Hällilaulud Avrili stiilis

Tere kõik noored ja nooremad.

Olen viimasel ajal parajalt tegus olnud RMf555-e EP “365,25” välja andmisega (mida saab kuulata/osta/daunlõudida eelmisest postitusest https://rmf555.wordpress.com/2011/05/03/154/ ), seega olen teadlikult viivitanud selle postitusega siin. Nimelt on juba poolteist kuud minu plaadiriiulis liigelnud Kanada popprokkari ja kunagi lausa pungiprintsessi artisti staatust kandnud Avril Lavigne’i värskeim üllitis nimega “Goodbye Lullaby”.

Olles Avrili muusika austaja juba ligemale 10 aastat ehk siis esimesest singlist peale, oli ootusärevus juba pikalt õhus, eriti arvestades loo “Alice” väga võimast edasiarengut sügavusse, seda eriti muusikalises mõttes. Niisiis lootused olid kõrged ja ausalt öeldes ootused suunatud kuhugi sinna “Under My Skin” albumi kanti. Esmakuulamine andis aga väga vastakaid tundeid, sest tegu oli pigem seguga albumitest “Let Go” ja “The Best Damn Thing”. Seega võis olla hetkeemotsiooniks pettumine, kuid siiski ei andnud ma kohe alla, vaid olin valmis kulutatud rahale ka teist võimalust andma.

Nimelt pole ka neil kahel albumil midagi viga, ma lihtsalt ei naudi väga akustilist muusikat (mida oli palju “Let Go”-l) ja ma suhtun vägagi kriitiliselt liigsesse positivismi (nagu lugu “Girlfriend”). “Goodbye Lullaby” on aga akustilise muusika rohke album, kuhu on sisse põimitud paar lõbusat laulu nagu “What The Hell” ja “Smile”. Ja mingil määral ongi need ja “Alice” selle albumi parimad palad. Kuid kui teha süviti kuulamist, siis leiab oma tõsiduse tagant ilu ka paljudes teistes lauludes (“Push”, “Everybody Hurts”, “Remember When” jne). Siiski on lugude autorina Avril liikunud väga turvalist rada pidi, isegi liiga turvalist kui võtta võrdluseks “The Best Damn Thing”, kuid samas albumi üldpilt on ühtlasem ja seega võib värsket albumit nimetada paremaks kui nelja aasta tagust eelkäijat. Uurides plaadiga kaasasolevat DVD-d, kus Avril räägib kõikide lugude tekkepõhjustest, siis on ka aru saada, kust tuleb selline “Let Go” stiilis lugude juurde tagasijõudmine, nimelt on plaadil ka lugu(sid), mida ta on kirjutanud enne kuulsaks saamist.

Kui aga ette võtta võrdlus “Let Go” vs “Goodbye Lullaby”, siis viimase kasuks räägib professionaalsus. Tunda on täiskasvanulikkust ja seda palju enam kui ühelgi teisel albumil. Produtsendina kaastegev eksabikaasa Deryck Whibley on lugude produtseerimisel alati tipus olnud (seda kuuleb ka enamikel Sum 41 albumitel), kuigi siinkohal on osad lood võib-olla liiga eelnimetatud punkbändi sarnased. Eriti “Not Enough”, mille intros olev kitarrikäik kõlab täpselt nagu Sum 41 akustilistes lugudes, seda nii käigu ülesehituselt kui soundi poolest. Olenemata sellest on Whibley produtsendina (ja vast ka mehena) teinud Avrili muusikast midagi täiskasvanulikult ilusat ja nauditavat. Rääkides aga albumi üldkõlast veel, on mainimist väärt sujuvus. See on vast üks parimaid albumeid üldse, mis ei ole olemuselt kontseptuaalne, kuid mida kuulates lugude järjestusega on piisavalt vaeva nähtud ning aeg möödub lenneldes ja Sa ei saa arugi kui järsku on album läbi ja oled täis laetud varjatud positiivsust ja sügavat akustilist rahulikkust.

Igal juhul tasus aastatepikkune ootamine end ära ja tegu on hea albumiga, mida tasub kuulata kõigil, kes otsivad elu ilu läbi sügavuste ja rahulike toonide. Siinkohal võib väike pettumus olla vaid selles, et kuidas küll noor tüdruk, kes laulis kunagi sk8er boidest on nüüd kasvanud naiseks, kes teeb kvaliteetmuusikat, mida võivad teismeliste kõrval kuulata ka keskeas inimesed. Vastuvõtt on seni olnud positiivne!

dHl

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: