Elamus kogu eluks – Biffy Clyro

Tere taas.

Eile õhtul muutus minu elu täielikult. Võib öelda, et nii head ja võimast asja ma pole seni kogenud. Ja kõiges selles on süüdi 3 Šoti päritolu meest ehk lühidalt Biffy Clyro ning nende meeliülendav kontsert Rock Cafes. Kuidas kõik juhtus, sellest nüüd siin pikemalt.

Alustuseks viitan oma eelmisele postitusele, nimelt kontserdipaika sõites tuli tagasi kõrvade lukus olek. See põhjustas kerge mure, kuidas ma kontserti üle elan ilma tervist liigselt rikkumata – mure kadus siis, kui ma kohale jõudes nägin järjekorda. Tund aega hiljemaks lükatud uste avamine põhjustas nii põhjaliku inimeste kogunemise, et mina seisin poolel maal Sossi mäest allapoole ja järjekorra lõppu polnud nähagi. Kuna teadsin, et külmas passimine ei mõju niikuinii positiivselt, siis läksin ka kontserdist kõike võtma.

RC-sse sisse sain umbes 2020, ehk 35 minutit pärast järjekorda seismist. Ootamatult aga selgus, et pool rahvamassist oli kogunenud teisele korrusele või ruumi tagumisse otsa, mistõttu jäin seisma umbes kolmandasse ritta. Soojendusbänd ei lasknud end kaua oodata ja Airship tegi vägagi jõulise poprokiga kaelalihased küllaltki soojaks. Võibki kiita neid ja loota, et kunagi on nemad peaesinejad mõnel Eesti kontsertil. Myspace‘st kuuldu põhjal kartsin imalat süntpoprokki, aga välja tuli hoopis midagi energilisemat ja erilisemat ning trummari jõulisus näitas, et powerit neis jagus. See oli ka ainus kord kontserti jooksul, kus mul oli kahju eestlaste tuimuse üle – lihtsalt ei viitsita väga kaasa elada soojendusbändidele, kuna neist pole enne midagi teada ja seega ei osata midagi oodata. Ehk siis ei julgeta ega taheta muusikaga kaasa minna – mina siinkohal erandeid ei tee ja lasin soojendusbändil ennast mõnusalt soojaks kütta.

Pärast pikki mikricheck‘e oli valmis ka peaesineja lavale astuma. Lihtsad poolpaljad karvased mehed suutsid esimese poole minutiga juba publiku nii pöördesse ajada, et moshpit voolas minust läbi. Ei jäänud ka mina võlgu ja elasin, nii palju kui tervis lubas, täiel rinnal kaasa. Üksteise järel kõlasid suuremad hitid viimaselt kahelt albumilt ning sekka ka mõni vanem lugu. Kuna ma ise olen neid kuulanud “Puzzle” aegadest saati, siis võis olla see 2 aastat tagasi, kui ma vanemaid albumeid pingsalt kuulasin. Seega olid küll kõik lood tuttavad, aga kõik sõnad küll enam peas ei olnud – sellegipoolest laulsin kaasa nii palju kui neid meeles oli.

Mis aga võib öelda Eesti publiku kiituseks on see, et ma pole veel seni kordagi sattunud kontserdile, kus publik absoluutselt kõiki laule kaasa laulaks ja veel nii valjult, et bändi peaaegu ei kuulegi. Kui tavaliselt Eesti publik teab heal juhul suuremaid hitte või ollakse tagasihoidlikumad, siis vähemalt uus generatsioon (minust nooremad) on piisavalt julged ning arvatavasti ka tänu internetile kogu bändi diskograafiaga kursis, et pole mingeid üllatusi bändi poolt võimalik teha. Kogu publik muutus bändiga üheks ja eks selles oli oma osa ka Biffy‘l endal. Energiast pakatav lavashow oli absoluutselt ilma rokielementideta – mitte mingeid tuleshow‘sid, kitarriloopimisi, uhkeid rõivaid ega bändiväliseid tegelasi. Kogu kontsert koosnes kolmest lihtsast mehest, kes oskasid pille mängida sellise energiaga, et publik lihtsalt plahvatas.

Kui muidu räägitakse Rock Cafe sitast soundist, siis Biffy Clyro üks plusse oli see, et vokaali, kitarri, bassi ja trummide kokku miksimine käib tunduvalt lihtsamalt kui igasuguste lisavidinate lisamine neile. Seega pillide vähesus andis väga toore, aga samas suurepärase kõla. Puudusid plaadilt tuttavad keelpillide ja süntide käigud – neid asendasid kitarriefektid ja soolod või taustavokaalid, mida tegid nii bassist kui trummar. Bänd oli tervik ja seega kontsert oli kõigi oma imeliketaktimõõduvahetustega lugudega täiesti veatu. Kindlasti oli kontserdil inimesi, kes ootasid puhast plaadile sarnanevat heli ja muusikalisi elemente, aga mina olin raudselt üks nendest kes ootasid elavat esitust – ja seda ka kõik said 100%.

Võib-olla olin ma praegu liiga positiivne, aga ausalt öeldes, minu saadud elamus oli kui maapealne paradiis – ma olin kurt, hääletu, läbimärg, aga üdini õnnelik!

Daun.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: