Avril’i viies tulemine

Tere,

Juba üle kahe kuu tagasi ilmus Avril Lavigne’il uus omanimeline album. Kuna tellisin selle majanduslikest huvidest lähtuvalt üle lombi asuvast suurriigist, siis jõudis see minuni alles novembri lõpus. Sellest ajast alates olen nüüd seda kuulanud ja seedinud ja lõpuks valmis andma oma tagasisidet.

Pärast seda, kui Avril teatas, et tema uuel albumil on nõu ja jõuga abiks tema abikaasa Chad Kroeger, olin ma kergelt hirmunud, et mis kompott sellest kokku tuleb. Olgugi, et Nickelback on maailma üks korralikumaid peavoolu rokkbände, on nad siiski hoopis teise suuna tegelased kui mahepoppi pungiga segav Avril. Üllatav on aga lõpptulemus, mis on ühest küljest Avril’i tugevaim rokk-album, kuid teisest küljest täiesti tüüpiline Lavigne’i tiinipoppunk.

Album hakkab kahe esimesena ilmunud singliga: “Rock n Roll” ja “Here’s To Never Growing Up”. Albumi kontseptsiooni mõistes pole tegu küll heade intro-lugudega, kuid arvestades nendes peituvat tugevat poprokk-biiti, siis on tegelikkuses kõik tugevad trumbid lauale laotud esimese seitsme minutiga. Mõlemad lood on veidi nagu vanakooli Avril, kes pani rahvamassid kaasa laulma ning sinna juurde pakkus veidi mässavat noorte poppi. Kõlab nagu kümme aastat tagasi, aga võimsamalt, sest “Complicated” või “Sk8er Boi” ei omanud omal ajal taustal sellist viimistlust. Nende lugude järel aga saab kuulda täiesti klassikalist Avril’i: kiired akustilised ja summutatud kidrakäigud ning meeldejääva meloodiaga vokaal. Esimese nelja loo järel tegelikult ei saagi öelda, et plaadil laulaks juba sel aastal 30ndat sünnipäeva tähistav naisterahvas, sest lugude sisu on täielikult hilisteismeliste elu käsitlev. Ohjah..

Viiendaks looks on albumi kolmas singel “Let Me Go”, kus kaasa teeb siis ka eespool mainitud abikaasa. Jõuline ballaad paneb alguse plaadi tugevale osale. Ja algus ise on juba tugev, sest sellist ballaadi suudan ma isegi pärast kahekümnendat korda ikka veel kuulata.. Sellele järgnev “Give You What You Like” on minu meelest aga Avril’i parim lugu läbi aegade. Veidi sellist 90ndate poproki stiilis minimalismi koos efektse trummiga ning rohke ruumiga vokaaliga. Lisaks lüürika, mis sobib sellesse tõsisusse nagu must pilv halli sügisõhtusse. Üldse võib selle albumi üheks plussiks nimetada Avril’i omapärast vokaali, mida ta viimastel albumitel on muidu liigagi vähe näitama kippunud. Nüüd on see kõik taas letil😉

Koos Marilyn Manson’iga tehtud, ja kõikse rajum lugu plaadil, “Bad Girl” toob kaasa lisaks vokaalsetele võimetele ka produktsiooni võimed – võib öelda, et teeb silmad ette ka sellist stiili muidu tegevatele tšikkidele (The Pretty Reckless jms). Ja kui siia juurde lisada järgnev “Hello Kitty”, mis on vast kõige techno‘m lugu Avril’ilt läbi aegade, saame veel Gwen Stefani stiilis elektroonilise popi oskused. Ehk siis tekib küsimus, kas Avril on läinud liiga laialt lööma selle albumiga või võiks ta lihtsalt välja vahetada kogu tänapäeva naispopprokkarite armee. (Rääkimata Kelly Clarkson’ist või Taylor Swift’ist, kes on ise Avril’i liivakasti aegade jooksul roninud).

Aga kuna mulle meeldib female-fronted popprokk, siis ma arvan, et pole mõtet rohkem kakelda ja seega läheb Avril tagasi oma radadele ja “You Ain’t Seen Nothin’ Yet” on taaskord tüüpiline Avril’i poppunk. Järgnev “Sippin’ On Sunshine” võib-olla liiga suvine ajaviitepopp, olgugi, et kaasakiskuv ja tore, aga vahepealne kõrgelennuline ärapanemine mitmel rindel ei anna luba loorberitele puhkama jääda. Õnneks “Hello Heartache” on jälle midagi klassikalisest mahepopprokist, millele on lisatud jälle Avril’i sel albumil juba loendamatul korral üllatav vokaal. Ehk siis võib-olla “Give You What You Like” järel paremuselt teine lugu Avril’ilt läbi aegade..

Avril oskab alati oma albumeid lõpetada vaibuvas rütmis. Eelviimane lugu tõmbab juba hoogu maha ja viimasena jääb kõlama väheütlev mahe ballaad. Nii ka seekord. “Falling Fast” on veel mingil määral tasemel akustiliste lugude kokkuvõte, kuid lõpulaul “Hush Hush” on vast tema senine nõrgim lõpuballaad.

Üldiselt aga saab öelda, et tegu on vast ühe tugevaima Avril’i albumiga läbi aegade. Olgugi, et jah, kohati liigagi mitmekesine. Kuid võrreldes näiteks “The Best Damn Thing”‘iga on tegu vähemalt professionaalses mõttes mitmekülgse albumiga. Ning väga meeldib see, et taas on kasutatud elemente, mis meenutavad albumit “Under My Skin”. Kui nii edasi läheb, siis võib ka Chad’ist lõpuks kasu olla!

 

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: