The best of 2013 vol.2: Albumite viisi headust

Hei hei!

Järgmisena võtan kokku viimase aasta jooksul ilmunud parimad albumid. Siia hulka ei loe viimasel ajal ilmunud albumeid, kuna need pole jõudnud veel korralikult ammenduda ning samas võtan hulka paar eelmise aasta päris lõpus ilmunud albumit. Kokku sain albumeid 15. Igaühest pikalt ei kirjuta, pigem ülevaade, miks see just siin edetabelis mul on🙂 Liigume tagant poolt ettepoole.

15. Otep – Hydra

Otep otsustas samuti sel aastal laiali minna (ma ei tea, miks ma seda eelmises postituses ei maininud). Igal juhul klopsiti kokku veel üks album ja tundub, et asi on tagasi juurte juures. Palju keerulist progressiivset ja tuimalt hämaras jõlkuvat metalit, kuhu peale vokalist Otep loeb/räpib/laulab oma lüürikat, mis on ühekülgselt morbiidne ja õudne. Kui kunagi ammu sai Otep hakkama sinna vahele asjalike metal-lugude vorpimisega, siis viimasel albumil paljastati vaid oma tõeline pale, mistõttu minusuguse meinstriimi-fänni jaoks läks plaat veidi liiga kaugele huviorbiidist. Siiski pole see halb plaat ja oma sisu ja nägu on selles võib-olla isegi enam kui eelmistes albumites.

 

14. Bruno Mars – Unorthodox Jukebox

Oh kui tore stiilimuutus võrreldes Otepiga… Anyway.. Bruno on endiselt tasemel nii hea muusikakirjutaja kui esitajana. Võib-olla on uus plaat minu jaoks isegi liiga turvaline võrreldes paari aasta taguse debüütalbumiga. Aga samas ega ta polegi kunagi ekstremist olnud – pigem professionaal. Ja professionaalsust sel plaadil jagub.

 

13. Avenged Sevenfold – Hail To The King

Avenged Sevenfold on vahepeal teinud aina samme edasi kuhugi trashmetal‘i suunas. Kui nad kunagi mulle meeldima hakkasid, siis nad olid just teel oma imelikust punktrashcoremetal’ist kuhugi puhtamasse tõugu ja see üleminek meeldis mulle väga. Viimase albumiga on tehtud tugev astumine Metallica kandadele ja olgugi, et kokku kõlabki paremini kui nii mõnigi Metallica album, siis see läheb taaskord minu maitsest mööda. Liiga tüüpiline metal album, mis ei paku väga uusi ja huvitavaid lahendusi. Plaadil on aga ka helgemaid hetki ja kuna teist nii kõva trashi plaati see aasta ei tulnud, siis väärib kohta satanistlikul kolmeteistkümnendal kohal küll..

 

12. Sick Puppies – Connect

Kui ma seda tabelit kokku panin, siis Sick Puppies’e asukohta ses tabelis määrata oli keeruline. Arvestades, et ma neist enne miskit kuulnud polnud, on tegu suhteliselt tugeva tulekuga minu ellu. Aga kuulates albumit võib öelda, et selle sisu on nii 2001. Muidugi heas mõttes, kuna siis olid veel viimased nu-metal‘i hiilgeajad ja post-grunge just kapist välja tulemas. “Connect” ongi segu nendest kahest ja see oleks sobinud hästi sinna üleminekuaega. Aastal 2013 on mul veidi imelik seda kuulata. Aga lapsepõlve meenutamise eest ja minu jaoks uue bändina kohe mõjumise eest ikkagi kõva pluss kirjas! (Ja ma ei saa ikkagi üle ega ümber sellest, et mahedates kõrgetes kohtades kõlab laulja täpselt nagu Enrique Iglesias)

 

11. Cage The Elephant – Melophobia

See on nüüd liiga uus album, et tugevat kriitikat välja tuua. Samas piisavalt vana, et ikka selle aasta edetabelis ära märkida. Mulle meeldisid Cage The Elephant’i eelmisel albumil umbes kolm lugu. Ülejäänu oli liiga tüüpiline kärina ja müra rohke laksurokk (acid vist on midagi sellist?). Jah, pika peale hakkas meeldima ja ei pidanud selleks isegi drooge tarvitama, aga ikkagi.. Aga “Melophobia” on see sama teema, aga läbikaalutletum ja selgem. Ja nii see mulle juba meeldib. Nüüd ma armastan seda müra ja imelikke kärinaid, sest nendest tekivad täitsa mõistlikud lood. Tuult tiibadesse ja loodetavasti muidugi asi liiga puhtaks ei lähe..

