Diskone rokiõhtu

Tervitused.

Aega taaskord lennanud mööda rohkesti. Seekord peatun viivuks, et teha väike ülevaade eelmisest laupäeva õhtust, kus Rockstarsis, mida eneselegi üllatuslikult külastasin esmakordselt elus, esinesid uues koosseisus Shirubi Ikazuchi ning White Sparks.

Esimesena astus lavale White Sparks, kes tegi Shirubiga sarnast diskomürtsu, kuid tegi seda veidi stampilt. Üldiselt meeldis esitus, aga soojendusbändina rahvast väga soojaks ei kütnud, pigem oli tegu sellise tantsubändiga. Kohati meenutas isegi Sven Lõhmuse sündipoppi. Parim osa ja ainus ereda valguse poolt mittevarjatud tegelane laval oli trummar, kes muutis nii esituse elavamaks kui lisas tehnomuusikas nii haruldast gruuvi.

Egas midagi, pea koheselt pärast hapniku vähesusest tingitud soojenemist astus lavale ka peaesineja. Või noh, algselt see uus osa, kolmest suurest mehest koosnev taustabänd, mis tegi Shirubi tuntuma loo “St. Cabah” kaveri metal/pungi võtmes. Väga kõva algus tõotas head kontserti, sest sellist esitust ja sellist muusikat eelnenud artisti järel naudiks küll. Kuid siiski astusid lavale ka SI põhituumiku neidude duo ning läks käima vana hea anime sugemetega kuridisko. Ausalt öeldes olen ma Shirubi muusikat väga vähe kuulanud, kuna olen alati arvanud, et see läheb minust mööda ning live esitused on olnud täpselt sellised, kus võib vaadata ja kuulata, aga kui kontsert läbi, siis on kogu elamus käes ja “the end”. Seega lootus live-bändile oli suur.

Trummid – alati vajalikud elemendid ning asjad, mis teevad alati bändi “elusaks”. Siinkohal polegi nagu midagi kiita või laita, sest toimis kõik perfektselt ja tõi muusika palju lähemale. Sellisel muusikal on pigem oht, et live-trumm mängitakse minimaalse dünaamikaga ja seega pole aru saada, et trummar mängib, kuid antud juhul oli inimlikkust piisavalt ja esitus muutus selle võrra huvitavamaks.
Teised inimlikud (ja rokilikud) komponendid – bass ja kitarr – täitsid ka oma ülesandeid heasti. Kui bass tundus olevat (ja võib-olla oligi, kuna tuletan meelde – pole SI loominguga liiga tihedalt kursis) alati õigel ajal õiges kohas ja elektroonilist tausta järgiv, siis kitarr on alati selles muusikastiilis probleemiks. Suur oht on jääda ülemoonutatud metal-soundi “nelja duuri lõikes” raiuma. Ja antud esituses seda oligi kohati liiga palju. Muidugi on see asi, mis on nagu nõue ja sobib hästi ja kõik on fun, kuid reaalsuses meeldisid mulle ning muusikat huvitavaks tegid pigem harmoonilised ja meloodilised kidrakäigud. Sellises efektirohkes muusikas võiks basskitarrist ja bäkkträkist piisata taustatooniks. (Muidugi eksin ka ise pahatihti selle vastu, kuid teised (andekamad) võiksid ju paremini teha😉 )

Mis aga kontserdil enim paelus (ja nii ka minu Kallimat, kes minuga kontserti jälgis), oli sündi, bäkkträkkide ja taustavokaalidega tegeleva neiu töö. Sündi käigud, soundid ja esitus olid suurepärased. Ei mäletanudki nii hästi, kuid kuna kogu bändi jälgisin huviga, siis miskipärast just sünt paelus enim. Luues huvitavaid atmosfääre ning sidudes selle kolme-mehe-rajuroki millegi moodsama ja eripärasemaga andis see ka minu jaoks lõpuks tõuke siiski Shirubi Ikazuchi muusikat rohkem uurida.

Taustabändist rääkides pean kahjuks tõdema, et põhilauljatar Silvi (kes algselt antud bändi üksi majandas ning seega ka üksi enamuse laule vast kirjutanud on) jäi suures bändis aga tsipa märkamatuks. Mitte et tema esitus oleks olnud ebaoluline või jumal-hoidku halb. Pigem oli probleem nimega “valel-ajal-vales-kohas”. Sõna otseses mõttes tähendab see seda, et ainus lava suunas valgustav tuluke oli suunatud saja asjaga tegelevale sündineiule (võis jääda mulje, et tegu bändi ainsa põhitegijaga), ülejäänud valgustus oli mõeldud selleks, et pealtvaatajad jäädavate silmakahjustustega koju läheksid lootes, et hommikul enam silme eest sinine poleks. Teine probleem oli Eesti helimeeste teadmatus (guugli ja juutuubi ajastul täiesti müstiline nähtus on mõiste “teadmatus”), et vokaal veab lugudes sõnumit ja kui keerata põhja nii kitarr, trummid kui sünt, siis vokaali jaoks ei jätku spektris enam ruumi (üllatus vist siiamaani paljudele). Sel teemal on toimunud Eestis sadu koolitusi ja foorumites sadu teemasid, seega siin rohkem ei peatu, kuna muusika heli oli ideaalne samas. Kolmandaks põhjuseks võib muidugi lugeda uute nägude laval olemine ja seega nende jälgimine ning uue soundiga tutvumine. Seega pole hullu ja järgmine kord on kõik jälle paremini ehk.

Muusikast endast nagu rääkida väga ei jõudnudki, vaid seda, et peaks rohkem kuulama ja uurima. Aga polegi muud öelda, kui kuulakem ja uurigem ja kui võimalus, siis minge vaadake järgi, mis imemussi tänapäeva Eestis korralikul tasemel ka tehakse😉

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: