Uuest aastast uue hooga

Tere õhtust kõik see pere ja head uut aastat!

Uue aasta tulekuga muutus uueks ka kogu Eesti rongiliiklus. Seega mõtlesin üleüldise hädaldamise vahele ka midagi positiivset internetiruumi paisata. Ehk siis miks mulle meeldib rongiga sõita sellest aastast alates rohkem, kui kogu eelneva elu jooksul.

See postitus ei ole ühegi ettevõtte poolt või vastu suunatud – pigem just teen(ind)use kui sellise. Esimest jaanuarist üle Eesti siseriiklikku reisirongiliine teenindavad Stadler’i oranžid FLIRT rongid on saanud palju kriitikat. Ise ei oska sellist esmamuljet kahjuks välja tuua, kuna olen Tallinna ümbruses elektrirongidega eluaeg sõitnud ning seega sain oma esimesed “vau”elamused juba pool aastat tagasi kätte. Siiski saan võrrelda vanu diiselronge uutega, kuna Tallinna ja Tartu vahet olen rongiga sõitnud viimase 4 kuu jooksul vähemalt korra nädalas.

 

Meeletud kiirused

See on paljude jaoks nali, sest vanad rongid ju suutsid ka tehase näitajate järgi üle 120ga sõita, pigem polnud kogu muu infrastruktuur sellele vääriline. Seega me vist ei saagi tegelikku võrdlust kiiruse koha pealt. Stadler’i rongide tehnilise passi järgi on tegelik maksimaalne kiirus aga suurem ja seega on võimalik ka viie või kümne aasta pärast infrastruktuuri edasi arendades sama veeremiga kiiremini sõita. Arvestades, et Eestis seni kasutusel olnud mitukümmend aastat vanad rongid suurel osal teedest ei saanud viimaste kuudeni täiel kiirusel sõita, siis nüüd on rongid selle võrra efektiivsemalt vast ära kasutatavad. Muidugi siin võib küsida, et miks siis kiiruseid kohe ei tõsteta. Vastu võib küsida, aga kes hädaldab näiteks Veerenni ülesõidu koha pealt? Ehk siis kui on võimalik kaotada ohtlikud ülesõidud inimeste nurinast hoolimata, siis on võimalik ka ohutult kiirusi kergitada.

Kiirenduslikud näitajad on aga muljetavaldavad. Eks siinkohal on olnud nurinat, et parem kiirendusnäitaja nõuab rohkem kütust ja on kulukam. Tõesti kõlab loogiliselt, kuid kaldun arvama, et Stadler kogenud rongiehitajana on ikkagi arvestanud, et rongi mõistliku ajaga tippkiiruseni viimiseks pole vaja kütusekulu kahekordistada. Lisaks usun, et sarnaselt autotööstusega on ka rongide mootorid tänapäeval ehitatud palju säästlikumaks jättes muud parameetrid võrreldavaks või isegi parandades neid.

 

Mugavus

Aga tegelikult ei tea ma tehnikast midagi, seega lähen sujuvalt edasi asjade juurde, mida saab käega katsuda! Siinkohal on paljud hädaldanud just diiselrongide mugavustega. Keegi ei maini, et tegelikult olid veel pool aastat tagasi elektrirongid sellised: vähestel rongidel riidest kattega istmed, wc puudus ja vaid viis jalgratta hoiukohta. Kuigi diiselrongides olid need asjad paremad, siis mõlemitel oli ka ühiseid vigu: wifi leviala vaid ühes vagunis, kus samas polnud näiteks jalgratta hoiukohta, kitsad ja kõrgete treppidega uksed (lisaks veel pidi jalgratta või suurte kompsudega trügima tamburist läbi liugukse vagunisse) ja konditsioneeri puudumine.

Mäletan kuidas vanade diiselrongide aknad lasksid õhku läbi (rääkimata suvistest sõitudest, kus aknad lihtsalt lahti olid) ning kõik vagunid olid tugevalt rööbaste keevitushõngu ja diisli põlemise aroome täis. Uued rongid on selles suhtes lollikindlad. Nimelt ei saa aknaid avada ning suvel on rongis meeldivalt jahe ja talvel piisavalt soe. Siinkohal mängivad rolli ka uksed, mis ei ole lahti siis, kui inimesed sealt ei käi. Jah – lähtepeatustes on energiakulu meeletu, kuna iga viie sekundi tagant käivad uksed lahti-kinni, aga samas võid istuda täiesti ukse all ning ei tunne sõidu jooksul erilist kliimamuutust.

Vabal ajal sõidan palju rattaga. Ja ratast vean ka erinevatesse Eesti otstesse tihtipeale kaasa. Vanades rongides sai päris tihti sõidetud ratast käes hoides, sest lihtsalt rattahoiu kohti ei jätkunud. Uutes rongides küll hoidikud suhteliselt ebamugavad – asuvad kõrgemal ning ei kinnita ratast korralikult, mistõttu ratas vajub sõidu jooksul viltu – kuid olenemata sellest on hoidikuid rohkem ning asuvad rongi keskel. Sa ei pea platvormil pikalt otsima, kus kohas täpselt see vagun ratturitele on. Lisaks on võimalik väheste ratturite reisimisel rakendada selles kohas asetsevaid klapptoole üleliigsete inimeste istutamiseks.

Sõidumugavus on minu arvates kõvasti paranenud – päris paljud tavaklassi istekohad on nüüd varustatud ka väikese laua ja pistikupesadega. Ja enam ei ole seda, et rongijaamas avastad, et su pehmete istmetega rong on vahetatud vanade nahk- või plastikistmetega rongi vastu (nagu mul siin vanade rongidega palju kordi juhtus). Istmed on küll veidi kõvad, aga samas jälgivad keha kuju ning kõrge peatoe tõttu on neis isegi mugav magada! Palju on kuulda nurinat, et I klass pole nii äge ja baari pole ja üldse on kõik halb. Baari puudumine on täiesti arusaadav. Eesti pole nii suur riik, et sa rongis üldse liiga palju aega oma elust veeta jõuaks, seega üleliigse mugavuse tekitamine nendeks maksimaalselt paariks tunniks on minu arvates liigne luksus. Piisab juba sellest, et saad endale isikliku istekoha ette ära osta, laud on suurem, tool veidi mugavam ja vaipkattega müravaba põrand.

Wifi leviala on nagu on, aga samas – see pole rongide süü, sest teenusepakkujaks on ikkagi lõppkokkuvõttes Eesti kohalik telekommunikatsiooni ettevõte, kes lihtsalt ei suuda (ja pole ka mõistlik) üle-Eesti igal pool võrdväärselt ägedat mobiilset internetti jagada.

 

Teenindusest

Palju on meedias artikleid selle kohta, kuidas uuest aastast alates pole rongides piisavalt teenindajaid, rongid jäävad käigust ära, inimesed ei saa istuma jne. Tõesti tundub piinarikas see uute rongide liiniletulek. Siinkohal on aga paslik meelde tuletada, et teenusepakkuja Elron muutis lisaks diiselrongiliinide ülevõtmisele ka elektrirongiliinide graafikuid tihedamaks, mis tähendab, et suurt suutäit vaevab lihtsalt töötajate nappus. Lisaks pole Elron enne kokku puutunud kaardimaksega, mis diiselrongides toimub – ehk siis tuli kasutusele võtta ka uued piletimüügiterminalid. Üldse on iga algus alati raske ja tuleb anda aega atra seada. Vast lahenevad asjad juba esimese kuu või paari jooksul, kui jõuab peale tulla veel värsket tööjõudu ning tehnilised viperused saavad lahendatud.

Reisijate arv võrreldes väiksemate rongidega on tõesti probleem number üks. Siinkohal ootasin minagi tihedamaid graafikuid ja mugavamat sõiduplaani, aga seda enne mai lõppu ei lubata. Ehk siis tuleb loota, et tipptunni rongid tehakse lihtsalt mitmest vagunkoosseisust koosnevaks, et need meeletud rahvamassid ära mahutada. Kuigi jah – ega sõiduplaanide tihendamisest ei tasu siiski kõrvale hiilida, sest praegused graafikud on pigem ametnike ajaviitetöö, mitte reaalne rongisõitjate vajaduste hindamine. Sellest aga vast pikemalt kunagi hiljem..

 

Meeldivaid rongisõiduelamusi!

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: