Lahkumise harmoonia taustinfo – osa 1

Lilleline lõpp

Kui kaks aastat tagasi hakkasin kirjutama albumit, plaaniga avaldada see 11/11/11, siis ei osanud ma ette näha, kuhu see kõik viima hakkab. Reaalselt juhtus nii, et esimesed neli kirjutatud laulu moodustasid omaette terviku nimega “365,25” ning nii need ka omaette EPks said. Pärast EP ilmumist, aga olid ideed otsas ning hakkasin otsima lugusid, mida teha “10ndaks aastapäevaks” ehk lood, millega ma esimest korda 2002 aastal kapist välja tulin ning mida plaanisin 2012 aastal renoveerida. Lõpuks nood lood moodustasidki “Lahkumise harmoonia” teise plaadi ning nendest räägin järgmises postituses.

Olles ideede kogumise tasandil vajasin mingit tõuget töötamiseks. Selle andis konkurss nimega Eesti Laul. Tahtsin lihtsalt katsetada midagi uut ning kirjutasin oma esimese elektroonilise popploo nimega “Softcore”. See oli esimene uus lugu, kuid valmis see viimasena ning parim “nali” selle juures on see, et pärast pikki töötunde selle loo kallal ma ei tahtnud seda enam eelmainitud konkursile saata – selle tähtsus lihtsalt oli koondunud juba mujale.

Ja kui juba “Softcore” valmimas oli, siis tahtsin katsetada ka teist äärmust – progressiivsust, raskemat ja sügavamat räppi ning piiramatut loo ülesehitust (vastandiks “Softcore”‘i -3 minuti popile). Selle tulemusel valmis lugu “Mõtted”, mis sisaldaski suures osas lüürikat, mis tuli otse mõtetest, ilma mingeid kunstilisi “töötlusi” läbimata. Selle loo sisu ongi vahetu “ära mõtle, vaid ütle”, sest minu ümber ja sees on liiga palju “üle-mõtlemist”. Eks igaüks leiab end selles loos nii palju, kui teda seal on, kuid usun, et mingis situatsioonis kattub see kõigiga. Loo trummiträkk valmis kõikse viimasena – selle mängis sisse The Dead Fish And Trees trummar Robert. Ning et asi lihtne ei oleks, segasin ma kokku nii elektroonilise kui akustilise trummi.

Nüansirohkuse poolest on aga suurimat aega nõudnud lood hoopis “AW” ning “Suits (iidne tava)”. Nendes lugudes on peidetud sounde ja sämpleid ning efektidega mängimist nii palju, et kohati leian ka ise uusi huvitavaid kooskõlasid neist. Lugude sisud on samas hästi tihedalt seotud argieluga. Elupõlise suitsetamise vastasena olen loos “Suits (iidne tava)” kasutanud võib-olla liiga otsest maneeri, kuid samas ma ei tahtnud ninnunännutada inimeste kallal, kes ise endast ei hooli, sest minu jaoks “oled sa eilne”. “AW” puhul on tegu ülevaade keskmisest attention whore‘st, kes jääb oma igasekundiliste feisspuugi uuendustega kõigile silma, kuid tegelikkuses on tegu sellevõrra tühjema inimesega. Et need lood oma karmust välja kannaksid, kutsusin ma üles metalvokaliste kaasa lööma – nii leidsingi Timuri (Deformation; Project Massacre). Lausa kahetsen, et enne pole kasutanud kedagi sellist, kuna lood muutusid palju efektiivsemaks ning muheda metalmehega oli tore ka koostööd teha.

“Megan”… Selle loo taga on jälle üks keerulisem lugu. Olles teatud “sorti” inimestega palju kokku puutunud, mitte ainult loos kirjeldatud “äärmusega” vaid ka teiste “liikumistega”, siis tekkis tahe teha laul, kuidas kõik võib olla tore, kuni sul ei teki liigseid maailmavaatelisi vastuolusid. Sest igas asjas peaks inimesel olema vabadus valida, mida teeb (kuni ta seadust ei riku :D) ning seega on masendav kuulda, kuidas keegi jättis kellegi maha mingi pseudoprobleemi pärast. Siit ka loo idee ning esialgselt akustilisena kirjutet laul kõlas juba 2011 Järvemuusikal. Sinna ta pidigi jääma – pool huumoriga näide elust enesest akustilisel kitarril suveõhtul lõkke ääres. Kuid mingil hetkel tundus, et kogu album tuleb niikuinii ühiskonnakriitiline, seega “Megan” on nagu rusikas silmaauku või nagu kahvel seapekki…

“Unustatud inimsus” ja “Tagasivaade tulevikku” kirjutasin ma põhimõtteliselt viimasel hetkel. Kuigi viimasel neist oli lüürika ja idee juba aastatagusest ajast olemas. “Unustatud inimsus” räägib loo inimestest, kes on endale olenemata muutunud kellegi mängukanniks. Loo idee kogunes minus aastaid seoses kõiksugu koolikiusamiste ja -vägivalla juhtumitega ja kokkupuudetega. Lõpuks sai see teostuseks pärast paari rahvusvahelist traagilist sündmust. Loo põhimõte “I lost faith in humanity” on seotud ka kõige sellega, millest on juttu teistes lugudes sel albumil. Siingi kasutasin loo mõjusamaks muutmisel lisavokaali – sedapuhku Kadri, kelle improd annavad diskobiidile eluvaimu sisse. “Tagasivaade tulevikku” on aga puht emo lugu sellest, kuidas tänased otsused mõjutavad homset, kuid samas ei tasu pead norgu lasta ning eilses elada. Ja siinkohal tänan Siimu, kes ka loos “Love is over-rated” väga edukalt emotsionaalseks muutus – “Tagasivaade tulevikku” muutus tema abil palju pungimaks, emomaks ja õigemaks.

Viimane lugu albumil on aga “Harmoonia”. Loo sisu jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas on tegu ühepoolse armastusega, kus teine pool ei märka või ei taha märgata, mis toimub. Teine osa aga on positiivne teineteise leidmine. Selle loo kirjutamine võttis võib-olla kõige rohkem mind ennast ning see on ehk ainus mitte-ühiskonnakriitiline lugu albumil, kuid samas on ta muusikaline tuumik jälitanud mind valdava osa kirjutusprotsessist ning pannud kirjutama nii akustilisi kui efektseid kidrakäike, julgemalt mängima sündi ja sämplitega ning lõpetada rmfi elu ainsa “puhta vokaaliga”. Airsk kui hea oli seda lugu salvestades hinge välja elada🙂

… järgneb

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: