Elusad asjad.

Tere taas üle pika aja…

Võtsin mahti, et kirjutada vahelduseks, mis mu plaadiriiulis uut kah leidub. Nimelt veidi alla kahe aastase vahega on ilmunud taaskord uus Linkin Park’i album ja egas midagi – kaeme perrä ega see liiga kähku vorbitud ole..

Ilmumiskuupäev 26. juuni hõigati välja juba kevade alguses koos esimese singliga “Burn It Down”. Selle elektrooniline biit ja samas mahe poprockilik fiil andsid aimu, et tulemas on taaskord elektroonilise suunitlusega album nagu seda oli ka eelmine “A Thousand Suns” ning kust omal ajal ka välja kasvati, toona küll pigem räpi elektroonika pealt. Lisaks andis esisingli teine pool aimu, et räppimine pole kuhugi kadunud. Nii et uut ja huvitavat oli oodata, kuid samas oli ka kartus, et minnakse liiga popilikuks – nagu eelmisel kahel albumil käputäis lugusid juba on.

Plaat ilmus seekord ainult tavalises versioonis – ei saanud mingit lisanänni (aga ega ma ei kurda ka – vana mees ka juba). Seda rohkem sai võimalust keskenduda põhilisele – muusikale. Plaadi avalugu “Lost In The Echo” andis avamomentidest aru, et elektrooniliste komponentidega pole tagasi hoitud ja elektrikitarr, mis vanasti tähendas nu-metalit, on nüüdseks lihtsalt rõhu ja jõu pill, mitte aga roki ja lammutamise oma. Avaloosse tugevate räpisalmide lisamine lisas jõudu veelgi ning olenemata kerivast ülesehitusest sobib see lugu avalooks üllatavalt hästi, sest annab väga hästi aimu, mis ees ootab. Edasi läheb klassikaliseks LP-rokiks, kus sämplid hoiavad mingit ideed ning paari-duuri-kitarr täidab massi osa all. Selles vaimus lähevad nii “In My Remains” kui ka “Burn It Down”. Imekspandavalt on need lood suudetud siiski uute ja huvitavatena kõlama panna, mistõttu kujunevad kindlasti sama klassikalisteks staadionilugudeks nagu “What I’ve Done” või “New Divide”. “In My Remains”i marsirütmis soolotrumm lisab loole veelgi kõla – eriti veel Mike’i maheda vokaaliga. Esimese kolme looga olekski nagu kõik eelmise kahe albumi plussid kokku võetud, seega võiks nagu juba öelda, et tegu paremuselt kolmanda albumiga. “Lies Greed Misery” aga lükkab väite jõuliselt ümber ning annab teada, et “Hybrid Theory” ja “Meteora” olid selle plaadi kõrval lastelaulud. Ja mingis mõttes olidki – noore ea ängi suudetakse nüüd palju esteetlikumalt esitada.

Siiski pole plaat vaid esimesed neli laulu, kuigi uute üllatuste jahtijaile jääb edasine plaat pigem esimese nelja loo parimaid osasid kokkuvõtvaks. Nii on “I’ll Be Gone” taaskord jõuline rokklugu, millel nii sisu kui sügavust, kuid mingis mõttes jääb alguse lugude varju. “Castle Of Glass” on muidugi omakorda huvitav nähtus tempokast süntidega rikastatud ballaadist. Võiks öelda, et isegi kõige rohkem selline kaasakiskuv popplaul plaadil, millest saab kindlasti tugev konkurent tõsistele popitegijatele. Seda enam, et selle looga on hakkama saanud n-ö rokkbänd. Et inisejaid hellitada, siis on poploole järele seatud “Victimized”, mis on vist bändi karmim lugu läbi aegade.

Taaskordne popiliku alatooniga ballaad “Roads Untraveled” on aga minu meelest üks plaadi parimaid palasid. Veidi vanakooli “My December” tonaalsust ja minimalistlikku sämplimist, kui ka kõrgeid kitarriduure rokkivas positisioonis. Sealt edasi on aga asi käest ära. “Skin To Bone” on kindlasti huvitava sündikäiguga, kuid loo lüürika on liiga lihtne ning sünge sünt jääb liiga paigal tammuvaks. Õnneks on lugu lühike ja täitsa ära ei tüüta, kuid sellele järgnev “Until It Breaks” ei muuda olukorda hoobilt paremaks. Võibolla teiste lugude vahel toimiks see getoräpp paremini, kuid praegu jääb “Skin To Bone”i minoorsus asja varjutama. Iseenesest lüürika on vähemalt sellel lool tasemel ning ka jõululaulu viisiline kitarrist Brad’i vokaal mõjub huvitavalt. Plaadi lõpetab pärast lühikest vahepala lugulaul “Powerless”, mis on taaskord jõuline ballaad ja konkureerib vast omaaegsete lõpuballaadidega “Pushing Me Away” ja “Numb”, kuid 10-aastased harjumused ei luba veel seda lugu nii heaks tembeldada..

 

Põhimõtteliselt võib öelda, et: 1) olles suureks kasvanud ning oksendamiseni tesimeliseea albumeid “Hybrid Theory” ja “Meteora” kuulanud; 2) ühtlast joont mitte omava ja kaootilise albumi “Minutes To Midnight” valguses; 3) ideaalse kontseptalbumi ja elektroonilise paradiisi, nimega “A Thousand Suns”, kõrval; – on tegu seni parima Linkin Park’i albumiga. Osatakse teha imekspandavaid sounde, mängitakse müra piiril, lisatakse täpselt õigel ajal õiges koguses kitarri, segatakse akustilisi ja elektroonilisi elemente ning lauldakse elust enesest – mida hingel veel tahta🙂 Vara küll öelda, aga ma arvan, et minu jaoks on tegu selle aasta (vähemalt seni ilmunud) parima albumiga!

Ostke – kuulake – nautige!!

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: