Tuhande Päikse muusika..

Tere taas.

Staarmaakas on jälle oma blogi täiendama hakanud. Kuigi ma pole küll staar on siiski minu väga haruharv kirjutamine tingitud just sellest, et ma veedan 97% oma ajast maal, kus puudub mul otsene internetiühendus – seega maakas.
Tegelikult aga ma ei tahtnud üldse rääkida endast, oma majaehituskogemustest, kanade toitmisest, rattaga kümnete kilomeetrite läbimisest ega ka mitte Gran Turismo 4 kestvussõitude sõitmisest. Blogi manu olen tagasi hoopis inimlikemal põhjustel. Nimelt minu kui muusikahuvilise üks tähtsündmus on jälle mööda tuhisenud ning tulemus vallutab mu meeli ja hinge. Selleks on nu-metali ühe enimmüünud bändi Linkin Parki uue albumi ilmumine. Kuigi nad ise vihkavad väljendit “nu-metal” ning nad on ka sellest palju edasi liikunud, ei saa siiski mööda vaadata neist miljonitest fännidest, kes on siiski ostnud nende esimesi albumeid, mis kõlavad nagu õige hea nu-metal kõlama peab. Aga nimetagem neid siis nende endi heaolu otstarbel näiteks “post-nu-metal” või midagi. Stiili järgi liigitamine on siiski mõttetu teema, nii et jätkakem jällegi plaadist jutustamisega.
Sedapuhku ei ostnud plaati kohe ilmumispäeval, vaid hoopistükkis järgmisel päeval. Kuigi taas ostsin CD/DVD combo, sest ikkagi huvitab ju mind, nagu iga tänapäeva infoühiskonna inimest peaks huvitama, mida ja kuidas ja miks tehti. Ütlen kohe ära – DVD-d veel pole jõudnud kaeda – ootan parajat hetke…

Esmamulje

Poes plaati nähes tekkis samasugune uudishimu/adrenaliin/erutus nagu väiksel lapsel kui ta näeb poes kommi. Ja samamoodi nagu laps ei tea, et kas selle läikiva kesta all on ka magus ja hinda väärt maius või hoopis midagi jubedat, ei teadnud ka mina, mida oodata, vaid lihtsalt lasin jonnil võita ja ostsin ilma mõtlemata selle ära. Ilus, läikiv, nunnu – aga see läige oligi ainus, mis karbi taset kõrgel hoidis. Fort Minori CD/DVD album ja “Minutes To Midnight” CD/DVD on vaieldamatult ilusama ümbrisega albumid.

Igal juhul kile sai ümbert kistud ja kiigatud ka karbikaante vahele. See läige ikkagi lummas, kuid esimene negatiivne emotsioon tekkis juba siselehte lehitsedes. Nimelt lüürika lugemine osutus suhteliselt võimatuks – õnneks laule kuulates, sai siiski asjast piisavalt aru, et isegi kaasa lugemine õnnestus. Ja õnneks oli kõige sitemini loetav just esiksingli “The Catalyst” sõnad – aga see laul oli juba suhteliselt peas niigi:)

Esmakuulamine

Võtsin tunnikese vaba aega majaehitusest ja kõigest muust, et esimene kuulamine oleks nagu kord ja kohus sajaprotsendilise elamusega. Peab tunnistama, et ainus pettumus oli see, et lootsin, et suurem lugude arv (15 tavalise 12 asemel) tähendab rohkem lugulaule, aga tervelt kolmandik pole siiski täispikad laulud. Seega laule, kui selliseid, on siiski albumil isegi veel vähem kui muidu. Aga plaat ise on tunduvalt pikem kui muidu. Lisaks pean tõdema, et ma olen eluaeg vihanud laule/plaate, kus kasutatakse tuntud sõnameeste kõnesid. Siia plaadile need aga isegi sobisid, oli osatud ikka neid õigetesse kohtadesse paigutada ning need ei seganudki laule. (Erinevalt näiteks Gwen Stefani loost “Long Way To Go” – mis on kõne lisamisega sadu kordi halvemaks muudetud). Lisaks meeldis mulle selle plaadi flow. Päris tihti ei saanudki aru, mitmes lugu nüüd juba käsil on – seega üldmulje poolest ka suur pluss kirjas.
Järelarvamus

Ausalt öeldes selle albumi ilmumise uudis tuli mulle sellise šokina, nagu oleks tramm üle sõitnud. Ma polnud veel valmis, sest arvasin, et taaskord tuleb veel paar aastat oodata. Seega ma siiamaani plaati vaadates mõtlen, et see peaks ju olema mingi kunagi ilmuv plaat. Aga siin ta nüüd on ja ega üle ei jää muud kui nautida. Ja nautimine pole üldse raske, sest see on piisavalt elektrooniline ja hiphopilik (nagu ma lootsingi uuest materjalist), kindla flow‘ga ja südantliigutavalt sügav. Võiks peaaegu öelda, et see on nagu armastus esimesest kuuldehetkest, aga mu kallimale vist ei meeldiks, kui ma ta plaadi vastu välja vahetaksin…
Õnneks on plaadil ka paigas piisavalt palju räppimist ja piisavalt palju halemeloodilist laulmist. Kuigi tean, et selliselt kõikuvat plaati on keeruline kokku sobitada, on LP siiski asjaga hästi hakkama saanud. Mulle isegi meeldib see kõikuvus rohkem ja üldse kogu plaat rohkem, kui MtM, sest MtM tundus pigem katsetuste jadana. Kui füüsika keeles rääkida, siis esimesed kaks albumit olid 0-amplituudiga alalissignaal, MtM oli “valge müra” ja nüüd lõpuks on suudetud saavutada maailma puhtaim sinusoid, mida looduses leidub. Kindlasti on siit edasi liikumiseks ruumi – selles suhtes pole see plaat üle pingutatud, aga samas võib järg tulla ka alles nelja aasta pärast, sest siit on neid nüansse välja kuulata veel küllaga.
Üks suurim edasiminek on aga eelmisel albumil kõlama hakanud Mike’i lauluoskus. Topeltvokaali on alati ilus kuulata ja antud juhul on hääled suhteliselt sarnased, ainsa vahega et üks neist on mahedam ja teine käredam. Ainus küsimus on – mida teeb Chester kogu selle vaba ajaga, mis talle niimoodi sülle langes nüüd.
Kokkuvõte

Ma poleks kunagi osanud arvata, et nii paljudest kahtlustäratavatest nüanssidest hoolimata suudab mingi asi mind nii kiiresti kütkestada. Eriti veel muusika – ja sellise bändi poolt, kes olles kunagi mu suurim lemmik, oli tasapisi tahaplaanile vajumas. Võib öelda, et see on nende comeback minu ellu. Loodame, et n-ö esmamulje jääb ka püsima ja kunagised parimad jäävadki parimateks ning lõppeb see “see-uus-bänd-on-hea-aga-see-uuem-bänd-on-parem-ja-see-uusim-bänd-on-parim” ajastu.
(R)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s