 

10. Korn – The Paradigm Shift

Päris huvitava comeback‘i on teinud see aasta Korn. Bändi naases kümme aastat eemal olnud kitarrist Head. Ja nagu karta oligi läks asi tagasi sinna auku, kus see bänd nu-metali vundamenti rajades oli. Võib-olla oleks see välja kukkunud masendav juurte kangutamine, kuid õnneks on Korn’i mehed õppinud kandma kaasas seda, mida on aegade jooksul kogetud. Seega nii mõneski kohas kõlavad eelmiste albumite sündi ja nn dubstep‘i meloodiaid ja see muudab selle raju metali taas omamoodi nu‘ks.

 

9. 30 Seconds To Mars – Love Lust Faith + Dreams

Ma olen ausalt öeldes selles bändis veidi pettunud. Kui 90% juhtudest bändi meinstriimiks muutumise järel teebki bänd tugeva “popalbumi” (head näited Slipknot’i “Vol 3.“, Linkin Park’i “A Thousand Suns” ja Biffy Clyro “Only Revolutions“), siis 30 Seconds To Mars’i viimane album on midagi, mis on isegi minu jaoks liiga meinstriim ja mis ei jäta kuskilt otsast muljet, et asjaga oleks tõsiselt vaeva nähtud. Küll aga pole ma üdini negatiivne ja annan kõrge koha lihtsalt selle pärast, et plaadi esimesed kaks täispikka lugu, kaks viimast lugu ja kontseptuaalsus on tasemel. Muus osas on aga kahjuks keskmine Backstreet Boys’i album parem sellepärast, et need tüübid teevadki tüüpilist poppi, 30 Seconds To Mars pidavat ju olema rokkbänd? (Selle albumi tõttu pole ma ikka veel ära suutnud otsustada, kas minna nende kontsertile, kuna ühest küljest tugev live-bänd ja palju huvitavat vana kraami, aga jahm..)

 

8. Stone Sour – House Of Gold & Bones

Ei hakka siinkohal seda plaati kaheks osaks jagama, sest ega esimene osagi liiga ammu ei ilmunud. Ja tunnistan ausalt – teine osa meeldiski mulle rohkem. Kahe plaadi välja andmisel on alati see risk, et äkki kõlavad need kokku nii, et oleks saanud mõttetud lood välja visata ja ühe ülikõva albumi teha. Esimest korda seda Stone Sour’i kahe albumi seeriat kuulates tundsingi ma nii. Veidi hiljem aga sain aru, et tegelikult on teine osa ühtlaselt tugev ja kui sinna hakata lisama esimese osa paremaid laule, siis läheks see kontseptsioon lõhki. Ehk siis pole tegu ühe kõva albumi ja rohke ballastiga, vaid pigem pooleteist tugeva albumiga ja paari vahepalaga. Võib-olla on ka tegu eelmise tugeva albumi “Audio Secrecy” laiali venitamisega, aga hetkel vähemalt toimib!

 

7. The Sounds – Weekend

Olgugi, et jällegi suhteliselt värske album, on see vast tugevaim viimase aja album. Rootslastel lihtsalt on annet ja antud bänd suudab viimasel ajal üha enam ja edukamalt segada kokku oma indiepunki ja elektroonilisi sündikäike. Ja need kõlavad kokku lihtsalt frickin ägedad. Õige muusika ongi see, mille saatel saab nii klubis tantsida kui kontsertil moshida. Rohkem sõnu polegi vaja..

 

6. Walk Off The Earth – R.E.V.O.

Läks aega, mis läks, aga esimene suur album Walk Off The Earth’il on vaieldamatult üks viimase aasta parimaid albumeid. Olgugi, et tegu on väga indie ja veidi isegi folgi kõlaga albumiga, on see siiski parem popalbum kui nii mõnegi suure poptähe oma. Albumi mahedus ja voolavus on hoolikalt läbi mõeldud ja samas pole jäädud mingitesse kindlatesse akustilistesse piiridesse, vaid vajadusel pannakse bass mürisema ja tehakse igasugu imevidinatega helipilti mitmekesisemaks. Võib ju öelda ka, et üks parimate (ja omapäraseimate) muusikute valikuga bänd maailmas (vaadates nende juutuubi videosid).

 

5. Bullet For My Valentine – Temper Temper

Bullet For My Valentine pole suutnud kordagi teha nii ägedat albumit kui nende debüütalbum omal ajal oli. Lihtsalt see toores metal-core oli toona ideaalne värskendus metali maailmas. Pärast laulja häälepaelte oppi on aga laulja ennast ja muusikat tagasi tõmmanud igal võimalikul moel ja kõik teised albumid on olnud üksikute suursündmustega tüüpilised metal-albumid. Nüüd on nad lõpuks suutnud oma niši toimima panna. “Temper Temper” võibolla pole parim album, kuid seni ühtlaseim album pärast debüüti ning see on see, mis mõjub värskendavalt ja üldpildis positiivselt.

 

4. Stephen Lynch – Lion

Suve lõpus ka Eestit külastanud koomik on minu jaoks juba klassika, samas kui enamik kohalikke inimesi ei tea isegi kellest jutt käib. Üheks heaks esmatutvuseks oleks Lynch’i viimane album “Lion“. Üdini ameerikaliku kõlaga album on mingis mõttes tõsisem kui eelnevad, kuid seda efektsemalt ja kontrastsemalt kõlab välja huumor. Lood on mitmekülgse pillivalikuga ning mitmeski mõttes huvitavad. Lisaks on album saadaval duubelplaadi kujul, kus üks plaat sisaldab stuudiosalvestisi ning teisel plaadil on võimalik kuulata pea kõike seda, mis toimus ka Eesti kontsertil – küll lühemalt, aga vähemalt sama naljakalt!

 

3. Fall Out Boy – Save Rock And Roll

Selle aasta alguseni ma polnud kunagi huvi tundnud emoroki ühe lipulaeva, Fall Out Boy, vastu. Siis aga tuli singel “My Songs Know What You Did In The Dark” ja ma olin ühe hetkega fänn number üks. Värske kuulajana tundus ka ülejäänud album üllatavalt hea ja huvitav. Lood hakkasid korda mööda ja korraga kummitama ja nii see plaat mu südame lõplikult võitis. Ja kui albumil teevad juba kaasa Courtney Love ja Elton John, siis see peab olema aasta parim rock’n’roll album. Popilikud sündi ja klaveri käigud ning kaasakiskuvad refräänid tõstavad Fall Out Boy staadionirokkarite staatusesse ja pean tunnistama, et nad tegid täpselt sellise albumi nagu oleks oodanud 30 Seconds To Mars’ilt. Ja nii saigi Fall Out Boy’st minu uus lemmik emo-synth-stadiumrock bänd!

 

2. Biffy Clyro – Opposites

Biffy Clyro uut albumit ootasin ma juba mõnda aega tagasi. Eelmine album oli mõnus raadiorokk segatud Biffy’le omase progekõmmutamisega. Ja esimene singel “Stingin’ Belle” oli täpselt samasse auku. Järgmised singlid tõmbasid mu elevust alguses veidi maha, kuid kui ma terve albumi läbi kuulasin, siis sain aru, et tegu on millegi suure ja võimsaga. Jah – jällegi painab albumit duubelalbumi paine – seegi põhjuseks, miks jäi album vaid teisele kohale minu siinses tabelis. Nimelt on albumil ka n-ö täitelugusid, mis eraldiseisvana väga huvitavad pole, seega need tõmbavad ka albumi taset veidi alla. Kuid samas on albumil tugevaid ballaade ning Biffy’le omaseid progresseeruvaid tempokaid rokklugusid. Kuigi viimaste osakaal on üpris üürike ning seetõttu võib seda albumit vaadelda ka kui tõsist kõrvalekaldumist oma juurtest. Aga kuna see kaldumine on toimunud juba viimase paari albumi jooksul, siis see on nagu andestatav või nii…

 

1. Bring Me The Horizon – Sempiternal

Kui keegi oleks minult aasta alguses küsinud, mis muusika mulle meeldib, siis oleks ma vastanud Metric või Silversun Pickups – igal juhul mitte midagi sellist, milles sisalduks metal‘it. Ühel varakevadisel päeval see kõik aga muutus. Nimelt sattusin kuulma lugu “Sleepwalking” ja seejärel tervet albumit “Sempiternal“. Tundsin end umbes nagu teismeline, kes alles avastab uue muusikana metal-core’i. Arvestades, et Bullet For My Valentine oli läinud mingisse oma suunda ja UnderOath oli pillid kokku pakkinud, siis oli Bring Me The Horizon see, mis mu maailma tekkinud tühimikku täitis😀 Sügavad sündimeloodiad, meeletud sämplid, raju metal kidra ja sinna peale skriimo/core vokaal. Taevas.. I really felt like sleepwalking

 

 

Selline siis selle aasta parimate albumite kokkuvõte. Kuulakem, nautigem, ostkem..

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: