Re-formeeritud lapsepõlv

Tere õhtust.

Seoses kooli- ja kodutoimetustega pole olnud ei aega ega mahti midagi kirjutada. Nüüd aga mõtlen, et eelmise aasta kokkuvõtmine jäi väga poolikuks. Nüüd enam pole mõtet ka, aga räägin siis lihtsalt mind viimasel ajal köitnud albumitest.

Esimese teemana võtan käsile comeback’id. Ja siinkohal ei hakka väga palju näiteid otsima, vaid võtan kolm parimat albumit, mis minu kuulderaadiust lammutavad juba mitmeid kuid. Ja tegu on bändidega, kes tõesti olid vahepeal laiali läinud ning nende tagasitulek oli pelgalt unelm mitmeks aastaks.

Blink 182.

Okei, mõistan, kui juba seda nime kuuldes paljud ütlevad, et „lapsepõlves kuulasin, aga kasvasin välja, mõttetu poppunk“ jne. Ma ei te, mis minu viga on, aga nende eelmine album ilmus siis, kui ma olin 16 ja too album oli minu jaoks liiga täiskasvanulik, mistõttu saan toda pea tänase päevani sügavalt kaasa elades kuulata. Ja just see meeletu areng kolledži-pungist millegi enamani arvatavasti toona tappis bändi, kuid pärast aastaid lahusolekut on mehed oma muusikale järgi kasvanud. Ja vägagi edukalt. Kõik see, mida on kõik liikmed vahepeal eraldi teinud – olgu selleks Angels & Airwaves, (+44) või räpikaverid, kõik need on kasvatanud poisikesed meesteks. Lisaks erinevad tragöödiad, mis bändi kokku tagasi tõid. Mehed on.. mehed! Ja nende laulude sisu on pöördvõrdeline muusikaga.

Nii näiteks on plaadi kõige tundelisemad lood klassikalised Blink’i punk, nagu näiteks „Heart’s all gone“, mis rokib ja rokib sajaga. Kuid kui on lastud härra DeLonge laule kirjutama on välja tulnud midagi Angels & Airwaves sarnast, kui siiski – Travise trummimängu ei ületa miski. Parimaid lugusid on raske välja tuua, sest lugude erinevus on kohati äärmuslik, kuid siiski on plaat suhteliselt ühtlane. Siiski andis „Up All Night“ esimese singlina lootust palju rohkemaks, progressiivsemaks ja rajumaks. Aga ega nutta pole midagi, sest hellust on ka rajususe vahele vaja ju.

Kui nüüd rikkusin teie tuju ära, siis saage tuttavaks järgmise naasnuga:

Limp Bizkit.

Vast ühest küljest kõige vihatum ja fännide poolt väga armastatud tegelaskuju Fred Durst koos oma kaaslastega tulid tagasi juba 2009 kevadel, esinedes ka Eestis. Tagasituleku albumi valmimine venis ja ma juba kahtlesin, kas nad ikka enne valmis saavad kui uuesti laiali läevad. Nüüd aga album „Gold Cobra“ juba ammu väljas ja laialiminekut pole veel küll näha.

Ka nende puhul jäi aastal 2003 nagu areng pooleli, sest jõuti kuhugi uude suunda, kuid ei jõutud seda välja töötada. Vahepealne EP aastal 2005 oli küll meeldivalt raju, kuid siiski mitte midagi originaalset. Nüüd oligi kaks võimalust, kas nad jätkavad mahedalt nagu albumil „Results May Vary“ või siis tulevad koos Wesiga rajult nagu kunagi ligi paarkümmend aastat tagasi. Nad valisid selle viimase tee. Ja tundub, et suhteliselt õige valik. Kui muidu mulle ei meeldi bändid, kes lähevad oma juurte juurde, sest see on nagu kahekümneaastaselt hakata jälle mähkmeid kandma ja pöidlaid lutsutama – see faas lihtsalt võiks juba minevik ju olla. Aga küpsisehärrad ei teeskle mässavaid teismelisi, vaid käituvad nagu varajasele keskeale kombeks – lammutavad riffi ja riimi haaval kogu süsteemi. Ja bänd ei muutu tagasi titekingadesse vaid pigem teeb neile austusavalduse. Ei üritata enam olla KoRniga sõbrad ja räigelt räppides vaenlasi ja fänne koguda – pigem lihtsalt öeldakse, mis meelel. Wes raiub samas imehelisid, arvestades nu-metalikku lugude ülesehitust, millest õnneks pole Bizkit välja kasvanud, annavad need helid väga uudse kõla kogu stiilile. Minimalistlikud rokksoolod, vingerdavad venitused ja efektsed metalkirved teevad kokku kompoti, mille peale räppimisega tehakse lihtsalt kokku selline kompott, mida peab maitsma.

Eks lüürikast peab muidugi tõdema, et Durst on jäänud samaks meheks nagu alati olnud on. Ehk kui vaja, siis laulab tunnetest tundelisemalt kui keskmised armuvalus popparid („Walking Away“ on hea näide – eriti viimane refrään), ja kui vaja, siis lihtsalt koosneb kogu refrään korduvast reast „Douche Bag – I’mma fuck you up!“. Rääkimata siinkohal lisaloost „Middle Finger“.

Crossfade.

Viimaseks siis  bänd, kes jäänud muusikamaailma hammasrataste vahele väga valusalt, kuid kes nüüd omal käel ise august välja kaevas ja teeb väga edukat comeback’i, hetkel küll kahjuks veel ainult USAs. Kui mina neist aasta 2006 alguses kuulsin looga „Cold“, ei osanud ma neid kohe kuhugi liigitadagi. Post-grunge-rokk-räpp? Midagi sellist. Kuid siis läks bändist räpparist sämplimeister ära, ning muusika jäi ühekülgsemaks post-grunge ja poproki seguks. Selle tulemusena kukkus plaadimüük ja läks plaadifirma ja lõpuks ka bänd. Siiski leidus lauljal üks sõber, kes päästis ta enesehävitusteelt ja aitas Crossfade’i uuesti kokku panna. Hindan härrasmehe ponnistusi, kuid sellega kaasnenud tema liigne keevitamisoskus on bändile paraja suunamuutuse andnud. Ja suund on huvitavam küll, kui vahepealne, kuid siiski liiga tume. Palju kärisevaid efekte, mis tekitavad pigem müra kui heli ning selle peal olevad rajud metalliriffid on nagu midagi muud kui Crossfade, kuid samas laulja hääl ja kidrasaund on siiski needsamad. Ideaalsena on stiilimuutus välja tulnud loos „Prove You Wrong“, samas kui „We All Bleed“ on liiga keeruline ja raske, et seda niisama nautida – peab ikka tahet ka olema. Plaadi parimaks looks tunnistaksin „Prove You Wrong“i kõrval ka „Dear Cocaine“, mis on nii lüürika mõttelt, kui vokaalselt esituselt üle pika aja geniaalne lahendus.

Ehk siis ütlekski kokkuvõtteks, et ärge jonnige, kui fännid või plaadifirma või bändikaaslased teid ei taha – võtke lihtsalt end kokku ja tehke oma asja edasi. Te võite küll jääda vanaks ja halliks, kuid pildile tagasi tulles olete ikkagi midagi muud kui pildilt kadudes. Ja muutused on toredad.

Nautige elu ja säilitage seda, mis teil on.

Tsau.

PS: efektselt lahe kidra ja suurepärane lüürika:

Veidrad venitused ja otseütlev räpp:

Kaunis meloodia ja veel kaunim video:

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: