Keisri Ülemused rokikohvikus..

Tere õhtust vanad/noored.

Möödunud on küll juba nädal, aga kuna ma pole füüsiliselt siiani taastunud, siis pole midagi nii hilja kirjutada sellest, mis toimus nädalapäevad tagasi Rock Cafes.

Külla olid sõitnud siis Briti suursaadikud, kes koondusid nime alla Kaiser Chiefs. Ja hämmastav kogemus ootas mind ees, kui 15 minutit enne soojendusbändi lavale tulekut kohale jõudsin ja saal oli praktiliselt inimtühi. Siiski õnneks nii ei jäänud ja kuskilt imbus rahvas ajapikku sisse ja peaesineja ajaks oli juba trügimist meeldivalt. Kuid ma ei mõista, miks inimesed ei tahtnud siis näha Elephants From Neptune’i esinemist. Müstiliselt kiire trummari, efektiivselt asjalike bassiriffide ja meeletult friikide kidrasoundidega bänd lummas mind küll esimesest hetkest. Efektsed üleminekud ja erinevad ülesehituse komponendid muutsid nende lood liigagi huvitavaks ja jälle tekkis mõte, et howthefuck peaesineja nüüd parema etenduse annab. Igal juhul soovitan kõigile võimalusel minna kuulama Elephants From Neptune’i, kuna nemad on need, kes Eesti rokiskenes leiduva imalalt igava postroki välja vahetavad õige muusikaga ja õige rokiga.

Aga eks nendest kunagi pikemalt, praeguse postituse põhiteema on siiski Briti keisrid. Kui võtta läbi eluaja kuulatud vihma ja tee poolest kuulsaks saanud kuninglike saarte muusika, siis seal kroonivad lapsepõlvest S Club 7, teismeliseajast Lostprophets ja Bullet For My Valentine ja hilisteismeliseaja iidolid Biffy Clyro ja Kaiser Chiefs. Kusjuures kõiki neid kuulan ka tänasel päeval edukalt. Kui aga Biffy’t sai näha eelmise aasta oktoobris, mil nad andsid raju show samuti Rock Cafes, siis seekord olin valmis rahulikumaks peoks. Mu ettevalmistused luhtusid.. Täiega.

Alustati klassikaga “Everyday I Love You Less And Less” ja kes siis sellise loo ajal nõutult seista saab, eriti kui laval käib hirmus andmine. Järgmise loo “Never Miss A Beat” refrääni ajaks juba võtsin teadlikult prillid peast ära.. Ja nii ta läks, sekka mõni uue plaadi lugu ja kusjuures vaid parimad neist. Üldiselt aga esitati kõik vanad head lemmiklood igalt albumilt. Seega ei tekkinud kordagi momenti, et “ma ei tea seda lugu, mul on täiega igav”, nagu mõne tundmatu või liiga uue repertuaariga kontserdi puhul juhtuda võib.

Muidugi tipphetki kontserdil oli lugematu hulk. Väga elav laulja lihtsalt kiskus rahvast kaasa nii laulma, plaksutama kui teda kätel kandma. Ei hakka siinkohal oma lähikogemustega teisi kadedaks tegema.. Laulja aktiivsus pani rahva elama ja seetõttu kulges tuttavate lugude seltsis aeg ootamatult kiiresti. Lisaks karglemisele oli lauljal ka “tore” komme asju loopida, nii võis pärast iga loo lõppu oodata pauku, kuna helimees oli oma “mute” nupuga aeglasem kui mikrofonile mõjuv 9,81 m/s^2. Õnneks oli kohe alguses näha, et lava äärele oli selleks puhuks terve rida mikrofone ritta seatud.. Rääkimata cowbell’idest ja kõiksugu muudest löökpillidest. Rääkides löökriistadest, siis muidugi suur kummardus trummar Nick Hodgson’ile, kes suutis laulda täiesti puhtalt ja samas teha väga põnevaid fille. Eks ta ole harjutanud ka, aga sellise füüsilise koormuse juurde eelviimase loona ballaadi laulda on müstiline.

Lugude valiku üks pluss oli ka see, et kui enamik artiste teevad kontserdikavasse sisse lõigu, kus esitatakse mõned tuntumad ballaadid naisfännide ja romantikute rõõmuks üksteise jadana kerge rahuliku momendina, siis KC ei hakanud ebaromantilisi inimesi tüütama. Kõige rahulikumad lood esitati siiski sama jõuliselt kui ülejäänud kava ning sealt tuli ka positiivne energilisus. Näiteks encore’i esimene lugu “Love’s Not A Competition (But I’m Winning)” on klassikaline popballaad, kuid kontserdiesituses lisandus ka sellele loole trumm, süntesaator ja bass ning sellest sai palju jõulisem meloodiline pala.

Mida ma veel mainiks – James Blunt rikkus mu elu. Lihtsalt Nokia kontserdisaali heli on liiga hea.. Kuid kui Blunt korra mälust kustutada, siis võib öelda, et Kaiser Chiefs’i sound oli seni parim elus – ja see on Rock Cafe kohta tunnustus omaette. Kui nädal varem FoRevol oli klassikaline situatsioon, kus kõlarite asendist minu suhtes sõltus minu kuuldav helikvaliteet, siis Kaiser’i kontserdil võis julgelt olla nii kõlarite ees kui kõrval, nii keskel kui ääres – igal pool oli vähemalt minule kuuldud heli üllatavalt hea ja selge.. Isegi laulja naljadest sai aru, selle tavaliselt sööb sitt akustika ju ära -_-

Aga aitab. Teil on ka muud teha, kui minu põnevast elust lugeda. Olge siis nunnud ja ilusat sügise jätku.

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: