Facelift panda born tmw-l

Tere,

 

Lõppeva nädala suursündmuseks Eesti kultuurimaastikul oli vaieldamatult muusikafestival Tallinn Music Week. Häid esinejaid oli nimekirjas küll palju, kuid siiski valisin välja ühe kontserti, kus huvitavaid etteasteid tundus enim ning selleks osutus reedeõhtune Rock Café ülimalt popilik üritus.

 

Kohale saabumise rihtisin teise esineja Facelift Deer’i lavale astumise ajaks. Esimesena esinenud Tenfold Rabbit pole lihtsalt minu tüüpi muusika kunagi olnud, seega nautisin piljardit mängides sõprade seltskonda pool tundi kauem. Kohale jõudsin suhteliselt täpselt ning kohe tõestas Rasmus Rändvee oma bändiga, et noor popprokk on Eestis taaskord tippu tõusmas. Isegi kahetsusväärne tundus, et nii tugev live-bänd pidi kontserti esimeses faasis juba ära esinema nagu mõni tühipaljas soojendusartist. Arvestades järgnenud artiste oleks vabalt võinud olla Facelift Deer’i esinemine üks viimaste seast (või no vähemalt “tipptunnil”). Aga see selleks. Olen ennegi Rasmuse häält kiitnud, bändi ja muusikat seni mitte nii väga, aga tundub, et iga kontsertiga astun ma sammu plaadiletile lähemale. Üks kontsert veel ja siis vast ostan ära ka. Muusikas on seda nooruslikku energiat ja avastamisrõõmu piisavalt, et sellega maailma vallutada ning loodan, et noormeestel see ka peagi õnnestub.

 

Järgmisena lavale astunud artist kandis nime Golden Parazyth. Tegu Leedu puhtelektroonilise duoga, kellest mina kuulsin eilsel kontsertil esimest korda. Üllatav oli see, et lavaline kooslus “mees läpakaga” suutis päris hästi tantsujala tatsuma panna. Võib-olla ainus tüütav asjaolu antud artisti esituses oli korduvus. Tehti küll lahedaid sämpleid, melanhoolseid meloodiaid ning mahedaid vokaale, kuid sisu kippus liigselt korduma mitte ainult per lugu, vaid kohati ka lugude üleselt. Veidikene mitmekülgsem lugude valik oleks teinud sellest duost vast õhtu meeldejäävaima esituse, seekord läks aga veidi teisiti.

 

Ma ei tea miks, aga Marten Kuningas meenutab mulle Vaiko Eplikut. Seda nii välimuse, muusika kui vokaali poolest. Siiski on Martenil üks pluss – ta on üllatavalt hea. Kui Epliku muusika on mind alati külmaks jätnud, sest sellesse on kokku mätsitud kohati ülepingutatud ja võib-olla ka teatraalset mahemeloodiat, tehtud asi võimalikult retro võtmes ning sealjuures hinnatakse teda kui midagi uut ja huvitavat, siis Kuningas ei ürita teha midagi üleliia keerukat või mängida kellegi nostalgiatunnetusega. Tema teeb pigem lihtsat poolakustilist indiepoppi, mis kõlab oma lihtsuses huvitavalt. Samas liigse lihtsuse vältimiseks on kasutusel mitmed manipuleerimismeetodid: erinevad pillid, helipildid ja akordijärgnevused. Ma küll suureks Marteni fänniks ei hakka kunagi, sest see pole otseselt minu lemmikstiil, küll aga andis see esitus mulle inspiratsiooni ka ise midagi sellist kirjutada.

 

Elina Born on artist, kelle kontsertile ma vist vabast ajast mitte kunagi sattunud poleks. Stig küll teeb ägedat muusikat ja Elina vokaal on üllatavalt hea. Veidi ülepingutatud kohati, aga siiski hea. Kuid otseselt ei ole ma suur popstaaride kontsertide külastaja. Üleeilset kontsertikülastust ma siiski ei kahetse, kuna sain pildi ka selles vallas ette. Esiteks: tuima poppbiiti taguv trummar võib särada rohkem kui laval olev superstaar. Isegi Stig jäi trummari varju. Ja võib-olla olidki lava säravaimad tegelased just trummar ja Stig, kuna Elina on küll hea vokalist, kuid kahjuks eilsel kontsertil ta lavalise oleku koha pealt tüüpilisest noorest poppartistist palju ei erinenud. Loodan, et asi paraneb, tuleb juurde teatraalsust ja isikupära ning saame kunagi Kerlile ka võrdväärse järglase poppartisti mõistes.

 

Viimane bänd, keda ma vaatasin ning kelle pärast ma tegelikult üldse selle õhtu ette võtsin, oli Instrumenti. Läti, Baltikumi ja minu arvates ka kogu maailma parim poppbänd oli taaskord Rock Café laval oma headuses. Olgugi, et TMW’le omaselt lühike kava, suutsid nad selle jooksul anda taaskord väga võimsa etenduse. Seekordne erinevus oli see, et taustalauljaks ja lisasündimängijaks olnud naisterahvas tegi päris esinduslikke soolosid. Lugude valikus oli nii vanu kui uusi lugusid ning seekord välditi liigseid ballaade, millele Instrumenti oma kontsertidel tavaliselt suure rolli annab. Seetõttu oli live märksa energilisem, mis andiski võimaluse õhtu lõpuks ennast korralikult välja elada.

 

Taukar ja Põhja-Tallinn mind ei sümpatiseerinud, seega läksin varem koju magama. Tallinn Music Week’i korraldajad said hakkama ka suure apsakaga, kuna levitasid infot, et pilet maksab kohapeal 10€, kuigi tegelikult oli see paar eurot kallim. Instrumenti oli küll väärt seda kulutatud taksoraha, mille võrra pidin mingi osa koduteest jala läbima, aga oleks ma valinud mõne teise õhtu/kontserti, siis ma oleks korraldajates kõvasti rohkem pettunud.

Arvestades kontsertil esinenud artistide laia ampluaad, olin üllatunud kui vähe inimesi üritust vaatama oli tulnud. Suur ämber on siinkohal see, et esines palju noori artiste, aga üritus oli lubatud vaid täisealistele. Ehk siis tekkis minu peas küsimus, miks korraldatakse uusi noori artiste promov üritus, kuhu suur osa nende kuulajaskonnast sisse ei pääse. Olgem ausad, tänapäeval levib muusika internetis sõbralt sõbrale ning selle võrra on iga ürituse heaks lüliks sotsiaalvõrgustikes aktiivsed noored. TMW jätab aga tähtsa osa publikust üritusest kõrvale.

 

Ega muud oskagi kosta, tore õhtu oli ja võib-olla saab teinegi kord mindud, sest positiivseid üllatajaid leidus.

 

Järgmise korrani,

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: