2010 aasta kokkuvõte osa 1: plaadid

Tere-tere.

Ilusat vana aasta lõppu kõigile. Kuna aastanumber hakkab vahetuma, siis teen ka mina põgusa tagasivaate möödunud aastale. Esimeseks uurin läbi, millised plaadid kõlasid enim minu plaadimängijas/-pleyas ja millised olid tähtsamaid üllitised see aasta. Siinkohal pean mainima, et välja on toodud ka mõned 2009 aasta lõpus ilmunud teosed, kuna nende hiilgeaeg jäi siiski selle aastanumbri sisse. Samamoodi puuduvad siin need albumid, mis on ilmunud viimase kuu-kahe jooksul, sest ma pole neid veel endale jõudnud omaseks teha.

Enne esikümmet peaksin mainima, et see aasta ilmus ka palju albumeid, mida ma ühel või teisel põhjusel endale hankida ei jõudnudki või mis interneti teel tutvumisel mulle väga suurt muljet ei pakkunud. Nagu näiteks Cypress Hill’i viimatine “Rise Up”, milles on suurte ja huvitavate koostööde vahele pikitud liiga vanakooli üheülbalist monotoon-räppi. Poisid on suutnud paremat ja sellelgi albumil on palju huvitavat, aga mitte midagi suurt, mille tõttu kogu albumi külge takerduda. It Ain’t Nuthin… Samamoodi tekitas veidi küsitavust Serj Tankiani ja Disturbed’i selle aasta üllitised. Need albumid olid märgiks ka minu audiofiilsuse süvenemisele, sest netist tõmmatud emmpeekolmed jätsid mind nii külmaks, et ma ei hakanud neid albumeid originaalidena hankimagi. Võib-olla originaalsena nad kõlaks paremini, kuid hea muusika annaks endast märku ka läbi sita soundi. Ainus album, mille ma soetasin, kuid mis ei jõudnud edetabelisse, on Bullet for My Valentine’i “Fever”, mis on küll ülihea album, kuid millega ma pole jõudnud sinasõbraks veel saada. Kuid nüüd tabeli kallale – sulgudes olev pluss näitab originaalkujul viibimist minu plaadiriiulis ehk siis sajaprotsendilise elamuse omamist:D

10. Stone Sour “Audio Secrecy”

See plaat on eelmainitud audiofiilia esimene tulemus. Koos Disturbed’i ja Serj’ga olin ma selle plaadi suvel maha matnud, kui üksluiselt kõlav keskmine metalrokk album, kus põhiteemaks on valitsuse- ja sõdade vastane oigamine. Pärast avasingli “Say You’ll Haunt Me” pidevat kohustuslikku kuulamist, hakkas too lugu mulle üha enam meeldima. Mõtlesin anda karmidele meestele uue võimaluse, sedapuhku sõbralt laenatud CD/DVD originaalversiooni näol. Tulemus meeldis mulle koheselt. Laulumees Corey suudab kurbades armastuslauludes kõik nutma ajada ja poliitilises sõjas kõik surnuks karjuda. Lisaks on tehtud muusikas suur edasiminek, puuduvad mõttetult pikad kidrasoolod ning mõttetult mõttetud metal-rifid. Asi on muudetud huvitavamaks, melanhoolsemaks ja minu jaoks nauditavamaks. Siinkohal soovitan ka vaadata järgmist videot antud albumilt loole “Hesitate”.

9. the Pretty Reckless “Light Me Up”

Selle bändini viis mind juhuslikult mu sõbranna, kes huvitub uuest muusikast ja seda enamasti naisvokaalsete külgede pealt. Uurisin järgi ja hakkas meeldima. Kuigi siin on liiga palju teismelise piffi oma arust karmi ättitüüdi, on see siiski üks kuulatavamaid poppunkalternatiivroki esitusi tänasel päeval. Moodne ja uudne, kuid samas vana ja lahe.

8. Eminem “Recovery”

Eminem on muutunud tõsisemaks ja sellega kaotanud poole oma isikupärast. Senised parimad palad tulevadki tal “The Eminem Show” ja “Encore” albumitelt, kus oli ironiseeriv toon ja straight-into-your-face osavalt kokku sobitatud. Nüüd on mees enda sõnul vanem ja targem ja ei taha olla enam narkomaan, vaid räpib, kuidas narkootikumid on pahad ja tuleb olla hea isa. See on kõik õige, aga seda kõike oleks võinud öelda vanas heas stiilis mitte Ozzy ulgumise saatel. Siiski on ka siin omad pärlid – “Love the Way You Lie”, “Cold Wind Blows” ja “25 to Life”.

7. Godsmack “The Oracle”

Godsmack tuli minu ellu mõned aastad tagasi albumiga “IV”. Seal oli gruuvi, metalli, rokki ja meeldejäävust. Uue albumi esimene singel “Cryin’ Like A Bitch” jätkas vana rada ja ma uskusin, et nüüd on olukord veel edasijõudnum. Tegelikkuses on see aga suhteliselt pikk kannatuste rada, lood on enamasti küll head, aga venivad ja kohati on ka sisutühjad. Siiski suudetakse terve albumi jooksul sama joont hoida, ehk siis häid kohti tuleb pidevalt ja see aitab halvad kohad üle elada, siiski pole olnud see piisavalt auväärt album, et minu plaadiriiulit kaunistada.

6. Almost Alice

Sellest soundtrack‘ist olen ka varem rääkinud siin blogis. Sellel on palju häid ja mõned veel paremad lood. Kahjuks pole veel jõudnud originaali hankida, seega praeguseks hetkeks on enamus lugusid juba peaaegu pool aastat kuulamata, kuid see ei takista selle albumi headusel esinemast auväärt kuuendal kohal.

5. Angels and Airwaves “Love”

Tom DeLonge pidi küll aktiivne olema Blink182-e taasühinemisega, kuid siiski andis kõrvalprojektist põhibändiga Angels & Airwaves välja albumi, millele on järge oodata juba lähikuudel. Selle olukorraga jõudsin kurssi läbi raadio Mania, kes mängis albumi “Love” ainsat singlit “Hallucinations”. Lugu oli ülihää ja nii ma tundsingi huvi kogu albumi vastu. Esimene album “We Don’t Need To Whisper” oli väga huvitava kõlaga alternatiivpopp album, mille puhul oli ainsaks hädaks liiga uimaseks kiskuv lugude ülesehitus ja tempo. Vahepealset albumit ma pole isegi kuulda jõudnud. “Love” on aga midagi ulmeliselt vapustavat. Lugudes on nii särtsu kui ambienti hõngu voolavate sündi sämplite näol. Kogu albumi ülesehitus annab plaadile voolavuse punktist A punkti B ning võib öelda, et see album hakkas mulle meeldima just sellepärast, et ta on midagi uudset jäädes samas vanaks.

4. Lostprophets “the Betrayed” (+)

Selle albumi kohta ei oska ma midagi öelda. See pole kindlasti mitte parim Lostprophetsi album, isegi mitte teisel kohal. Aga siin on kõige elavamalt koos algusaegade produktsioon, mis on kergelt hiphopilik ja sämpliterohke ning “Liberation Transmission”‘i aegne briti kiire rokk. Tulemus on küll väga hea, aga siiski läheb osadest lugudest midagi kaduma, seda eriti albumi teisel poolel, kus on suurem osa aeglasemaid laule. Siiski ei takista see seda albumit olema teistest kõigist parem – välja arvatud top3.

3. Flyleaf “Memento Mori” (+)

Flyleaf on ainus suur bänd, kes viivitas oma teise albumiga kauem kui normaalsed kaks aastat. Tulemust tuli oodata, aga tulemus oli hea. Esmapilgul mitte nii hea kui esimene, aga praegusel hetkel võin öelda, et vähemalt sama hea. Aeglased lood on elavamad ja huvitavamad ning rokkivad lood rokivad veel rohkem. Lisaks elementide rohkus, huvitavad kidrasoundid… Ahh. Ma hakkan seda kõike kohe kuulama, rsk. Või siis – Jeesus. Aamen!

2. Biffy Clyro – “Only Revolutions” (+)

See album ilmus küll eelmise aastanumbri sees, aga on kindlalt kuulatuim album sel aastal. Kokku jõudis ta mu emmpeekolme mängijas olla umbes 10 kuud, mis on lähedane tulemus eelmise aasta hittalbumile Toe Tag’i esituses. Selle albumi hoogsus ja kõla on kõik see, mida BC on alati teinud. Isegi veel tempokam ja huvitavam kui seni. Kohati lausa liiga üle produtseeritud, mis jätab veidi turvalise tunde, aga selle vastu aitas viinakuul toimunud kontsert, kus poisid näitasid, et nad on laval ikka tõelised mehed. Ainus asi, miks plaat ei ole esikohal on see, et kümne kuuga tekkisid paar lugu, mis tüütasid nii ära, et hakkasid kulutama “skip” nuppu. Üks neist ka viimatine singel “God & Satan”, mis kõlab pigem kui plaaditäide. Ootan igal juhul järgmist albumit ning järgmist kontserti neilt nii pea kui võimalik, et rahuldada oma muutuva-taktimõõdu-ja-keeruliste-soundidega-britroki vajadusi.

1. Linkin Park “A Thousand Suns” (+)

Sellest albumist pole midagi rääkida, sest see on lihtsalt parim, mis võib-olla üldse senise muusikaajaloo jooksul tehtud on. Võib-olla ma liialdan, kuna ma pole absoluutselt kõigega ju kursis, aga minu muusikamaitset ja ka muusika-alaseid suunitlusi mõjutas see album väga palju. Selle albumi aitas kiiresti omaks võtta ehk suvi otsa kuulatud Angels & Airwaves “Love” album, võib-olla aga tüdimus Disturbed’i ja Cypress Hill’i edasiarenemise suutmatus. Igal juhul on see plaat korduvalt mu playlistis – ja on esimene audiofiilia ohver, millest ma pole ühtegi pakitud versiooni teinud ning mistõttu olen kuulanud seda ainult CD-mängijate abil:)

 

Ma arenen ja paljude tavainimeste mõistes taandarenen, sest CD on ju “out”, aga selles saame kindlust aasta pärast, kui saame rääkida 2011 suurimatest albumitest. Tulemas on Angels & Airwaves “Love part II”, Avril Lavigne “Goodbye Lullaby” ning võib-olla ka lõpuks Evanescence’i, Limp Bizkit’i ja Blink182-e uued albumid.

Head kuulmist!
Daun.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: