Marslaste teine tulemine

Heihei.

On juba paar päeva möödunud, kuid siiski süda ei anna rahu ning seetõttu pean ikkagi ka teiega jagama oma viimatist kontserdielamust Saku Suurhallis, kus möödunud teisipäeval esines kaks artisti USAst, neist nimekam Thirty Seconds To Mars.

Jah, nemad olid nimekam artist, kuid mis mind vägagi suurelt üllatas oli minu jaoks täiesti tundmatu soojendusbänd Bad Things. Olenemata suhteliselt tavalisest nimest oli tegu väga huvitava bändiga. Piisavalt energiline, piisavalt indie, piisavalt rokk ja piisavalt mitmekesine. Mitmehäälne vokaal ja ringi tatsav vokalist ja oligi publik soe. Õnnestus peaaegu ka mikriga pihta saada, kui laulja rokkari kombel mikrit keerutas, seega päris rock’n’roll’iks kiskus asi ikka ära. Kindlasti on tegu bändiga, keda võiks ka teinekord vaatama minna ja siis võiksid nemad juba olla peaesinejaks!

Pärast mõttepausi astus aga lavale peaesineja vähendatud koosseis. Minu jaoks oli huvitav näha esimest korda rokkartisti esinemas ilma trummarita. Ja seda veel nii suure nime puhul nagu Thirty Seconds To Mars. Siiski võin öelda, et live oli päris hea. Olen aus ja tunnistan, et mulle tundus paari aasta tagune Lauluväljakul toimunud live sisukam ja energilisem. Saku Suurhalli heli tegi muidugi oma töö, mistõttu vokaali oli ainult siis kuulda kui akustilise seti keskel Jared publiku juurde tuli ja ilma mikrofonita laulis. Siiski show oli meeletu. Lausa nii meeletu, et küll paluti inimestel hüpata, küll visati publiku sekka suuri õhupalle, küll tehti madalstarti, kuid põhirõhk oli ikkagi publiku kaasalaulmisel. Lausa nii intensiivsel, et kohati vokalist ise ei pidanud poolt lugugi ise laulma. Lisaks käis laval pidev sagimine – lugude vahelised pausid venisid lõputult pikaks, kuna pidevalt kasutati publikut laval lugudele kaasa laulmiseks ja ülejäänud publiku ärgitamiseks.

Trummari puudumine avaldas aga mõju kontserdile mitmes mõttes: esiteks jäi kontsertosa selle võrra elutumaks – backtrack’ina kõlav trummipartii on lihtsalt sedavõrd tuim olenemata sellest, kui hästi see salvestatud on; teiseks tehti kavas pigem paari suure hiti kõrval lihtsamate rütmimustritega lugusid ning akustilisi versioone (ma vähemalt loodan, et nende tegelik kava pole nii vaikne). Muidugi see ei tähenda, et oleks pidanud kohe võtma mingi keha trumme taguma, kuid siiski oleks see olnud võib-olla mõistlik. Muusikalises osas ruulis aga soojendusbänd peaesineja välja – eks siin ole ka palju tehnilisi küsimusi ning publiku aktiivsus nüansiks, mis sellise olukorra tekitas.

Üldjoontes võis õhtuga rahule jääda, kuid ausalt öeldes on tunne, et sama hästi oleks võinud osta poole odavama istekoha pileti ja kontserti rahulikult eemalt nautida. Seda põhjusel, et fännitsoonis lihtsalt seista ja kuulata pole rokk-kontserdi mõistes väga minu teema ning show’d on parem ja ülevaatlikum ju eemalt jälgida. Eks järgmine kord mõtlen hoolega läbi.. või siis mitte.

Ilusat suve jätku!
Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: