Tartuff 2010

Tere-tere.

Üle pika aja kirjutan jälle siiagi midagi. On möödunud pool augustit ja viimaste aastatega üha enam kinnistuv traditsiooniline filmide maraton Tartus Raekoja platsis. Sellest tahakski nüüd pikemalt kribada..

Tartu armastusfilmide festival toimus seekord juba viiendat korda. Juubeli puhul õnnistas ilmataat festivali ilusate ilmadega, mistõttu minu esimene täispikk Tartuff algas püstijalu esimest filmi vaadates. Eelnevatel aastatel olen külastanud vastavalt aastal ’08 poolt filmi ja ’09 u 4 filmi, seekord aga oli plaanis vaadata kõiki Raekoja platsis näidatavaid filme. Athena tundus liiga kitsukene ja vanas anatoomikumis liiga mitte-eestikeelne. 12 filmi tundus piisavalt suur kogus ammendamiseks niigi.

Arvestades suurt publikuhulka (mille tõttu pidi kohale minema tund aega varem, et üldse istuma saada), kohati liigselt lällavat lähirestoran-pubide rahvast, vabaõhu üritusele omast kehva helikvaliteeti ning kohati segaselt jooksvaid subtiitreid – võib siiski öelda, et elamus oli enamasti positiivne. Kuigi jah – väga häid filme polnud just väga palju, siiski oli tase üllatavalt hea.

Esimene õhtu kulges küllaltki keeruliselt. Arvestamata publikuhuvi, jõudsime kohale u 20 minutit varem, mistõttu pidime püsti seisma. Toetasime endid lähima poe aknalauale, kuid veidigi huvitav film ei suutnud väsimust tõrjuda ja seega tundus teine film küllaltki uinutav. See oli ka ainus film, mille me pooleli jätsime. Soomlaste “Paha pere” oli iseenesest rahuldav film, kuid püstiseismine võttis palju keskendumist ära. Õnneks oli teisipäev paljutõotavam juba treilerite poolest. Lisaks saime suhteliselt talutavatesse kohtadesse istuma ning õige Tartuff võiski alata. Võib öelda, et see päev oli ka kõige parem päev filmivaliku poolest. Kergelt humoorikas Prantsuse “Mikmakid” andis meeleolus positiivse tõuke, mida mõne filmi puhul oleks pidanud otsima veiniklaasist vms. Kui ma muidu Euroopa huumorist eriti aru ei saa, siis Prantsuse huumoriga ma olen “Takso” filmide seeria tõttu veidi tuttav ja isegi suudan seda nautida, erinevalt nii mõnestki Inglise huumorist. Jaapani “Lahkumised” oli aga totaalne kultuuripööre. Seda võibki nimetada festivali suurimaks kultuurielamuseks. Nii nende filmikultuur kui matmiskultuur tekitasid sügavaid tundeid ja muutsid selle filmi vaat et kõige paremaks filmiks kogu festivalil. Lisaks on ju jaapanlased nii nunnud..

Kolmapäeva õhtul oli naistemagnetina kavas ehtne USA romantiline komöödia “Adam” Aspergeri sündroomiga peategelasest. Ilus, lahe, kaasakiskuv, nukker – mida kõike üks ehtne Ameerika romantika vajab, aga siit palju juurde ei tulnudki. Siiski ei tundunud see üdini naistekas nagu “Bridget Jones” või “Legally Blonde”, kuid selle võis ka põhjustada see, et peaosas oli siiski mees. Õhtune India film aga ajas pea niivõrd sassi, et ma isegi ei viitsi sellisest teosest mõelda. Võib-olla ma ei mõista nende filmikultuuri, kuid kindlasti oleks saanud kõike seda ka nii edasi anda, et ka sõnum minusugusteni jõuaks. Kui lihtsalt India kultuuri näidata tahetakse, siis läheks “Tribla nagu Beckham” palju paremini peale – mis siis et tiinekate stiilis briti rom-kom, aga vähemalt lihtne ja mõistetav.

Neljapäev andis hea filmina Briti “Haridus”e. Selles filmis oli hästi tunda nii 60’ndate hõngu, kui ka tõelisi tänapäevaseid probleeme, kus noored tihtipeale arvavad, et nad ei vaja haridust, et ilmas läbi lüüa. Loodan, et nii mõnigi õpib sellest filmist. Öiseks filmiks aga oli prantslaste soft-porno sünonüüm aastast 1974 – “Emmanuelle”. Ma ei saanud kordagi aru, miks kõik ja kõikjal rääkisid, et just seda filmi peab nägema jne. Sest see film võis küll olla erootikafilmide eeskäija, kuid see film oli stsenaariumi poolest vägagi nõrk. Võib-olla jah omal ajal taheti ära teha midagi uut, keelatut ja huvitavat, aga ikooniseisusega see kõik piirdubki. Muidugi mu kallim tegi hea märkuse: “Turistidel on nüüd Eestist uus arvamus – keset ühte suurimat linna näidatakse suurel väliekraanil porri!”

Reedene esimene vabaõhu film “Patrik 1,5” oli südantliigutav isegi mulle, kes palju ei pea homodest. Ehk siis film oli tehtud piisavalt hästi ja mitmekülgselt, et mõjuda ka minusugusele liigutavalt. Öine “Antikristus” oli aga liig. Võib öelda vaid nii palju, et pärast sellist filmi võin ka “Sae”-saagas edasi liikuda “Saag IV”-ni. Kuigi ma selles siiski kahtlen. Viimase päeva filmid aga tekitasid küll emotsioone, kuid mitte viimasele päevale vastavaid. Oleks oodanud midagi positiivsemat. Esimene film oli küll omas mõttes positiivne ironiseerimine vanaduse üle, kuid samas tekitas väikest hirmu vananemise üle. Teine, festivali viimane film, aga oli sünge draama emast, kes ei jõudnud nii palju lapsi saada, kui palju neilt sotsiaalhoolekanne ära võttis. Tõsielul põhinev film näitas ehedalt küll riigi ja üksikema vahel tekkivaid vastasseise ja riigi hoolimatust (või liigset hoolivust) lastesse, kuid lõpetada festival sellise filmiga oli veidi liiga ränk.

Pärast sellist filmidemaratoni pean nüüd jälle normaalsesse ellu naasma, aga siiski tuleb vaatamisele 1 film igal õhtul. Karm võõrutusravi, aga ehk saan hakkama, kuni järgmise aasta Tartuffini näiteks.

Daun.

PS: Tartuffi vahepeal käisin vaatamas ka “Inceptionit” – sellest vb ka kunagi..

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: