ehe” bänd. Nauditav muusika, nauditavad riimid, huvitavad inimesed ja silmnähtavalt Lasnamäe punt, kes üritasid põimida punki ja räppi. Kõlas kui algeline Kurjam ja laulja meenutas välimuselt noort Dexter Hollandit. Ma usun, et kui neid kuskil esinemas näen, siis lähen viskan näppu küll, kuid kahjuks Noortebändi jaoks oli see bänd liiga teistsugune. Our Story puhul oli imekspandav nende endi stiilikirjeldus “poprokk”. Kui basskitarristil on jalad harkis nii, et bass on vastu maad ja kitarrist omab Slipknoti number “7” kitarriseeria pilli, siis on poprokk ikka liiga lahja sõna. Siiski oli esitus taaskord kõvasti etem kui eelmine suvi Lellel, kuid olenemata huvitavast seltskonnast oli sealt midagi nagu puudu. Nende viimane lugu (mis ainsana poproki moodi kõlada võiks) tõmbas aga mugava jalatatsumise sisse, seega soojendusbändina popkontsertil võiks isegi toimida. Square Face aga oli liiga tagasihoidlik seltskond, kes suutis küll suure fännide armeega publiku lemmik olla ja üheksandana finaali pääseda, kuid kes laval pigem otsisid ennast. Kuid kui nad käiksid näiteks Merwise jälgedes, siis järgmisel Noortebändil võiksid nad juba iseseisvalt finaali pääseda.

Huvitaivama bändina astus kuuendana võitlustulle hilisem võitja X-Panda. Instrumentaalne elektrooniline muusika sai siiski lõpuks võimaluse ka Noortebändil läbi lüüa. Seni on ju öeldud, et kõik peab olema laivis jne. Selles suhtes on suht imekspandav, kuidas selline bänd üldse Noortebändile sattus, peaksid nemad oma taseme poolest juba ammu mööda ilma, või vähemalt mööda Eestit koos NBS-ga, tuuritama. Ega neist rohkem rääkida polegi – tase omaette ning nauditav kuulata.

Võistluse lõpetasid teineteise järel lava vallutanud Animal Drama, The Brackets ja Rising Sun. Animal Drama puhul tundub, et tavalise roki kohta on nad mingis mõttes üle paisutatud. Nad küll teevad kõike hästi ja said ka mõninga auhinna, kuid omapära on neis vähe. Aga eks noored veel arenevad. The Brackets oli parima “Siren”‘i loo introga. Lisaks meeldis mulle nende emolik rokistiil, mis on maailma mõistes tüüpiline, kuid Eesti mõistes suhteliselt tagasihoidlik. Arvestades samasse kategooriasse kuuluvat Oak Tree’d, meeldis mulle The Brackets palju rohkem. Kuigi nende laulja liigne ülipositivistlik naeratamine muutis mind veidi irooniliseks selle bändi suhtes. Samas Rising Sun tundus minevat lihtsalt mütsiga lööma, sest muusikas sära ei tundunud ja 80-ndate rokk ei eruta mind piisavalt. Isegi “Siren” kõlas liiga loogiliselt ühtlane tampimine stiili piires. Kahjuks.

Peaesineja Junk Riot tuli, tegi töö ära ja läks. Ja ma sain hetkega aru, millega nad võitsid eelmine aasta Noortebändi konkursi. Lihtsusega! Kuulates bassi ja rütmikitarri käike on aru saada, et ei üritata teha keerulisi rütmikäike, vaid hoida lugu tervikuna, kus soolokitarr ja kõrged vokaalid teevad lihtsa põhja huvitavaks kiirerütmiliseks rokk-kokteiliks. Ja kuna nad esitasid ka kolm minu jaoks tuntuimat lugu, siis ma jäin nende kontsertiga väga rahule.

Pärast võitjate välja kuulutamist ja auhindade kätte jagamist oli aeg koju eksamiks õppima minna ja kiidan siinkohal Ilmataati, kes kell 12 öösel laskis mul dressika väel 20-kraadist soojust nautida. Tuleb kohe Türgis käik meelde…

Minu tehtud pildid Noortebändist: http://public.fotki.com/raidomf555/noortebnd-2010-finaal/

Tänud tähelepanu eest,
Daun.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: