Muusikamaailma iseärasused 3: Tagasi minevikku

Tere.

On jälle tulnud peale kerge targutamise isu ja mis teema mind rohkem köidaks kui muusika. Sedapuhku teen ülevaate hetkel maailmas populaarsust koguvale “90’s coming back” situatsioonile.

Miskipärast olen viimasel ajal palju kuulnud väiteid, et kaheksakümnendate muusika on täielik saast, kuna selleks ajaks oldi kõikvõimalikud klassikalised nipid juba läbi proovitud ja samas polnud digiajastule veel täielikult üle mindud. Minul endal otseselt ei seostu, mis oli kaheksakümnendatel, kuna ma olin siis veel liiga väike ja üle poole ajast mind tegelikult ei olnudki ja tagantjärgi targutada ma sellel teemal ka ei taha. Siiski sain ma tunda seda lainet, mille kohta Eurovisioonil lauldi “80’s coming back”. Selle sajandi esimese kümnendi esimene pool nimelt oli muusikailmas taaskord üks pöördelisemaid. Tuli palju uut muusikat, mis tegi silmad ette mööduvale 90’ndate europopile ja selle viimased pääsukesed (nagu nt meinstriimist Atomic Kitten, S Club 7 jne) ei suutnud muutuvate oludega kohanduda ning hakati oma muusikasse pigem sisse tooma ligi 20 aastat vanu elemente. 80’ndate tundega muusika sai küll fänne nii teismeeast, kelle jaoks oli see “nostalgiline pilk aega, mil mind veel ei olnud” kui ka vanemast generatsioonist, kelle jaoks oli see “meenutus nooruspõlvest”. Siiski kadus selline lähenemine koos selliste bändidega suht kiiresti areenilt. Õnneks.. Ainult Eesti piires suudab selline lähenemine toimida seniajani mõningas Epliku ja Vainola loomingus, aga siinkohal mängib rolli ka ajalugu, kus 80’ndad olid meie jaoks murdelised ajad ja mõned inimesed tahaksidki selles ajas elu lõpuni elada. Kahjuks..

Mina aga lähtun maailma vaatevinklist ja tunnen, et elu peaks edasi liikuma – ja seda mitte vanal rasval. Eriti kui rasv ei ole Sinu enda kasvatatud. Siinkohal aga on vaid kümnend möödunud ja muusikamaailma tipus valitseb jälle kaos. Selle asemel, et olla uuenduslikud ja lahedad minnakse jälle ajas ligi 20 aastat tagasi ja püütakse ennast müüa vana asja paremini tehes. Ja siinkohal “paremini” väljendub vaid selles, et on produtsentidel rohkem tehnikat hallata ja popimaailmas tegutsevad inimesed on trenditeadlikumad kui toona, aga see on kõik. Muusika enda tase langeb ikka toonasele tasemele. Ja minu jaoks, kes ma toona elasin, on tollane muusika isegi etem, kuna toona tehti seda, sest see oli uus ja fun ja seda kuulates tekib mul nostalgia. Kuulates aga praegu tehtud lugusi tundub lihtsalt, et loomeinimeste mõistus on otsa saanud.

Millest aga tuleb mulle tunne, et lapsepõlv ja 90’ndad on tagasi? Selles on süüdi päris suur osa hetkel raadiost ja telekast kostuvast. Alustagem Jennifer Lopez’i viimase singliga “On the Floor”, kus on õnneks vaid sämplitud vana head 1989. aasta “Lambada”‘t. Siit aga edasi võttes on liigset 90’ndate tunnetust halvasti ära kasutatud Lady Gaga viimases singlis “Born This Way” ja Britney Spearsi loos “Hold It Against Me”.

Imelikumaks muutub asjaolu seetõttu, et oma debüütalbumiga näitas Lady Gaga, et ta on popimaailma uus tipp ja teerajaja, selle singliga on tema tee läinud aga artisti jaoks eelajaloolisse aega. Britney Spears’i puhul on aga olukord veel halvem, sest tema oli just see, kes maailma 90’ndate europopi käest aastal 1999 päästis.

90’ndate elemente võib aga kohata ka kõikjal mujal, seega tekib küsimus, kas mõne aasta möödudes tuleb ka nu-metal tagasi moodi. Sellele küsimusele saame vastuse juuni alguses, kui ilmub Limp Bizkiti uus album. Nu-kid’ina mul poleks küll otseselt selle vastu midagi, kuid siiski arvan, et uuenduslikkus oleks palju teretulnum.

Tänan tähelepanu eest,
Daun

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: