Vahelduseks jälle üks hea Eesti film

Tere,

Käisin pühapäeval üle mõne aja taaskord kinos. Seekord otsustasin ära vaadata Eesti oma filmi “Risttuules”, mida mu elukaaslane pärast nägemist tungivalt mul vaatama minna soovitas. Olles kuulnud suures osas positiivset vastukaja noore režissööri Martti Helde linateosest, olin ma valmis oma aega ja raha kinos käimisele kulutama. Viimati nähtud “Mandariinid” oli ju Eesti kohta üllatavalt hea film, seega olin küllaltki eelarvamuste vaba ja valmis kogema seda küüditamiste masendust suurelt ekraanilt.

Filmi parim osa oli see, mis mind kohati ka kõige enam häiris. Selleks oli lavastus. Pikad voolavad piltvõtted olid tehtud kui üks suur visuaalefekt. Ainsa vahega, et see tegelikult ei olnud seda. Kui esmalt ma olin liiga kinni hollywoodilikkuses, siis ajapikku ma harjusin sellega ning lõpuks tundus see isegi lahedam kui ükskõik milline eriefekt, mida kunagi näinud olen. Seega lavastusele lõppkokkuvõttes 10 punkti. Ülejäänud pildikeel oli samuti tehtud suhteliselt ajastutruuna, mis panigi kokku tundma, nagu jälgiksid reaalseid dokumentaalkaadreid ja pilte toonasest olukorrast. Erinevad kaadrite üleminekud ja piltide sujuvad muutused jätsid mulje, kui piinlikult täpselt dokumenteeritud olustikust – tänapäeva inimesele annab see kahepidise tunde, kuna ollakse ju samuti pidevas jäädvustamise tuhinas ning samas on taustal ka vanamoodne päeviku stiilis olukorra kirjeldus. Need kaks kokku näitavadki, miks on film niivõrd erinev teistest loomingu liikidest.

Filmi sisu oli morbiidselt masendav. Nagu ikka, kui teemaks on karm saatus ja ebaõiglus. Kindlasti paneb see film veidi laiemalt mõtlema sellele, mis olukord toona oli ja seda just selle läbi, et kui vähe me reaalselt teame, mida inimesed võisid tunda. Just see tundmise osa on see, mida film annab hästi edasi. See, kui vähe oli võimalik midagi öelda või jäädvustada, on filmis küllaltki täpselt edasi antud. Ja rohkem polegi vaja. Selline anonüümsus – otsese tegevuse puudumine ning mõttepauside tekitamine – võimaldab igal vaatajal ise läbi kogeda see, mida osa meie esivanematest läbi elama pidid. Minu arvates ei tekita see film otseselt ei kaastunnet Ernale (filmi peategelane) ega ka viha mingi kindla režiimi vastu, pigem tuuakse välja suhe kannataja ja kannatuste tekitaja vahel. Olgugi, et see suhe on pingeline ning muserdav, on alati üks asi, mis inimesi edasi viib – see on realism. Ja nii tuleb lõpuks ka kõige vastikumate olukordadega ajapikku leppida, sest see on hetke reaalsus ja lootus kui selline muutub teisejärguliseks. Kuna selline paratamatu olukord valdab filmi jooksul kõiki tegelasi, siis seeläbi tekibki anonüümsus kannataja ja režiimi suhtes. Mida aeg edasi, seda enam on nad lihtsalt komponendid mingis süsteemis, muudavad pooli ning harjuvad nii mõnegi asjaga, millega tavasituatsioonis harjumine poleks mõeldav. See on see, millele ka film tundub tugevalt rõhuvat.

Kuna teemaks on rängad inimsusvastased kuriteod, siis seda õiglasem on anonüümsuse säilitamine just selles osas, et Nõukogude Liidu holokausti, nagu ka filmi autor seda nimetab, ja teiste režiimide äärmuslike võtete tulemusel on kannatanud paljud rahvused. Seega olen rahul, et antud film ei ole tehtud kui eestlaste hala, vaid pigem kui reaalne pilk kõikide represseeritute ellu. Ning seeläbi on võimalus ka maailmale seda filmi täiesti adekvaatse ajaloolise mängufilmina kuvada.

Lühikese ja minimalistliku filmi kohta on “Risttuules” vägagi mõtlema panev teos. Lausa niimoodi, et saal oli haudvaikne filmi esimesest sekundist kuni lõputiitrite lõpuni ja isegi veel mõni aeg pärast seda. Inimesed lahkusid isegi saalist vaikselt, nagu oleks nad kogenud midagi ülimalt traagilist. Tavaliselt ju lahkutakse kinost esimeste lõputiitrite kuvamise hetkel, seega tundub, et ma pole ainus, keda see film mõtlema pani ja hingeliselt liigutas. Ning seetõttu ei soovitagi ma teil seda filmi kinno vaatama minna eelarvamusega, et “tüüpiline küüditamisfilm” või “liiga morbiidne”. Minge vaadake seda kui kunstiteost, mille vaatamise ajal kogete midagi, mis on muutnud sadade tuhandete inimeste elu. See on küll karm aga realistlik. Selline oligi elu ida ja lääne vahelises risttuules..

 

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: