Õhtu täis head muusikat ja väikeste laste viha

Tere

Kui aasta tagasi Bastille’i “Pompeii” raadiotest nonstop kõlas, arvasin ma, et tegu on tüüpilise uue poppartistiga. Läks aega mööda ja teised singlid juba tundusid paljulubavamad ning talvel sai ka Mirror Phase‘iga eelmainitud lugu kaverdatud. See kõik kulmineerus sellega, et eile võtsin end kokku ja läksin ühisjoomingule nimega Õllesummer, et näha oma silmaga, mida see hetkel Billboard’i rockmuusika edetabeleid vallutav Briti punt siis endast tegelikult kujutab.

Eelistades aega parajaks teha Kõrsikuid kuulates ja erinevaid vedelikke tarbides (oli ikkagi ju palav päev), siis 45 minutit enne kontsertkava algust lava ette jõudes oli üllatus suur, kui teismeliste tüdrukute armee oli kogu lavaesise vallutanud. Siiski ei löönud ma risti ette, vaid surusin ennast vihaste pilkude saatel veidi sellest massist ettepoole, sest ikkagi rockbänd ja kuidas sa siis kuskil nurga taga seistes või istudes sellest kogu elamuse kätte saad. Täitsa ette, kus ootasid juba Koit Toome hurmurkavereid Joala lugudest kuulanud sõbrannad tunde nägusaid Briti poisse, ei jõudnudki, aga see mind nii väga ei muserdanud, kuna olin ikkagi sellest bändist teadlik vaid pealiskaudselt ning üksikute lugude kaudu.

Paar Õllesummeri reklaami ette ja bänd oligi laval. Lugude tempod olid naljakad, laulja üritas rahvast hüppama meelitada, kuid esimeste lugude biit oli mõneti liiga aeglane. Suuremad fännid aga said jalad maast lahti ja niimoodi see vaikselt arenema hakkas. Kui paari esimese loo seas oli ka tuttavaid viise, siis edasi läks asi minu jaoks väga võõraks. Samas suutis bänd piisavalt energiat edasi anda, et isegi täiesti tundmatud palad meelitasid kaasa elama (poppmuusika võlud). Ja eks sellele aitasid kaasa ka laval toimunud liikmete ringimüttamised – kitarrist oli ühel hetkel hoopis bassist ja teisel hetkel sündimängija, laulja peksis tome, PAD’i ja mängis vahepeal ka sünti (mida helitehnikud miskipärast kogu aeg seadistamas käisid), trummar ronis ka pahatihti oma toolilt üles, sest mida sa ikka poppbiiti suurel setil mängid, kui PAD’iga saab täitsa hakkama ja sündimängija tegi samuti kõike, mis ette juhtus. Ehk siis vaadata oli palju. Lihtsureliku jaoks võib-olla liigagi palju, kuid mulle meeldib, kui on pillide mitmekesisus ning pillimehed suudavad positsioone vahetada, et lugusid huvitavamalt kõlama saada. Tipphetk oli see, kui laval oli kaks basskitarri – müstifikatiivne.

Kontserdi keskel kõlanud ballaad võttis laulukaare aluse taaskord mobiiltelefonide välklampide toel valgeks nagu jaaniusside paraadil. Laulja oli silmnähtavalt liigutatud ja poetas isegi paar pisarat. Eks ta ilus oli tõesti. Üldse oli laulja ülimalt tagasihoidlik ja sümpaatne. Nagu poleks üldse suur staar, vaid mingi tavaline tüüp tänavalt, kes oma sõpradele paar lugu laulab ja sinna vahele sõbralikult mõne lause poetab.

Laivi lõpetuseks tehtud tipplood “Things We Lost In Fire”, “Of The Night” ja “Pompeii” panid aga meeletu fännimassi nii hoogsalt kaasa elama, et tundus, et terve laulukaare alune oli seda kisa ja möllu täis. Ja kui ühe loo ajal käis laulja mööda lavaesist lauldes ringi ning “Of The Night” ajal palus rahval kükitada, et meeletu hüppelaine refrääni algusesse tekitada, siis oligi laivi kõik kohustuslikud elemendid ka läbitud. Kurb küll, et kava oli tehtud selline, et encore‘i ei olnudki, mis jättis fännid nördinult päris pikalt veel bändi lavale naasmist ootama. Aga eks see värskete bändide puhul ole tavaline ka, et tehakse pigem korralik kompaktne kava, sest pole ju kindel, kui paljud festivali külastajatest üldse neist kuulnud on ja kuidas festivali ajakava bändile aega ette näeb.

Ja ma ei taha hädaldada, kuid ma olen veidi mures, et see bänd vallutab rockmuusika edetabeleid. Bänd, mille laivil suur osa ajast oli laval ainsaks keelpilliks basskitarr ning elektrikitarri kasutamine oli peamiselt mahemeloodiate jaoks – vaid ühes-kahes loos kõlas mingitki sorti kärisevat kitarri. Lugude biit oli ka pigem mõjutet hip-hop’ist ja tantsupopist ning sündimängija mängis valdavas osas kas akorde või lühikesi meloodiasämpleid. Kiidan muidugi, et täitsa omapärane stiil ja veel omapärasem esitus, kuid wikipedia öeldud synthpop on siiski veidi tõesem sõna kui rock. Ehk siis vabandust kõikide laste ees, kellest ma mööda trügisin, arvates, et on rockkontsert, aga tegelikult oleks võinud ka kolm sammu kaugemal seista ja kaasa elada.

Järgmisena siis 30 Seconds To Mars juba uuel nädalal😉

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: