Ülevaade noormuusika hetkeseisust

Hei,

Eelmisel reedel toimus selleaastase Noortebändi konkursi finaalvõistlus. Käisin ka uurimas, mis siis on praegusel hetkel parim noorte tehtav muusika.

Kohe esimese asjana lendas kivi korraldajate kapsaaeda. Üritus toimus klubis Hollywood, kus rakendati kohati liigselt klubi temaatilisi reegleid, mis ei peaks olema kohased Noortebändi konkursile. Põhiline rõhk siis turvameeskonna liigsel aktiivsusel kohtades, kus seda vaja pole. Ise jäin neile hambusse sellega, et ma julgesin kaasa võtta oma kaamera (kuigi ametlikult on alati Noortebändil pildistamine ja filmimine lubatud olnud). Õnneks mu kaamera pole piisavalt professionaalne, kuid sellise asja kontrollimine ja tihe inimeste läbiotsimine oli üleliigne töö. Kontserti jooksul lisandus selliseid huvitavaid “ärme lase noortel liiga palju lõbutseda” seikasid veel, seega järgmisel aastal võiks turvalisuse ja noortele suunatud ürituse seosed paremini läbi mõelda!

Aga ma ei tahtnud üldse sellest rääkida.. Kohale jõudes oli juba pool kontsertist jõudnud anda “soojendusartist” Facelift Deer. Rasmus on mulle alati meeldinud oma vokaalsete võimete ja väljapaistvalt rahuliku isiksuse poolest. Facelift Deer’i muusikat pole ma enne palju kuulanud, kuid see on piisavalt meeldiv, et mitte olla tühipaljas soojendusbänd. Vähemalt laivis jätab see tugeva mulje rääkimata Rasmuse vokaalist, mis ületas kõiki edaspidiseid tol õhtul esinenud vokaliste.

Konkursi raames astus esimesena üles Ouu. Ainus finalist, kellest ma polnud enne mitte midagi kuulnud. Muusika oli väga mitmekülgne, varieerudes vokaalirohkest poprokist instrumentaalse progerokini. Kusjuures parem osa oli just see viimane, kuna miskipärast kaks meesvokaali ja naisvokaal pöörasid asja kohati pudruks. Võib-olla on siin süüdi ka helimehe kõrv, mis kuskil ruumi nurgas kuulis kõike hästi, aga ruumis seda kuulda polnud. Aga progeroki poole pealt võib öelda, et suudeti anda korralik etendus ja suuremad fännid võtsid isegi ülakehad paljaks oma lemmikule kaasaelamiseks. (ohneidnoori)

Teisena üles astunud Her Memorial Discourse oli aga konkursi vast kõige rajum bänd. Kunagi lapsepõlves sai sellist muusikat palju kuulatud ja isegi HMD kontsertil käidud, aga viimased paar aastat olen sujuvalt sellest skenest eemale kaldunud. Seega oli huvitav näha, kuhu poisid nende mõne aastaga välja jõudnud on. Peaks ütlema, et nad on jõudnud Eesti mõistes liiga kaugele. Nimelt usun, et nad oleksid teinud silmad ette isegi paar nädalat tagasi Papa Roach’i soojendanud noorele emo-core bändile, seda nii muusika kui vokaalsete võimete poolest. Vokaali koha pealt heidaks ette vaid seda, et meloodilist vokaali võiks vast isegi rohkem olla. Muidugi see on ainult maitse küsimus, kuid see tooks kahe vokaali erinevuse veel paremini välja. Plusspunktid veel lavalise energilisuse eest ja suur osa publikust vist oli ka Tartust kohale tulnud, sest sellist mürglit oskavad teha vaid tartlased (no hard feelings).

Konkursi kavas oli järgmisena tuure maha tõmbav publiku hääletuse tulemusel finaali pääsenud Wilhelm. Olles neid Noortebändi eelvoorus (teatavatel põhjustel) näinud, arvasin ma teadvat, mis tulemas on. Pidin aga positiivses mõttes pettuma. Nimelt selle lühikese ajaga on bänd tunduvalt edasi arenenud. Polnud unelemist ja liigset tempo maha kruvimist, vaid tehti pigem huvitava kõlaga akust-folk-poppi, mis kõlas HMD järel isegi ägedalt (ma ise sellist muusika muidu ei fänna). Huvitava lisana oli veel lauluneidudele ette manatud trummid, et viimase loo lõpuks asi ikka totaalse mürgliga lõpetada, nagu kõik teised bändid tol õhtul..

Neljandana astus lavale lõpus ka võidu noppinud Ziggy Wild. Ma siinkohal ei hakka moodi hindama, sest ma ei käinud seal inimeste lavakostüüme jälgimas, vaid ikka muusikat kuulamas. Ja muusika koha pealt tuleb tunnistada, et tööd teha on veel. Mitte et halvasti midagi oleks, pigem lihtsalt on küsimus eripäras (mida sel aastal Noortebändil üldse vähe kohtas). Tüüpilise garaaži roki kärisemise tegigi ainult huvitavaks laval toimuv kolme näitsiku näol. Kindlasti tugev show-bänd ja andekas seltskond, kuid siiski ei soovita neil nüüd sellest lähtuvalt loorberitele puhkama jääda.

Viimane konkursil esineja oli The Boondocks. Bänd, kes ühest küljest oli huvitav kolmeliikmeline minimalistlik rokkbänd, kuid samas suutsid lava ja publik energiaga täita. Nende ainsaks miinuseks võib lugeda liigse sarnasuse eelmise aasta võitjaga. Siiski edu neile ka edaspidiseks ja loodan, et jätkub ruumi kahele samaväärselt heale rokitriole.

Peaesinejana astuski lavale eelmise aasta võitja, Slippery Slope. Kunagi käisin nende kontsertil ka, meeles oli ainult, et nad olid okeid. Sellel kontsertil sain aga aru, et nad on vägagi okeid ja tundub, et piisavalt adekvaatsed ka Eestit maailmas esindama. Mainimata ei saa jätta, et trummari särgil ilutses kiri Biffy Clyro ja seda oli ka nende muusikast tugevasti välja kuulda, kes on üks nende iidoleid…

 

Loodame, et järgmine aasta Noortebänd toob jälle palju uusi ja huvitavaid bände magamistubadest välja. Ja loodan, et eripärasused ei ole igaveseks kadunud, vaid et tulevikus on omapära ka finalistides rohkem. Konkurents iseenesest on ju tihedamaks muutunud😉

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: