Argiõhtu aasta jälg.

Yoyoyo kõik see pere.

Polegi ammu nii olnud, et pärast kontsertil käimist on järgmine päev ikka sees mingi adrenaliini tunne. Ehk teisisõnu, eile külastasin Keila noortekat pea 5 aastase vahe järel ning põhjuseks oli Eleeniumi esimene kontsert üritusel “Aasta jälg”. Ega pikalt sellel üritusel ei peatukski, mustkunstnik oli über ja muidu ka tore väikse koha väike üritus. Täpsemalt aga Eleeniumi esitusest.

Esiteks kriitikuna:
Kontsert algas huvitava sünt-popi sugemetega introga, mis aegamisi jõudu kogudes muutus poproki seguseks ja ambienti meeleoluga muusikaks. Juba esimeses loos vaheldusid nii mõtted kui teostused pidevalt, kunagi ei teadnud, mis tuleb pärast järgmist käiku. Loos oli nii süntpopi, roki, akustilise popi kui raskema roki osasid. Ja seda kõike esimese viie minutiga. Ühest küljest võiks arvata, et see oli segadus, kuid struktuursus polnud siiski kadunud ja progressiivsus tasus ennast ära. Seega algus oli huvitav ja paljutõotav.

Lugusi oli kokku kolm ja nendes vaheldus minule meeltmööda ülestempo rokki, mis võttis ka jala tatsuma. Kuid suur osa kontserdist oli siiski ballaadse alatooniga, mis minu jaoks alati keeruline on. Kui paljud ei suuda ballaadides seda jõudu välja tuua,  siis Eleeniumi puhul on asi õnneks vastupidine ning vokalisti jõuline hääl ja meeleolu tekitavad kidrasoolod annavad tunde, et kuulaja elab seda muusikat ka ise läbi.

Et jutt üdini positiivne poleks, siis peab mainima heli, nagu alati:D Kui üldjoontes saab õelda, et kõik oli paigas ja ideaalne, siis soolokitarr oli see, mis nõudis spektrist vokaali ja sündi ala endale. Kuna siiski muusika ning esitus olid korralikud, siis ei saa heli väga maha teha, pigem lihtsalt oli ühe noore kitarrigeeniuse (sest sellena võib teda võtta) soleerimine üle laheda muusika. Ja ega asi polnud üldse nii hull, et see soolo nautimist seganuks. Teine asi, mis märkimistväärt on, on publik, kes võibolla sellise muusika jaoks liiga noor ja uljas oli. Samas need paar rokkimise kohta olid neile vast mõeldud.

Tuttavana:
Olen väga õnnelik, et jälle üks teetähis läbitud ning asjad on sealmaal, kus nad juba ammu võiksid olla. Esimene suurem samm on tehtud ning edasiseks arenguks on tugev algus pandud. Ausalt öeldes polnud valmis, et keegi nii kiiresti nii hea taseme saavutab bändi mõistes. Kindlasti on sattunud kokku hea seltskond, ning seda kroonib väga jõulise ja huvitava kõlaga muusika, mida esimese hooga ei oskagi kuhugi liigitada. Mis kõige tähtsam, alles on jäänud see Eleenium, kes kunagi omaette kodus kitarri saatel laulis ja sellist õrnust on kerge millegi raskega lõhkuda. Aga praegune Eleenium on suutnud saavutada kooskõla pehme kitarr-vokaali ja raskema heliga trummi, bassi ja soolokitarriga, ja siis veel see sünt…

Igal juhul palju edu ja keda huvitab, mida Eleenium järgmisena teeb, siis 22 detsember olete oodatud rmfi lõpupeole, kus nad teevad ka lühikese seti:)

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: