Muusikamaailma iseärasused 2 – iseseisvus?!

Tere taas!

Jätkan nüüd oma teemat muusikamaailma iseärasustest minu arvamusprisma läbi. Esimeses postituses (https://rmf555.wordpress.com/2010/12/15/muusikamaailma-isearasused/ ) peatusin isetegevuse teemal ning lisasin vürtsi veidi stiilide teemal. Tänane peatükk aga käsitleb iseseisvuse kohast arutelu.

2)      ISESEISVUS?!? (ehk toode vs „toode“)

Antud teema kerkis esile huvitavast arutelust teemal tänapäeva peavoolu muusika ja näiteks Avril Lavigne. Siinkohal käsitlekski seda teemat kui poppartistide ja nt rokkartistide oma sõna maksma panemise oskust tänapäeva muusikamaailmas. Siinkohal tuletan meelde, et kõik järeldused ja ideed on minu välja mõeldud, seega need võiksid tekitada arutelu, mitte otsese ümberlükkamiste ahela.

Kui palju ikka saab keegi ise teha? See oleks küsimus, millest lähtun. Kui võtta näiteks produtseeritud poppmuusika (nt. Nexus), siis selles vallas on enamasti tegu inimestega, kellel on rohkem või vähem annet (eelkõige laulmises) ning kes seetõttu saavad oma annet kasutada kellegi professionaalse helilooja/autori/produtsendi loomingul. See tähendab seda, et artisti ainus tegevusala on etteantud materjali esitamine ning lihtsalt „ilus olemine“. Seetõttu me sellel stiilil kauem ei peatu, kuna iseseisvust on vähe või pole seda üldse.

Koht, kus kõige rohkem hakkab iseseisvuse küsimus üles kerkima, on peavoolu rokk ja alternatiivne muusika – ehk enamasti see muusika, mida esitatakse kas bändiga või väga andeka sooloartisti poolt. Bänd, kes teeb elavat muusikat, jätab alati mulje kui iseseisev üksus, kes ei lase plaadifirmal ennast vorpida, kuid kas see ka tegelikkuses nii on? Pigem siiski mitte. Võtame siinkohal näiteks minu suurima lemmiku Linkin Parki – näitena on seda hea kasutada, kuna olen nende loominguga väga hästi kursis ja nende muu eluga vähemalt viimased kuus aastat niisamuti. See teooria ja asjade kulg on aga nähtav ka teiste peavoolu artistide arengus.

Alustuseks tegid noored poisid bändi ja nagu ikka, üritati teha midagi uut ja huvitavat. Võib-olla kohe alguses polnud plaan maailmas läbi lüüa, kuid enamasti seda siiski salamisi loodetakse. Läbilöögi üks alustest on enamasti originaalsus. Seega noored poisid tegid seda, mida vähesed enne olid teinud ja lisasid sinna veidi ka oma enese eripära juurde, et asi huvitavam oleks. Tehti demosid ja promoplaate, et saada plaadifirmasse, kes nende muusikat levitaks – nii ka lõpuks juhtus. Kuid kas see on õnneliku lõpuga muinasjutt? See kõik oleneb bändist ja eelkõige plaadifirmast. Olles enamasti popproki, nu-metali ja muude peavoolu stiilide kuulaja, olen aru saanud, et enamasti kehtib n-ö „kahe albumi leping“. Ehk siis alguses tehakse noore huvitavat muusikat tegeva bändiga leping, et ilmutada debüütalbum ja kui see piisavalt hästi müüb, siis ka teine album maksimaalselt 2-3 aastase vahega. Kui nüüd bändi teine album müüb enam-vähem sama hästi või paremini, siis on bändil juba „vajadusi“ rohkem ja seetõttu annab ka plaadifirma vabamad käed – tulemusteks näiteks Linkin Park „Minutes to Midnight“ või Slipknot „Vol.3“. Miskipärast mina tunnetan ära selle, kui looming muutub rohkem isikupäraseks ja need n-ö „kolmandad albumid“ meeldivad mulle alati, sest on tunda, millised esitajad tegelikult on. Kui aga teine album müüb palju kehvemini kui debüütalbum, siis juhtub nagu juhtus Crazy Town’i või Crossfade’ga. Viimase kohta nii palju, et pärast plaadifirma kaotust loobus bändi liider muusikategemisest sootuks, sest ta sai aru kui masendav muusikamaailm on, nüüd aga on ta masendusest võitu saanud ja Crossfade’i kolmas album on kohe-kohe ilmumas.

Teemasse tagasi tulles – suhteliselt kindlalt kontrollib plaadifirma debüütalbumi valmistamise kulgu – ma usun, et keegi ei tahaks oma miljoneid tuulde loopida, seega arvatavasti on debüütalbumi lugude ja singlivalik pigem plaadifirma valikute küsimus – bändiliikmed võivad ainult soovitusi esitada. Lisaks suunatakse promo alla ka pikk tuuriperiood nii USAs, Euroopas, Jaapanis kui ka Austraalias – turgu peab ju tekitama ja lõbustama. Ja et rahamasin töötamast ei lakkaks tahetakse uut albumit suhteliselt ruttu poelettidele saada. Siin näide, kuidas LP kirjutas suure osa „Meteora“st tuuribussis. Kas see oli tõesti bändimeeste soov – bändimeeste, kes on harjunud oma lugusid pikalt stuudios viimistlema juba enne kuulsaks saamist? Arvatavasti olid siin samuti mängus plaadifirma juhtnöörid täpsete kuupäevade ja graafikutega, millal teine album väljas peab olema. Pärast teise albumi edukust sai bänd arvatavasti juba rohkem aru, et „me teenime miljoneid, me tahame rohkem sõnaõigust“, mistõttu tuligi paus ja uue albumi 14 kuud kestnud salvestus- ja viimistlusperiood. Tüübid on ka ise öelnud, et nad pigem istuksidki stuudios ja kirjutaksid laule ja viimistleksid neid, mitte ei annaks albumeid liiga tihti välja ja ei käiks pidevalt mööda ilma esinemas, aga raha on vaja, mis teha – ja kui oled valinud muusiku elukutse, siis tuleb ka lähtuda graafikutest nagu igal ametil. Plaadifirma käpp oli aga seniajani ka lugude avaldamise koha pealt suhteliselt tugevalt peal. See oli ka põhjus, miks ei toodetud esimese kahe albumi ajal eriti n-ö unreleased lugusi. Demode ja põnevate salalugudega tuldi välja alles aasta 2008 lõpus Mmm.Cookies nime all fännklubi albumil, järgmine fännklubi plaat sisaldas juba ka üllatusliku koguse demosid. Neljandal albumil on nende isetegevust kõige rohkem tunda, siin juba fännid kardavad, et nad on liiga softiks ja rahahimuliseks läinud – mina näen aga asja nii, et lõpuks on nad täiesti vabad tegemaks, mida tahavad. Kuigi DVD-lt on hästi näha, kuidas ikkagi on kohustuslikud ajalimiidid ees, millest üle ei tohi minna – seda plaadifirma käsul. Aga laseme poisid puhkama, sest nad on siiski tublid ja ellu jäänud.

Selle asemel võtan ette sooloartistid, seda eelkõige Avril Lavigne’i näite näol, sest pean tunnistama, et on palju inimesi, kellele ta ei meeldi, kuna ta jätab „toote“ mulje ning ta muusika on suhteliselt lihtne popprokk nagu seda tavaliselt massidele tehakse. Lähtudes eelmise lõigu kavast hakkame järjest läbi mõtlema üksiküritaja teed bändide maailmas. Antud juhul siis on noor tütarlaps, kuskilt suvalisest pärapõrgust, kes oskab laulda ja kitarri/klaverit/muid instrumente mängida ning laule kirjutada ja kelle vanematel on piisavalt raha ja tahtmist oma last igale poole esinema sebida. Loogiline, et ta unistus on saada maailmakuulsaks, enamus teismelisi ju unistab sellest. Ja nii kui pakutakse 2 miljoni dollari lepingut, siis ta on ka kohe nõus, kes meist ei oleks? Siin aga tuleb mängu plaadifirma kuri käsi, kes võib-olla tahtis oma investeeringut kindlustada, seega on kõikidel lugudel kaasautorid ja tublid produtsendid, kes kindlustasid lugude toimimise. Asi töötas hästi ja järgmisel albumil lasti juba tütarlapsel veidi rohkem asja kontrollida, kuid siingi tuli teine plaat suhteliselt lähestikku esimesega välja anda. Kolmandaks albumiks aga oli noor tütarlaps juba veidi täiskasvanum ning teadis oma positsiooni rohkem. Võib-olla bändiga on lihtsam oma arvamusi ja suunda peale suruda, aga noorel naisterahval ei pruugi see nii kerge olla. (ma räägin siinkohal veidi enda ideoloogiale vastu, eesmärk on näidata, et isegi kui keegi selline artist peaks olema pool-„toode“, siis ega ta üksi hakkama ei saaks niikuinii, alati on abilisi vaja. Mina isiklikult usun, et sõnaõigust ja suuna muutmist oli Avrili puhul näiteks juba esimesest plaadist alates olemas)

Nüüd tuli kolmas album, millega anti vabamad käed nii abiliste valikul, kui stiili osas. Siinkohal ma olen suhteliselt kindel, et tantsulik suund tuli noore neiu ja tema enese valitud produtsendi koosveedetud tundide tulemusena, sest see oli lihtsalt lõbus. Selle tõestuseks on plaadil kaasas DVD sellest, kuidas plaati tehti. Need plaadid pannakse enamasti kaasa selleks, et fännid saaksid süveneda asja valmimisprotsessi, mitte võhikutele millegi tõestamiseks. Suurtel artistidel pole midagi tõestada. Kus aga plaadifirma osakaal suurem võis olla, oli imago kokkuviimine muusikaga. Noor naine tahab ilus olla – sellest ma ei räägi, aga lavashow’le tantsijate lisamine tundus veidi liiga pingutatud. Seda tunnistas ka Avril, et ta enam neid tantsijaid ei taha. Võib-olla ka see tõestusmoment, mida ette tuleb, on plaadifirma imagoloojate tulemus. Piiga oskab mängida nii klaverit, kitarri kui trumme, kuid ta tahab professionaalset soundi ja seega on kohati stuudio salvestused täis võõraid sessioonimuusikuid. Seega lastakse tal kontsertidel näidata, kui andekas ta on, et omapäraga plaadifirmale rohkem sisse tuua, kuigi ei arvestata, et kuna see andekus on niikuinii olemas, siis pole vaja seda üle liia eksponeerida. Siiski fännina oli isegi lahe jälgida tema trummimängu kahe aasta tagusel kontsertil;) Välimuse koha pealt aga lisaks nii palju, et liiga palju vaadatakse välimust ja tehakse selle põhjal hinnanguid, tegelik sisu on ju hoopis muusika.

Seega kokkuvõtteks usun, et on olemas vastus küsimusele, kui palju saab igaüks ise ära teha. Nimelt: nii palju, kui ise tahad ära teha. Asi pole selles, kas lastakse või ei, asi on pigem läbirääkimise oskustes. Siinkohal veel viimane näide – Roadrunner Records – maailma üks juhtivamaid alternatiiv/metal-plaadifirmasid. Mõne aasta eest aga lahkusid sealt mõned korralikud bändid, muuhulgas Wednesday 13 ja Ill Nino. Viimane on ka maininud seda kahe plaadi lepingu süsteemi – nimelt on nad öelnud, et nad ei saanud aru, miks plaadifirma käskis neil anda välja sellise albumi, nagu seda oli „Confessions“. Olenemata, et see on nende enimmüünud album on selles tõesti ka enim tunda plaadifirma sundtoodangu kätt. Pärast teist albumit aga plaadifirma nendega tegelda ei viitsinud ning nii liigutigi edasi uue plaadifirma poole. Seega ma usun, et puhtmajanduslikult lähenedes on enimmüüdud artistid alati võimalikult vabade kätega, et nad mitte mingil juhul leivaisa leivast ilma ei jätaks ning veidi vähem müüvad artistid peavad ise hakkama saama. Toodangut kui sellist nende puhul siiski ei eksisteeri.

Daun

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: