The best of 2013 vol.1: Bändid, mis jäid ajalukku

Hei,

Aasta hakkab lõppema ja nüüd on hea aeg teha lõpuks ka kokkuvõtteid, mis sel aastal kõik toimunud on. Ja nagu alati, on minu jaoks siiski tähelepanu keskpunktis muusikamaailma elu ja seda eriti mind huvitavate asjade vaatevinklist.

Esimesena teen kokkuvõtte masendavatest asjadest. Ja mis võiks olla veel masendavam kui heade bändide tegevuse lakkamine. Viimase aasta jooksul on muusikamaailm minu jaoks kaotanud neli tugevat bändi: My Chemical Romance, Lostprophets, Superchic[k] ja UnderOath. Mida need bändid mulle tähendasid ja mis täpsemalt juhtus, alljärgnevalt.

My Chemical Romance

Kuni selleni, kui aastal 2006 ilmus album “The Black Parade”, oli MCR minu jaoks täiesti tundmatu bänd. Jah ma teadsin, et kuskil selline bänd eksisteerib ja et tehakse ka suhteliselt meeldivat emo-punki (mida nad küll ise on kogu aeg eitanud). “The Black Parade” aga oli mingis mõttes rusikas rokkmuusika toonasesse silmaauku. Albumi kontseptuaalsus, lugude raadiosõbralikkus ja tugevad live-esitused viisid bändi lõplikult massidesse. Mäletan oma esimest kommentaari albumile, mis võis olla midagi sellist: “Tehti tüüpiline läbimüügialbum stiilis Green Day “American Idiot”, ainult kordades paremini.” Ja ma siiamaani tunnen, et too album on sarnane, kuid parem kui Green Day oma (tänapäeva poppunkmuusika võlud).

Millega see bänd aga lõplikult mu südame võitis, oli järgmine album “Danger Days: The True Lives of the Fabulous Killjoys”. Rokkmuusika maailm lihtsalt vajas korralikku tempokat tantsuplaati, mis ühest küljest rõkkas rõõmust, kuid teisest küljest jäi siiski tõsiseks rokkmuusikaks. Heaks näiteks on albumi esiksingel “Na Na Na (Na Na Na Na Na)” (loodan, et kirjutasin õigesti), kus on piisavalt meeldejääv staadionirokile omane refrään, kiireloomuline peomuusika taustaks ning samas piisavalt rokimeestele omast sisukust (nii muusikas kui lüürikas). Sellele albumile järgnes vaid üks väike EP ja viiest singlist koosnenud kogumikalbum “Conventional Weapons”. Olen viimasel ajal proovinud kuulata ka bändi vanemaid albumeid, kuid need pole minu jaoks ikkagi see puhtatõuline staadioni tantsupidu, vaid pigem vundamendi valamine. Kahjuks läks bänd laiali viienda albumi kirjutamise perioodil, seega me ei saagi kunagi teada, kas pidu oleks edasi läinud või oleks uus album tulnud midagi muud. Jälg minu muusikalukku on aga jäetud..

 

Lostprophets

Bänd, kelle laialiminek on vast kõige rohkem meedia tähelepanu pälvinud, on Lostprophets. Ja seda kahjuks väga negatiivsetel teemadel. Seetõttu on mul selle bändiga segased tunded. Siiski on minu jaoks tähtsam muusika ise, mitte need, kes seda teevad – või noh, vahet ei ole, mida autorid “vabal ajal” teevad -_-

Ehk siis lähtudes muusikast on mul väga kahju, et see bänd sellise otsa leidis. Kui mõelda enda muusikalisele taustale, siis Lostprophets on kindlasti üks põhilisi tegijaid minu muusikamaitse ja ka muusika loomingu kujundamisel. Alates albumist “Start Something” on see bänd suutnud anda hea sisendi liiga ühekülgsele nu-metal’ile, mis enamasti tähendas räppimist ja üleliigset sämplimist. Lostprophets muutis asja veidi naiivselt britirokilikult meloodiliseks ja kõla poolest mahedamaks. Räppimine polnud oluline ja sämpleid sai kasutada meloodiate ja vahepalade vorpimiseks, ülejäänu võis kõik olla lihtne rokkmuusika. Seetõttu julgesin ka mina oma nu-metal lugudesse tuua sisse poppungilikku lihtsust ja muuta lood sellega mitmekülgsemaks.

“Liberation Transmission” on vast mu enim kuulatud plaat sellelt bändilt. Mitte et see oleks parem kui “Start Something”, pigem võlub mind selle puhul jällegi tempokus ja staadionirokilik meeldejäävus. Võib kokkuvõttena öeldagi, et see bänd tegi võibolla kõige rohkem korralikku staadionirokki, sest pea iga lugu omas teatud parameetreid, mis selleks vajalikud. Viimastel albumitel tähendas see muidugi veidi ka enese kordamist, kuid nendelgi albumitel olid vähemalt pooled lood tugevad ja käivad minuga mu eluteel ka edaspidi kaasa.

 

Superchic[k]

Nooruses sai palju kuulatud nu-metal’it ja Avril Lavigne’i. Üks hetk aga sattusin tõmbama Avril’i lugude sekka kogemata midagi, mis oli nende kahe vahel. Multiinstrumentalist Max Hsu, kes on vist minu vaieldamatu iidol number üks, pani kunagi kokku bändi, mis läkski lõpuks laiali enne suurimaid turgude vallutamisi. Põhjuseid on mitmeid – noore trummari ootamatu surm, bändiliikmete pereloomise soovid ja pillimeeste erinevad projektid.. Lihtsalt tundus ühine bänd olevat ammendunud.

Superchic[k] oli midagi, mida ma pole tänapäeva muusikamaailmas siiani näinud (seda enam olin ka imestunud, et see bänd suuremat läbilööki ei saavutanud). Noor tehnikahuviline dj Hsu tegi tüüpilist popmuusika, r’n’b ja hiphop’i segust biiti. Juurde tulid bassist ja kitarrist, kes keerasid asja pungiks. Ja lõpuks tulid otse kirikukoorist õdedest lauljatarid Melissa ja Tricia. Selline kompott oli mulle nagu kirsiks koogitükil, sest erinevate stiilide segamine oli mulle juba nu-metalist külge jäänud ja poppunk samas hingelähedasem.

Bänd ei ole siiski üdini tundmatu – USA kristlikes ringkondades on liigutud pidevalt, saavutatud isegi Grammy nominatsioon ja mainimata ei saa ka jätta kõiki 00’ndate alguse noortefilme, kus kõlas just “One Girl Revolution” (“Legally Blonde”, “Cadet Kelly” jne). Lüürikaline sisu seisneski lugudes peamiselt eneseteostamise ja maailmaga silmitsi olemise temaatikal. Õpetusi ja lohutusi jagub nii teismelistele kui vanuritele, sest alati on tähtis positiivselt meelestatult edasi rühkida. See optimism ja sisuline kõne lugudes ongi üks väärtusi, mis Superchic[k]’il minu jaoks alati olnud on.

Midagi erilist välja tuua ei oska, sest kõik plaadid on ühtlaselt head ja meenutavad erinevaid õnnelikke seikasid minu viimase kümnendi elust🙂 Aga päris huvitava filmidest kokkulõigatud video on mingi fänn teinud:

 

UnderOath

Kristliku taustaga muusikaga ka jätkan. Metal-core’i maailm on minu jaoks nüüd küll tühi, sest selle žanri parim esindaja UnderOath otsustas lõpuks pillid kotti visata. Arvestades fakti, et bändi esimese ja viimase albumi kooslused on 100%liselt erinevad, siis polnud imestada, et see varem või hiljem juhtub. Aga ikka oleks võinud see olla veel hiljem..

Avastasin selle bändi aastal 2006 looga “You’re Ever So Inviting”. Lugu, mis on siiani mu üks lemmikuid. Tugev jõuline screamo ja samas meloodiline emovokaal core-muusikal oli see, mida mu hing toona vajas ja millega on hea aeg-ajalt veidi oma hinge ka tänapäeval kosutada. Võib-olla oli see bänd minu jaoks veidi liiga raju, kuid olgem ausad – ma pole kunagi kohanud teist nii head metal-core bändi, kus oleks nii asiseid meloodiaid, ambientseid sündikäike, progresseeruvat raiumist ja kütvat kardaani.. Võibolla ongi imelik kooslus, aga UnderOath tegi seda vägagi kaalutletult ja toimivalt.

Lohutan end sellega, et endine laulev trummar Aaron Gillespie tuuritab aktiivselt Paramore’ga ja teeb palju huvitavaid muusikalisi etteasteid oma bändis The Almost ning bändi viimatine juhtvokalist Spencer Chamberlain käib Taking Back Sunday varuvokalistiks ja juhib uut bändi Sleepwave. “Times change, roll with the hurricane” nagu ütles herr Gillespie bändist lahkumise järel fännidele.

 

See on hetkel kõik.. Kui morbiidsest seisust välja tulen, teen mõne positiivsema kokkuvõtte😉

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: