Taaselustatud asjad

Hei

 

Kui juba läks eelmise aasta sügisel ilmunud albumitest rääkimiseks, siis lisan siia juurde kohe ka lühiülevaate Linkin Park’i viimatisest albumist “Living Things” tehtud remix-albumist. “Recharged” on põhimõtteliselt ühest küljest toetus samanimelisele Facebook’i mängule ja maailma energiaressursse säästvale projektile, teisest küljest aga remiximeistrite austusavaldus suurele ja uhkele elektroonilise roki bändile.

 

Alati peab kogumikulaadsetel albumitel olema mingi uus singlilugu, mis aitaks albumil edetabelitesse tõusta ja uudne olla olenemata plaadil leiduvate lugude nimekirja üldisele tuttavaks-olemisele. Antud juhul andsid Steve Aoki toodetud muusikale oma kõla põhiliselt Mike ja Chester ning nii valmis lugu “A Light That Never Comes”. See lugu on ka ainus uus lugu albumil, kuid samas annab piisava eelaimduse, mis juhtuma hakkab. Nimelt unustage ära elusad instrumendid – kitarrid, klaverid jms. See album on puhas tehnoloogiahuviliste elajate vaimusünnitis.

 

Asi ei ole niivõrd disko, pigem eht tänapäevane elektroonilise muusika paremik (või noh vähemalt selle peavoolu osa). Pidevad kärisevad süntesaatorid, efektselt jõulised ja madalad trummid, vokooderid, sinna juurde palju pad’e ja kõik see veel mingist eriti “dubstepilikust” filtrist läbi. Esimese hooga sa kuulad ja kuuled vaid, kuidas Linkin Park ei tohiks kunagi kõlada. See pole selline professionaalsete hiphopi meeste ja rokkarite meelevaldsus nagu seda oli “Reanimation”. Ei, see on puhas küte ja andmine hämarates klubisaalides välkuvate tulede valguses. Ja olgugi, et see kõik kõlab juba ette halvasti, siis ta ei ole seda teps mitte. Võib isegi öelda, et sa pigistad tunniks ajaks silma kinni ja lased end viia tundmatutele radadele ja veidi hiljem sa teed seda jälle.. Ja sa jäädki seda tegema, kuni mingi hetk sa avastad, et selle taga on üks populaarsemaid nu-metal bände maailmas. Ja siis sa enam ei oska endast midagi arvata, sest sa oled andnud sõrme kuradile, kellest sa oled eluaeg eemale hoidnud.

 

Ma olen välja kasvanud sellest üldisest halvustavast toonist. Ma oskan selles albumis leida üles palju positiivseid asju. Näiteks kõlavad osades lugudes kärisevad sündid isegi rajumalt kui kitarr seda suudaks ja seega on mõned lood niimoodi isegi mosh’itavamad kui tavaliselt. Või siis nende elektrooniliste pikkade pad’i vahepaladega luuakse väga ilusaid meloodilisi atmosfääre, mis panevad sügavalt mõtlema ja unistama.

 

Aga siiski pean ma tooma ka välja mõned negatiivsed punktid. Esiteks: mulle ei meeldi see, et pea igas elektroonilise muusika loos peab olema mingi kerimise koht, kus igas järgnevas taktis on kaks korda tihedamalt basstrummi lööke. See on ülemäärane – sellist kerimisefekti saaks lahedate soundidega mängides palju originaalsemalt sisse tuua. Siis mulle ei meeldi see, kui liiga palju kasutatakse mingeid tüüpilisi dubstep’i elemente, iga elektrooniline lugu ei pea kõlama nagu Skrillex’i pahad päevad. Kindlasti on võimalik sounde ka teistmoodi manipuleerida, kuid samas jätta asi kõlama tänapäevaselt. Ning asi, mis vast kõige rohkem segadust tekitab, on see, et selle albumi andis välja Linkin Park. Olgugi, et nii mõnigi lugu on Mike Shinoda remixitud ning mõnes loos annab ta juurde ka enda uhiuue räpisalmi, siis enamikes lugudes on originaallugudest pärit vaid üks-kaks instrumentaallõiku või paar rida vokaali. Ehk siis see ei kõla kui remix, vaid minu jaoks pigem mingi suvalise elektroonilise muusiku enda lugu, kuhu on veidi sisse sämplitud mingit Linkin Park’i lugu. Selles suhtes oli “Reanimation” ikkagi rohkem remixitava bändi keskne. Praeguse albumi puhul pole uuesti salvestatud pillikäike bändi enda poolt ja peale mõne uue räpisalmi pole ka vokaalseid asju muudetud. Rääkimata sellest, siis et remix’i aluseks oleks võetud mingit põhilist rütmi või vokaali biiti – needki on suures osas remixija poolt tehtud või kokkulõigatud. Ehk siis kindlasti tugev remixi album, aga mitte Linkin Park’i album.

 

Ja võib-olla nii tulekski seda võtta, sest kaasa tegev seltskond väärib tegelikult äramärkimist. Kui sa oled aga klassikalikne silmaklappidega Linkin Park’i fänn, siis mine tagasi oma vana “Hybrid Theory” kassetti kuulama kuradi hipster raisk.. Kes on aga avatuma mõttelaadiga, siis silmaringi laiendamiseks kõlbab see plaat täielikult. Ja kui meeldima hakkab, siis kuula antud tegijaid või nendele sarnanevaid elektroonilise muusika tüüpe ka mujal😉

 

 

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: