Mitmekülgne teisipäev Peeter Oja ja James Arthuri seltsis

Heihei noored,

Jälle on möödunud hullupööra kiire nädal, seega teeks väikse tagasivaate möödunule. Eelmisel teisipäeval sai käidud näiteks kahel võrdlemisi erineval üritusel järjepanu: Peeter Oja uue stand-up’i “Kui loll võib inimene olla” esietendusel ning James Arthur’i kontserdil Club Factory’s. Nüüd aga mõlemast üritusest lühidalt ka eraldi.

 

Peeter Oja on olnud üks omapärasemaid koomikuid Eesti teatriajaloos. Oma kohatise räuskava iseloomuga ning selgelt ühiskonnakriitilise hoiakuga on ta võitnud üksjagu fänne ja vastaseid. Minu jaoks oleneb huumor alati kontekstist ning Peeter Ojal on konteksti tabamine pea alati hästi välja tulnud. Jah, mõnel korral jääb ta oma naljadesse kinni ja seetõttu öeldakse, et “ta pole enam nii naljakas kui vanasti”, aga ma ikkagi pigem hindaks iga teost eraldi. Nii ka nüüd, kui sain sünnipäevaks piletid esietendusele, oli esimene mõte kahtlus, kas asi on ikka nii hea kui Oja parimad päevad või äkki läheb asi labaseks.

Kahtlused said oma lahenduse möödunud teisipäeval. Väljamüüdud saali ees esines Oja lühikavaga näidetest, kui loll võib inimene olla. Võib-olla isegi liiga lühike (veidi üle tunni kestis kogu show) ning seetõttu väga tormav etteaste, kuid selle võrra intensiivsem. Naljad ei jõudnud labaseks minna, teravus oli pidevalt sees, publik oli alguses veidi külm (arvatavasti palavusest veidi nõrkenud lihtsalt), kuid ajapikku saadi huumorisooned tööle ja lõbus ajaviide ajas kõiki muhelema ning lausa naerma.

Peeter Oja pluss koomikuna on just see, et ta on tegelikult näitleja. Ta suudab erikummalisi elus ettejuhtuvaid olukordi hästi välja mängida ja järele teha. Seetõttu oli ka etendus seda nauditavam. Mängides stand-up’ide kohatise vaba vormiga sai Oja veidikene pikemalt rõhutada asju, mis inimestele rohkem peale läksid (vähemalt jäi selline mulje) ning kiiremalt üle käia punktid, mis jäid tipphetkede varju. Seda ühtlasemana tundus etteaste. Kuid endiselt, teemade rohkus lühikese kava kohta jättis veidi tormaka mulje ning see on ka ainus põhjus miks oma teatrikriitiku hinnanguna pakuks nähtule hindeks 9 punkti kümnest.

Lühike taksosõit palavas Tallinnas ja juba olime elukaaslasega hoopis teist sorti üritusel.

2012 aastal Suurbritannia X Factor’i nimelise superstaarivõistluse võitnud James Arthur esines teisipäeval esimest korda Tallinnas. Ja olgem ausad – maailma “superstaaridest” (ehk vastavates saadetes osalenutest) on ikka väga väike osa Eestis esinenud, seega on selline kontsert täiesti üllatus- ja ülistusväärne.

Ise pole James Arthur’it kunagi eriti kuulanud. Tema singlilood on head, kuid mitte tapvalt ägedad. Elukaaslane aga suure fännina suunas mind ikka pileteid ostma ja tunnistan, et ma ei kahetse küll. Pigem isegi soovitan nüüd kõigil antud noort andekat muusikut kuulama hakata! Sellist mõnusat segu funk’ist, hip-hop’ist, popist ja rokist on raske mittearmastada. Ühest küljest piisavalt mugav ja pehme, et ligi lasta, teisest küljest mõnusalt gruuviv, et kaasa tantsida. Ja lisaks muidugi superstaarile omane kandev ja tugev häälepartii.

Nagu enne mainisin – lugusid teadsin vähe. See aga ei takistanud mul lugudele kaasa elamast. Pealtnäha tagasihoidlik Arthur suhtles publikuga vabalt, tegi mõnusat Briti huumorit ning kiskus publikut kaasa plaksutama, hüppama ja kätega vehkima. Ainus mis mind taaskord häiris, oli publik ise. Publikust 80% oli pifimaterjal, kes küll suures osas suutis oma meesideaalile kaasa elada, kuid kellest siiski nii mõnigi oli hämmeldunud, kui ülejäänud publik hüppama vms hakkas. Aga see jällegi minu probleem, et kontsert pole ainult vaatamiseks, vaid muusika endast läbi laskmiseks. Võib-olla ma lihtsalt ei jää suu lahti noori Briti poissmehi vaatama nagu Eesti naised tavaliselt teevad…

Muusikast võib-olla tooks välja veel vaid nii palju, et bänd oli tasemel (nagu sessioonimuusikute bänd muiste), lood olid ka suures osas vahvad ning kui laulma lasti ka üks taustalaulja, siis oli kõik esituse pool ideaalselt kaetud. Lugude valik oli aga huvitav. Kõige tuntumad lood olid lükatud encore’i, suhteliselt kontserdi alguses toodi sisse ballaadid ning kõige rajum ja kiirem lugu oli täpselt kava keskel. Lisaks olid ballaadid kohati tüüpilised popballaadid, mis alles kolmandal minutil ägedaks muutusid, seega oli palju segaduses tundeid kontserti jooksul. Aga võib-olla see oligi pluss, sest see tähendas, et asi ei suutnud jätta pealtvaatajaid ükskõikseks, vaid pigem kogu aeg hoida olukorda huvitavana. Igal juhul nii see toimis ja olen täiesti rahul kulutatud rahahunnikutega.

Ilusat suve jätku, varsti jälle!
Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: