Muusikamaailma iseärasused?!?

Tere.

Olen viimasel ajal palju suhelnud oma sõprade ja tuttavatega muusikamaailma telgitagustel teemadel ning vaielnud selle üle, kas kõik bändid ja artistid on ikka nii sitad, kui nende maine järgi otsustatakse. Lisaks ka kui palju on tegu iseseisvusega ja kui palju majanduslike sundolukordadega. Sellest kõigest üritan kahes postituses kokku võtta oma arvamuse olukorrast. Muidugi ma pole spetsialist ja osa infost pole reaalselt tõestatud, vaid pigem on tegu minu visiooniga asjast, seega pole mõtet teksti parandada, vaid pigem arutleda reaalsuse üle.

 

1)      ISETEGEVUS!?!

Esimesed vestlused, millest inspiratsiooni sain, olid mu bändikaaslastega (teemaks The Rasmus) ja ühe sõbra sõbraga (Linkin Parki teemal). Mõlemal juhul oli olukord pigem selline, et jutu vestjad olid pigem stiili enda kui otseselt bändi vastased, kuid mõtteainet tekkis siiski. Nimelt: kas isetegevus, st muusika kirjutamine ja ise esitamine, mängib üldse rolli tänapäeva muusikailmas?

Kui jätta kõrvale stiililine pool, siis tuleks minu meelest alati toetada neid, kelle püüdlused liiguvad selles suunas, et ise teha seda muusikat, mida endal esitada meeldib. Tuues näiteks The Rasmuse võib öelda, et autorite ja esitajatena on nende muusika täis pikitud detaile, millest tavakuulaja ei pruugigi kohe aru saada, sest tegu on suhteliselt popstiiliga. Seepärast pean ka väga madalalaubaliseks isetegevuslikku muusikat pooldavate inimeste laimusõnu selliste artistide kohta. Stiilivalik on iga muusiku enda teha, kuid see ei muuda ju muusikut halvemaks võrreldes teiste muusikutega. Siinkohal väga hea näide peavoolu muusikast ja isetegevusest – The Beatles. Ümberringi kostub vaid kiidusõnu sellele bändile, kelle albumid on ka tänasel päeval Billboard 200 edetabelis sees, mille poolest siis tänapäeva peavoolu artistid isetegevuses halvemad on?

Stiili küsimus aga ei piirdu sellega – juba ca 50 aastat on olnud stiilide paljusus ning viimased ca 20 aastat stiilide massiline segunemine – siiani ollakse liiga kinni aga „oma stiilis“, mis siis, et seda enam pole. Siit ka vastus küsimusele, miks mulle ei meeldi stiililine lahterdamine – see muudaks inimese liiga kinni mingisse suunda, tänapäeval aga peaks olema kõigi silmad/kõrvad pärani igas suunas. Jõuline isetegevuse kasv ja bändide paljusus võib-olla reostab muusikamaailma, kuid seda peaksid hindama võib-olla kriitikud, mitte muusikud ise, sest muusikud ise ju laiendavad seda situatsiooni lisaks. Seega stiile, kui mingeid kindlaid piirjooni enam pole, miks siis hinnata kedagi millegi järgi, mis on niikuinii piiritlematu? Põhimõte võiks pigem jaguneda siis juba isetegevuslik vs produtseeritud muusika, kus esimene pool on teretulnud oma live-esituse ja bändiliikmete muusikategemise oskuste poolest, teine pool on aga tundmatuks jääda soovivate produtsentide stuudiotöö ja kauni reklaaminäo lauluoskuse koostöö.

Siit edasi minnes – tegelikkuses ei tohiks vihata ka seda teist poolt. Mulle isiklikult on korduvalt soovitatud RMf555 sinnapaika jätta ja teha pigem taustamuusikat inimestele, kes laulda oskavad jne. Kõige naljakam on see, et seda ütlevad enamasti inimesed, kellele ei meeldi produtseeritud muusika (nagu näiteks Nexus või Vanilla Ninja). See võib olla heatahtlik soov teha minust kellegi kuulsaks saava inimese varju või lihtsalt olla soov ja põhjus minu muusikat veel rohkem ignoreerida. Igal juhul jätkab RMf555 tööd. Isiklikuks ma siiski ei läheks, vaid pigem annaks aru, et paljud produtsendid ongi seda teed pidi läinud – otsinud endale artisti või bändi (Inglismaal, USAs ja mujal tihtipeale ka teleseriaalide toel nagu näiteks Bardot) ning seejärel teinud läbilöögi. Produtsendi nime keegi ei mäleta, aga autoritasude eest võib ta elu lõpuni lillena elada. Ja seda ei saa ju kellelegi pahaks panna, et ta teeb oma tööd ja saab selle eest õiglast raha – selle asja nimi on äri ja kui keegi on nii naiivne ja arvab siiani, et muusika ei ole mingi äri, siis see eksib. Muidugi muusika ärilisust otsustab artist/autor ise. Kui Sa tahad teha lihtsalt muusikat, et oma ema sünnipäeval laulda või meeldib Sulle lihtsalt sõpradega hängida ja paar korda kuskil väiksel laval esineda, siis muidugi see ei lähe ärilisse plaani. Aga nii kui hakkavad tööle mänedzerid, tulevad suuremad kontserdid koos esinemistasudega ja autorilepingud, siis muutub see juba tasapisi äriks ja elatusvahendiks.

Jutu teine pool on aga kokkuvõte stiilide teemast ja isetegevuse tähtsusest. Sel sügisel pakkus paljudele (minu tutvusringkonnas vähemalt) arutelu Linkin Park ja nende uus suund. Peaaegu kõik mu sõbrad ja tuttavad arvasid, et nende muusika on alla käinud, sest nad „ei tee seda mida vanasti“. Tuletan meelde stiiliküsimust – stiilide segunemise ajastul – 21. Sajandil – rääkida, et üks bänd teeks igal aastal ühesuguse albumi on liiga narr. Artistid arenevad, nende elud lähevad edasi ja samamoodi ka muusikamaailm. Siinkohal tuleks pigem endale veidikene ülevaadet teha – kas Sa elad samasugust elu nagu 10 aastat tagasi ja kuulad täpselt samasugust mussi? Ma usun, et iga inimese elus muutub midagi ning samamoodi ka muusikamaitse. Kui Sa ei suuda kaasa minna uuega ja jääd kinni vanadesse harjumustesse, siis ära selles süüdista bändi, keda Sa kuulad. Lisaks tuleks lähtuda ikkagi isetegevusest – Linkin Parki „A Thousand Suns“ on suurepärane näide sellest, kuidas bänd toimib tervikuna ja seda olenemata stiilist, mida tehakse. Uus stiil annab uusi väljakutseid ja kui bänd sellega hakkama saab, siis tuleb seda takka kiita, mitte maapõhja trampida.

Esimese jutu kokkuvõtteks ütleks ainult seda, et olge mõistvamad ja hinnake inimesi, kes ise kõigega hakkama saavad olenemata, kas nad teevad poppi, rokki või ükskõik mida muud.

Daun.

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: