RE:Afterlife

Tere taas.
Räägiks Teile taaskord ühe loo kolm-dee kinokülastusest. Sedapuhku sai külastatud Tartu kinos Ekraan thrillerpõnevike saaga “Resident Evil” järjekordset osa alapealkirjaga “Afterlife“. Olles ammune “Resident Evil”‘i, “Silent Hill”‘i ja teiste taoliste mõtlemistvajavate videomängude suur austaja, olen ära vaadanud alati ka nende baasil tehtud filmid. “RE” saaga on ka üks mõtlemapanevamaid ja nii ka tähtsamaid filmide seeriaid minu jaoks, seega loogiline asjade kulg oli vaadata ka järgmist osa kinosaalis.

Kuna teema on tuttav ning iga filmiga liigutakse aina edasi ja edasi ülemaailmse väljasuremise suunas, siis sisu poolt väga drastilist muutust läbi viia oleks keeruline. Sellest ka filmi suhteliselt lühike kestus. Võibki öelda, et tugevaim oli esimene osa, nii vist on tegelikult peaaegu iga filmi puhul. Siiski efektide ja rütmi poolest pole taset alla lastud. See muudabki selle seeria iga uue osa nõudlust minu silmis veelgi.

Rääkides antud teosest, võib öelda, et see oli esimene täispikk 3D film, mida kinos vaatasin – enne olin näinud 3D-s ainult animatsioonidega küllatud teoseid. Võib öelda, et pärisfilmi puhul mõjub 3D paremini – seda eriti õuduka puhul. Ehmatavad kohad muutuvad ehmatavamateks ja õudsed kohad õudsemateks. See lisas filmile palju juurde ning seetõttu võib öelda, et oli tunne nagu oleks ise actionis sees olnud.

Sisu positiivseteks külgedeks võib lugeda inimlikkust. Alice, kes otsib teisi ellujäänuid, tõdeb juba hetkeks, et ta on ainus järelejäänud inimene siin maamunal. Siiski õnneks lugu nii hull veel ei ole. Lisaks tahe hävitada ja kätte maksta kõikidele viiruse loojatele, et nad üldse maailma sellisesse situatsiooni viisid. See, et peaosas on naisterahvas, muudab suhtumist filmi, sest nõrgema sugupoole nõrkushetked liigutavad vast rohkem. Samas psühholoogiliselt on olukord filmis keeruline. Kui viirus on üle maailma levinud juba mitu aastat ning jõudnud juba igal pool laastada inimpopulatsiooni, siis siiski leidub veel elus inimesi, kes kardavad oma elu pärast meeletult. Olemata olukorraga harjunud ei suudeta ka väiksemaid julgustükke teistega koos ette võtta..

Mõningased ärevad kohad paistsid siiski liiga “Silent Hill”‘ilikud. Vähemalt äratundmisrõõmu tekkis. Seda tekkis ka siis kui ekraanile ilmus tuntud prisonbreaker Wentworth Miller, kelle rolliks oli peale südantliigutava õe-venna rolli ühe osapoole mängimise ka temale omane vanglast põgenemine ning kaaslaste kaasa aitamine. Võib öelda, et temale lausa sobibki selline roll igas ekraniseeringus.

Peale lahedate visuaalefektide ja poollaheda stoori edasiarenduse võib kindla plussina nimetada ka filmi soundtracki. Muusika paelus selles filmis mind igati, eriti need hetked, kus ettekandele tuli juba “Resident Evil: Apocalypse” filmi soundtrackilt kostunud A Perfect Circle “The Outsider (Apocalypse remix)“. Lisaks võib filmi tugevuseks lugeda järjepidevust – pidev äksjon hoidis filmi tugevalt koos ja isegi lõputiitritel sai lisa juurde – arvatavasti vihjega, et tulemas on ka järg.

Ootusärevus tasus ära ja 3D tõttu lisapunkte kogununa võib filmi siiski 10-palli skaalal kõva 9,5-ga hinnata.

Daun.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: