Vaikus ongi vaenlane

Tere,

Hiljuti külastas Eestit taaskord maailma üks parimaid live-bände Biffy Clyro. Nende kontsertile ma aga minna ei saanud, seega leidsin endale kiirelt hilissügisese kontsertielamuse saamiseks asenduse. Asendus polnud aga kaugeltki mitte vähem hea live-bänd Papa Roach, kelle kontsertile ma seni polnudki sattunud.

Olin eelnevalt aru saanud, et sel tuuril on neil kaasas üks soojendusbänd, kuid kohapeal selgus, et neid on kokku kaks. Seetõttu vabandan, kuna ei jäänud tõesti meelde esimese bändi nimi. Mitte et muusika halb oleks olnud, kuid noori emo-core bände olen ma oma elus näinud juba liiga palju tulemas-minemas. Lisaks tundusid nad olevat nii suure lava jaoks veel liiga noored. Põhjuseid kaks – esiteks juhtvokalist ei osanud mikrofoni ja oma häälega ümber käia, mistõttu ei arvestanud ta, et nii kui ta üritab dünaamikat tekitada mikrofoni liigutamisega, siis PAst kostub poole rea pealt vaikus. Lisaks siis oli liiga selgesti aru saada, et ta piinab oma häält ja laulab üle oma võimete – teinekord lihtsalt karjugu, tundus olevat lihtsam kui karjumise vahele pikki meloodilisi noote pressida. Teine põhjus oli see, kuidas tehti täiesti tüüpilist asja täiesti tüüpiliselt – noored poisid kargavad mööda lava ringi, siis alati on core-bändis bassist see, kes siis vahepeal ka karjub mingeid “bäkkvokse” ja sedagi väga valusalt ning muusika eriliseks tegemisega polnud vaeva nähtud. Aga noh, kuskilt tuleb alustada ja loodan, et nad end arendavad, et siis nad on kunagi kuulsad ja mulle meenub äkki nende nimi ka🙂

Teise soojendusbändi lavale tulles ootasin niisiis mina juba peaesinejat. Kui esimene lugu pihta hakkas, siis sain aru, et vist ikka ei ole tegu Papa Roach’iga, vaid hoopis on lavale astunud Euroopa turnee ametlik soojendusbänd Glamour of the Kill. Glamuuri neil küll väga polnud, aga seda polnud ka vaja, sest nad olid lihtsalt head. Väga toores ja veatu rokkmuusika, vahele ka Kiss’i kaver ja asi tehtud. Lisaks oldi laval ikka ülimalt kindlad ning suudeti publikut tõesti soojaks teha. Isegi liigitaks nende muusika staadionirokiks, mis sobib väikestesse rokiklubidesse. Sest olgugi, et nende muusikas oli palju “OoOoOo”-sid (ehk tüüpilisi staadioni sing-along’e), sobisid need tollesse rokiklubisse tunduvalt sobivamalt ja ühine energia tekkis märksa edukamalt. Võib öelda, et ma leidsin endale uue “KuulaSeda!” bändi.

Glamour of the Kill tegi viimase loo ajal ära ka kohalikule publikule harjumatu liigutuse – Wall of Death’i – ehk siis palus inimestel moshpit’is teineteist maha tappa. Kuna mul olid prillid, siis ma hoidsin targu ühte serva, kuid see andis väga tugeva signaali sellele, mis toimuma hakkab. Ja see ennatlik tunne oli äge ja ülev!

Papa Roach astus lavale suhteliselt hilja, umbes kell 22 (tavaliselt mõeldakse ju, et asi läbi saaks umbes kella 23-ks). Lavale tuldi suhteliselt tühjast kohast – lihtsalt hakkas “Burn”’i taustasämpel korduma ning alguses tuli lavale trummar, kes hakkas biiti taguma seni kuni ülejäänud tegelased oma kohtadele jõudsid. Avaloo lõpuks oli rahvas juba oma häälepaelad lahti sidunud ja end higiseks hüpanud. Järgnevate lugude ajal hakkas laulja Jacoby aga ise ka show’sse panustama nii crowd-surfing’u kui ka lava ees paiknenud nn turvaaladel ringi jooksmisega. Minu elu hetk oli see, kui ta minu ees piirdele ronis ja olles antud kohas publiku seas kõige pikem, olin ma ainus kellele ta sai stabiilsuse huvides toetuda, et mitte alla kukkuda (kõik fan-girl’id kadetsege!).

Sellega aga asi ei piirdunud, järgmises loos jooksis ta minust mööda, kontserti külastanud ainsale ratastoolis pealtvaatajale plaksu andes suure kaarega helimehe tagant läbi, baarist mööda ja tagasi lavale.

Sellega aga asi ei piirdunud ja laulu “Leader of the Broken Hearts” laulis ta juba otsast lõpuni rahva seas ringi jalutades.

Lühikokkuvõttes võibki öelda, et oli kahte sorti lugusid – need, kus oli jõuline lavaline esitus, moshpit, crowdsurfing ja ringi kargamine ning need, mis olid veidi rahulikuma kõlaga, kuid kus Jacoby tegi oma tundelise esituse ja rahva seas ringi jalutamisega loo vaat et huvitavamakski. Ainus kurb asi selle juures oli see, et siiski 75% kontsertist jäi tähelepanuta – nimelt kõik see aeg, kus vokalist oli saali tagumises otsas, pöörati väga vähe tähelepanu laval toimuvale, kus siiski käis asine andmine ja väga andekate pillimeeste tõsine töö. Aga ega nad ei muretsenud ja suhteliselt lava ees olnuna võin öelda, et isegi instrumentaalbändina oleks vaatepilt olnud super.

Setlist oli üllatavalt lühike, vaid 13 lugu pluss kolm lugu encore’is. Nendest kolmandik uue plaadi lood, kuid siiski laulis kogu rahvas kontserti otsast lõpuni kaasa. Arvestades mitut soojendusbändi, siis oli tegelikult isegi lühike setlist hea, kuna encore’i teise loo ajal olid inimesed juba suhteliselt väsinud. Seda märkas ka Jacoby, kes poole karglemise pealt jäi seisma ja lasi pea norgu näitamaks kui tüütult väsinud publik näib. Selle peale aga läks rahvas pöördesse ja koguti oma viimane energia kokku, et “Last Resort” kõlaks täpselt nii, nagu ta kontsertidel kõlama peab!

Seekord siis läks sedapsi – järgmisena väisan nädalavahetusel Noortebändi finaali ja siis vaatan, kas saan ka 30STM-ile pileteid. Hetkel aga kõik.

Häid kontsertielamusi!

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: