Jaanuarikuu kokkuvõte

Tere-tere kõik see pere.

Aasta 2011 on juba täies hoos ning ega minulgi pole aega olnud siin väga targutada. Praegu aga mõtlesin teha väikse kokkuvõtte selle aasta esimesest kuust ning siinkohal veidi uuendada blogi. Kokkuvõtte tegin omaenese tabeli põhjal ning siin on jaanuari kuu tulemused hetke poppmuusika tippudest minu kõrvade läbi.

  1. The Wanted – Heart Vacancy
  2. Taylor Swift – Mine
  3. My Chemical Romance – SING
  4. Katy Perry – Firework
  5. Martin Solveig f. Dragonette – Hello
  6. Linkin Park – Waiting For The End
  7. Pink – Raise Your Glass
  8. Cheryl Cole – The Flood
  9. James Blunt – Stay the Night
  10. My Chemical Romance – Na Na Na

The Wanted on minu arvates vaieldamatult parim boyband läbi aegade, seda juba oma kahe esimese singli tõttu. Kui „All Time Low“ oli lihtsalt catchy tantsupopp, siis „Heart Vacamcy“ viib poppproduktsioonile omase muusika veidi omapärasemale tasemele. Tagurpidi helid ja klassikaline kitarr ning meloodiline armunäljas mehehääl muudavad selle koosluse huvitavaks. Kindlasti annab inspiratsiooni, kui tahad teha muusikat, mis paneb tüdrukuid sulama. Kõik see elektrooniline sämpeldamine taustal muudab aga minugi jaoks selle muusika vastupandamatuks.

Taylor Swift on aga sellist sorti muusik, kes iga järgneva looga üha rohkem mulle meelde jääb, „Mine“ on kindlasti seni parim lugu temalt. Huvitava faktina tema kohta võib öelda, et nooruke kantristaar on oma esikalbumiga siiani Billboardi USA plaadimüügitabelis, seda juba 222 nädalat, mis on parem tulemus kui isegi enamikul Beatles’i albumitel, kuigi Beatles on siiani aeg-ajalt edetabelis sees ja juba ligi 50 aasta vanune artist.

Edukalt on kanda kinnitamas ka My Chemical Romance’i viimatine album koos kahe esimese singliga „Na Na Na“ ja „SING“. Albumit kuulates on selgesti aru saada, kuidas bänd on jõudsalt edasi arenenud. Kui eelmise albumiga „The Black Parade“ tegid nad minu arvates täpselt sama asja nagu Green Day „American Idiot“, ainult kümme korda paremini ja sellega tapsid minu silmis Green Day võimalik et igaveseks, siis nüüd on nad ette võtnud järgmised edukad bändid ning neid mingil viisil kopeerides, aga seda edukamalt tehes, söövad vist kogu rokkmuusika lõpuks enda alla. Edu neile igal juhul, sest seni näib see toimivat.

Edetabelist napilt välja jäi seekord edukalt comeback’i tegev Avril Lavigne, kelle uus hittsingel „What the Hell“ eelmisest nädalast ka video kujul kõikjal populaarsust kogub. 1. Jaanuaril ilmunud singel on küll rokiliku gruuviga popplugu, kuid 8. märtsil ilmuv neljas album „Goodbye Lullaby“ tõotab tulla veidi sügavam ja süngem kui nelja aasta tagune „The Best Damn Thing“.

 

Meeldivaim üllatus

Selle kuu meeldivaimaks üllatuseks oli absoluutselt James Blunti viimatine „Some Kind of Trouble“, mis on minu meelest hetke poproki ikooniks. Mahedad meloodiad, voolav klaver ja jõudu andev kitarr, mis on oma reaalsuses süütult akustiline, annavad lugudele meeldivaima kõla, mida James kunagi saavutanud on. Peaaegu iga lugu albumil vääriks hitiks saamist ning see isegi veidi segab, kuid samas annab märku, et album on hoolikalt viimse piirini timmitud ja pole siiski üle pingutatud. Pidu vaheldub masendusega, kuid see kõik ongi see, mida Bluntilt me kõik ju tegelikult ootame. „That’s his kind of party..“

Kuu comebäck

Selle kuu vaieldamatult edukaim comeback minu kõrvus oleks 2 Quick Starti eelmise aasta lõpus ilmunud album „2010“. Esimesel kuulamiskorral jäi mulje, et vanamehed mõtlevad, et on ikka veel noored ja ikka veel on külmad üheksakümnendad. Teistkordsel kuulamisel aga saab aru, et see, mis nad teevad, ongi nende stiil ja see kõlab siiski ka kaks kümnendit hiljem värskena. Mõned elusad elemendid kogu produktsiooni sees annavad ainult selle küsimuse – miks ligi kümme aastat valmistatud plaadil on vaid 2 lugu täiesti naturaalsed? Aga samas kontsertesitused on võimsad, nii et pole midagi ka selles osas ohkida.

Retrohõng

Jaanuari kuu vaieldamatult lemmikuimad vanad albumid, mis väga tihti mu CD-mängijas ketrasid, olid sedapuhku Seetheri esimesed kaks albumit „Disclaimer II“ ja „Karma & Effect“. Need albumid on vast kõige inspireerivaimad albumid mu plaadikogus. Seal on meloodiat ja jõudu, raevu ja armastust, ballaade ja kiirust – ühesõnaga kõike, mida korralikult albumilt oodata. Kindlasti on need albumid ka veidi lisanud mulle julgust ja jõudu hakata tegelema uute RMf555-e lugudega lähitulevikus ning inspireerinud mind ka muusikas ennast rohkem välja elama.

 

Sellega hetkel lõpetan, uued uuendused uutel aegadel.

Edu kõigile ja Palju Õnne!

dHl

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: