Ajaviiteks Euroopa visioonist..

Tere-tere

Ärge laske end nimest eksitada, ma ei hakka rääkima oma tavapärast juttu Euro tuleku mõttetusest või Euroopa Liidu tulevikust. Tegu on siiski pigem muusika blogiga, seega tuleb juttu hoopis Euroopa (ja juba vaikselt ka maailma) popmuusika suursündmusest – Eurovisiooni lauluvõistlusest. Kui vahepeal oli juba kaheldav sõna “lauluvõistlus”, siis see aasta oli see jällegi lauluvõistlus, mitte tantsu-, show- või Balkani riikide võistlus. Lähemalt siis mõned kommentaarid..

Alustuseks peaks mainima, et konkurents oli kohati isegi väga tihe, aga kuna osad head esitused ei jõudnud finaaligi, oli kergem eristada liidreid. Toon välja siinkohal mõned mõtted, mis mul saateid vaadates tekkisid. Näiteks esimese poolfinaali lugudest esimest kahte ma n-ö otse ei näinud, siiski suutsin helistamise ajal näidatud lühikestest juppidest teha otsuse, et Venemaa laul oli korralik ja huvitav erinevalt suhteliselt tavalisest europop loost, mida esitas Moldova. Suht imestust vääriv, et selline lugu sai finaali, kuid samas jäid välja Läti ja Soome, kelle lood olid isegi suhteliselt huvitavad. Läti puhul tundus küll esituses midagi mööda olevat, aga vähemalt oli laul ise huvitav. Kõige kahtlasem tundus mulle aga poolfinaalis viienda koha saanud Serbia, kus lauldi Balkani maadest ja lauljaks oli keegi, kes ei näinud välja eba-hetero mees, vaid midagi kõvasti hullemat. Kas selle loo puhul tungis siiski läbi Balkani maade omavaheline lauluvõistlus? Arvan küll, õnneks võitu sellele ei tulnud, sest lugu polnud mitte parem kui meie endi kunagine “Leto Svet”. Esimese poolfinaali minu vaieldamatud lemmikud aga olid Bosnia ja Belgia. Bosnia loo esitaja tundus olevat loos sajaprotsendiliselt sees ja isegi kui muusika oli veidi liiga popilik tundus ta siiski ka värskena rokklugude žanris. Erinevalt Makedoonia loost, kus kasutati klassikalisi roki võtteid, et olla lahe, ja seega ei oldud üldse mitte lahe.
Belgia kohta aga pole muud öelda kui James Blunt on ümbersündinud noorukese Tom Dice’i kehasse. Ja kui Reikop siin midagi imestas, siis minul polnud kahtlustki, et see lugu räägib võidu jagamisel mingit rolli. Nii võitsidki Tom ja tema kitarr poolfinaalis esikoha ja seda paraja edumaaga. Finaalis aga võttis Lena arvatavasti vajalikud punktid ära ning nii jäädigi alles kuuendaks.

Eesti kohta räägitakse küll, et lugu ei sobinud antud võistlusesse või et lugu ise oli mõttetu (ilma refräänita?) jne. Mulle see lugu ka väga ei meeldi, aga ma arvan, et väga õige otsus oli saata selline alternatiivne artist Eestit esindama, sest Lenna oleks põrunud nagu Rootsi kardetavasti. Lisaks oli loo võib-olla ainus puudujääk õige power’i puudumine – aga siiski omapärane nähtus ja loodame et järgmisel aastal esindab Eurovisioonil Eestit midagi veel ebatavalisemat, kuid siiski mitte LetoSvetilikult jaburat.

Teine poolfinaal oli veidi tasavägisem juba seetõttu, et ei kujunenud välja selgeid liidreid. Minu silmis parimaks jäi Türgi bändi maNga laul, mis meenutas Türgi popiga segustatud Linkin Parki. Ja tundub, et ma pole ainus, kellele see meeldis, sest poolfinaalis saadi napilt esikoht ning finaalis jäädi auväärsele teisele kohale. Edasised esitused olid aga kas keskmised, napilt üle selle või unustatavad. Näiteks ei suuda ma siiamaani meenutada, milline oli finaalis neljanda koha teeninud suhteliselt igav popballaad taanlaste esituses. Selle eest oli Beyonce’i stiilis Aserbaidžaani neiu ning Küprose laul, mis kõlas veidi nagu Belgia laul, selgelt finaali koha pretendendid, kuigi Küpros jäi finaalis siiski viimaste hulka. Imed juhtusid aga siiski – Rootsi, kelle ilus tütarlaps ilusa loo ja ilusa esitusega, jäi finaali ukse taha, samas kui finaali pääses Iisrael, kelle laulja oli väga lõbusas tujus verepisaratest lauldes – ehk ei suutnud ennast loos valitseva teemaga ühestada, mistõttu oli see minu meelest kõige nõrgem esitus üldse kogu poolfinaali vältel. Ukraina “Sweet People” oli küll väga hea lugu, aga polnud üldse Eurovisioonile kohane lugu nii sõnade kui muusika poolest, aga finaalis saavutati siiski kümnes koht, mis näitab, et ka Eesti oma alternatiivsema suunaga liigub siiski õigel teel.

Finaali suurimaks üllatuseks oli muidugi Lena – lihtne tüdruk lihtsa looga ja mitte mingisuguse show’ga tuli, nägi ja võitis. Kõik oli siiras, meeldiv ja lihtne ning võitis laul, mitte liblika tiivad, Moldova karglejad või Islandi Dynamint. Ja võib öelda, et eelmise aasta “Fairytale” ning selle aastane “Satellite” on üle aastate ainsad võidulood, mida kuulaks ka pikka aega pärast lauluvõistlust oma pleierist/arvutist/raadiost. Soovin Lenale palju edu igal juhul ja hoian pöialt, et Rybakiga võrreldav edukas karjäär saab ka temal tuule tiibadesse.

Oli meeldiv ja järgmine aasta jälle, seni aga laulukirjutajad kirjutage lugusid, võitke Eesti Laul ja tehke aastal 2011 Berliinis ajalugu;)

Daun.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: