#34

Hei.

Vahepeal on olnud kiire suvi, aga annan vahelduseks taaskord pisikese ülevaate muusikast, mida soovitan ka kõikidele teistele.

Hetke parim laul

Paramore – Still Into You

Poleks arvanudki, et mulle kunagi Paramore meeldima hakkaks. Ja ega pole seda senini juhtunudki, kuid viimasel ajal olen järjest kohanud mitut väga head lugu ning seetõttu avastanud enda jaoks ka mingisugust võlu nende lihtsas popprokis. Kuigi pean kohe ette ära hoiatama, et mina isiklikult ei seaks panuseid liiga kõrgele. Muidugi maitse asi, kuid kui teha album, mis kestab üle terve tunni, siis on vaja väga tugevat uuenduslikku lähenemist, et asi toimiks. Paramore’i viimase albumi puhul on pigem lähtutud mõttest “Mida rohkem seda uhkem”, kuid antud juhul palju muud peale singlilugude meelde ei jäägi:/

 

Hetke kuulatuim laul

Bring Me The Horizon – Go To Hell, For Heaven’s Sake

Ikka veel ei saa ma üle ega ümber BMTH’i viimasest albumist ning selle tipplugudest. Tundub, et see album pakub mulle veel pikaks ajaks rõõmu ja ängi (metalcore peaks vist seda edasi ju andma). Igal juhul on antud loo puhul samuti olemas kõik meeldejääv – kaasalauldavad staadioni fraasid, raske ja kiireloomuline rütm ning muidugi taustal möllavad sündid ja sämplid. For heaven’s sake, I love it!

 

Hetke kuulatuim album

Biffy Clyro – Opposites

Šoti trio, kes peagi ka Eestit teistkordselt väisama asub, on hakkama saanud über-laheda duubelalbumiga. Tegelt said nad sellega hakkama juba pool aastat tagasi, aga see ongi piisav aeg, et lood jõuaksid pähe kuluda ja meeldima hakata. Taaskord on jama selles, et duubelalbum vältab kokku kõvasti üle tunni ning seetõttu on nii mõnigi lugu täitematerjaliks. Üldine mulje on aga üpriski positiivne, kuna on kasutatud nii uudsemaid lahendusi kui samas jäetud alles kohatist ebastandardsete rütmimustrite ja progressioonide järgnevust. Lisaks on antud album ka sõnumi poolest lihtsam jälgida kui eelnevad albumid, lüürika on läbimõeldum ja kontsentreeritum. Kindlasti mitte nende parim album, aga siiski piisavalt asjalik ja adekvaatne, et nõuda inimesi kontserdile tulema. Eriti kuna tegu on vaieldamatult ühe energilisema live-bändiga😉

 

Nostalgia moment

UnderOath – Lost In The Sound Of Separation

Kui ma teada sain, et UnderOath läheb laiali, siis see tundus ühest küljest masendavana. Siiski väga hea core-bänd, ambientne, raju, sisukas ja sügav. Kuid samas fakt, et hiljuti ilmunud “Best of” albumil on esimeses ja viimases loos bändi line-up absoluutselt erinev (viimane asutaja liige Aaron Gillespie lahkus bändist enne eelmist albumit), siis on mõistetav, et tegemist oli väga keerulise ajalooga bändiga. Kuna ma polnud viimast kahte täispikka albumit eriti kuulanud, siis nüüd võtsin need ette ja ketrasin korduvalt läbi. Peab tõdema, et Aaron Gillespie oli bändi hing, sest tema lahkumisel vähenes lugude mitmekülgsus meeletult. Seetõttu võtangi nostalgiamomendina soovituseks albumi, mis ilmus veel siis kui muru oli rohelisem, taevas sinisem ja viimane asutajaliige bändis – “Lost In The Sound Of Separation”. Ja juurde üks väga sügava sisuga video (nii lugu kui video on head!), mis paneb mõtlema, milleks meil on meeled, kui me neid õigesti kasutada ei oska.

 

Head suve lõpu algust!

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: