From Pandas With Love…

Pilt

Tere õhtust.

Elu kulgeb kiirelt, kuid on asju, mille nimel tasub aeg maha võtta ja kirjutama kukkuda. Üks selliseid asju on kindlasti Läti (endiste) pandade debüütkauamängiv “TRU“, mida siinkohal veidi lahkakski.

Plaadi saamist ootasin juba sügisest, kui jutud plaadi ilmumisest esimest korda liikvele läksid. Kuna aga seni juhust polnud seda kuskilt saada, siis oli ainuõige otsus minna Tallinn Music Week’ile Instrumenti kontserdile, kus ka plaat kenasti letis saadaval oli. Kontsert ise oli muidugi ka meeliülendav – polnudki enne TMW-le sattunud, kuna liigne meediakära sööb minu jaoks alati pool huvist ära. Muidugi tuleb nentida, et nii mõnigi artist, keda pidasin seni huvitavaks muutus sealse kontserdiga hoopistükkis ägedaks, nagu HU? ja Bert On Beats. Aga küll nendest jõuab kunagi veel vesta. Nagu öeldakse “aeg on raha, aga raha mul ei ole”, seega jätkakem ja püsigem teemas.

Et siis plaat. Üheksa lugulaulu Baltikumi ühelt hetke parimalt elektroonika artistilt, mis on masterdatud maailmakuulsas Abbey Road’i stuudios. Liiga palju ülivõrdeid juba enne kuulama hakkamist on tavaliselt ohu märk, et  ei tea, kas asi on liiga üle võlli keeratud või on siiski nimede taga ka nimekad teod. Minu õnneks olid need 8 eurot aga oma hinda väärt, oleks võinud ka juurde maksta, sest kõrvu silitav (tegelikke helisid arvestades, siis kohati isegi “meeldivalt kraapiv” oleks täpsem termin) muusika on plaadil hea. Lausa väga hea.

Kuna ma pole elu sees palju elektroonilist muusikat kuulanud, siis ei oska ma kohe lambist võrdlusi tuua suurte ajalooliste nimedega. Küll aga on meeldiv tõdeda, et kokku on sattunud kaks geeniust, kes suudavad live-pillide ja elektrooniliste töötlustega kokku segada sellise möksi, mis on oma kaootilisuses ja samas meloodilisuses nii köitev, et sa tahad kuulda, mis nüüd juhtub, mis nüüd saab. See pole poppalbum, kus on ette teada salmid ja refräänid ning nendega kaasas käivad tonaalsused. Samas pole see ka liialt progresseeruv, vaid just midagi vahepealset. Sa ei pea liiga palju mõtlema, et loos pidepunkte leida, kuid need pidepunktid pole liiga imalalt klassikalised. Kuna lugude kirjutamisel on osapooled jagatud kaheks, kus muusikat enamasti kirjutab multiinstrumentalistist taustavokalist Reynsi, kes live’de ajal taob hea meelega trummi, siis võib täheldada ka rütmilisi eripärasid lugudes. Rääkimata akustilistest trummidest, mis elektroonilise muusika puhul on alati suhteliselt harv nähe, siin plaadil on neid kuhjaga ja see lisab lugudele gruuvi ja tümpsu kõvasti juurde.

Üks imekspandavamaid fakte (sõnas imekspandav on sees “panda” – nii nunnu) on aga see, et kui bändis on kaks inimest, kes on sisse mänginud nii erinevad trummid kui klaverid ja teinud kõiksugu vokaalid – lisaks produtseerinud ja mänginud sisse kõiksugu rahvapille ja elektroonilisi vidinaid, siis ikkagi on lisaks neile plaadil muusikalisi etteasteid teinud veel ligi 30 inimest. Kuigi enamus on neist vastutavad oma pillide eest keel- või puhkpilli osakonnas, siis ikkagi on see ühe elektroonilise albumi kohta suur maht inimressurssi. Muidugi on tulemus ka selle võrra reaalsem, sujuvam, voolavam, meeldivam. Kõrvu paitavad nii kaunid põhjamaised lumised viiulikääksutamised kui mürtsuvad kontrabassi ja fagoti käigud. On nii jõudu kui hellust ja kõik see lastud läbi elektrilise segumasina. Kui tänapäeval tänapäevast muusikat teha, siis kindlasti peaks see kõlama nagu Instrumenti.

Aga egas ma muud targutagi. Üritage hankida see album ja toetage pandasid, sest nemad teavad, mis on hea ja nad oskavad seda ka teistega jagada.

Musidkallid!

(R)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: