Linkin Park – The Hunting Party

Hei-hei,

Ma olen terve suve salamisi vaikinud ühest selle suve suurimast albumist – Linkin Park’i värskeimast üllitisest “The Hunting Party”. Olen aus, vajasin väikest harjumisperioodi, aga nüüd olen šokist juba toibumas ja valmis selle kohta midagi kirjutama.

Mis?

“The Hunting Party” on Linkin Park’i järjekorras kuues kauamängiv. Viimastel aastatel on onud tempot tõstnud ja uus album ilmub umbes iga kahe aasta tagant, mis on fännile kindlasti meeldiv, kuid samas jätab õhku küsimuse, ega rapsimine kvaliteeti alla vii. Antud albumi puhul ongi toorust sisse toodud – tahtlikult! Plaadi kirjutamise ajal anti mõista, et nad ei pöördu tagasi juurte juurde, vaid pigem teevad bändi, kes oleks võinud olla nende teismeliseaja iidoliks. Seega on tugevalt tunda 90-ndate raske roki, räpi ja grunge/poppungi mõjutusi, mis jätab õhku küsimuse: kas sellist Linkin Park’i me tahtsimegi?

Kuidas kõlab?

Plaat hakkab elektroonilise müra ja raju trash metaliga loos “Keys To The Kingdom”, mis tegelikult võtab väga hästi kokku ka, mis toimuma hakkab. Lugu üllatab eelkõige kahe asjaga: Chester karjub nagu vanasti (või isegi rohkem) ja Mike laulab paremini kui kunagi varem! Lisaks veel lühike räpilõik ja meloodiline kitarri vahemäng ja vägagi tugev algus plaadile on pandud!
“The Hunting Party” üks eripärasid võrreldes eelmiste albumitega on koostööpartnerite kaasamine lugude kirjutamisse ja esitamisse. “All For Nothing” teeb selles osas otsa lahti ning asi kõlab tõesti nagu vanakooli nu-metal – mõnusalt räpine ja voolavalt raske. Kohe järgnev “Guilty All The Same” on aga meeletu (ligi kuueminutiline) nu-metal oopus, mille sarnast pole kuuldud alates “QWERTY”st aastal 2006. Lisavokalistina kaasa tegev räppar Rakim toob tagasi räpi kuldajastu, kus riimiladumine oli töö omaette.
Vahepala “The Summoning” aitab korraks kõrvu puhata ja seedida seni kõlanud rasket rokki. Kuid mitte kauaks, järgnev “War” on nii punk-metal, et see ei kõla isegi enam antud bändile kohasena. Mina küll olen selle muusikastiiliga üles kasvanud ja harjun ajapikku ära, kuid Linkin Park’ina ei suuda ma seda vist kunagi võtta. Õnneks võetakse ennast kokku ja “Wastelands” on juba ehe nu-metal nagu me seda kümnenditagusest ajast mäletame. Siinkohal on asjalik mainida ka seda, et räpilõigud on lugudes taas esikohale tõstetud – sisu on sügavam ja tundelisem kui mõni album tagasi. Seega on vokaali koha pealt tehtud mitu sammu edasi. “Until It’s Gone” on nii tüüpiline Linkin Park, et selle kohta midagi öelda nagu polegi. Siiski ei vaju plaat siin ära, vastupidi – järgnev “Rebellion” on kahasse kirjutatud Daron Malakian’iga, kes on vast tänapäeva metal’i kroonimata kuningas. Ja nii kõlab ka “Rebellion” kui armeenlaste rahvalaul, mis on segatud mässumeelse punkmetaliga. Plussiks on siin loos lisaks herr Malakianile veel topeltvokaal (jälle Mike’i eneseületus parimas võtmes).
Mida ma poleks kunagi arvanud on see, et ma saan öelda 21. sajandil mõne tänapäevamuusika bändi kohta, et see kõlab kui 90-ndate alguse The Offspring. Aga täpselt selline tunne valdab mind alati, kui kuulen lugu “Mark The Graves”. Üldse on minu meelest kohati üle pingutatud toore ja raju helipildi loomisega. Laulud kõlavad rohkem kui demod, mitte kui Linkin Park’ile omane detailideni lihvitud üllatusterohke elektronrokk. “Drawbar” aga ongi pigem demo – vahelugu jämmimissessioonist Tom Morelloga.
Plaadi lõpetavad “Final Masquerade” ja “A Line In The Sand”. Olgugi, et esimene neist kõlab liiga popilikult (rohked sündid ja mahe meloodia) võrreldes ülejäänud plaadiga, siis seda värskendavam ta ongi ning mulle isegi meeldib võib-olla rohkem kui need kümme aastat igatsetud rajud lood. “A Line In The Sand” on aga plaadi kõige keerulisem lugu võttes kokku kõik plaadi eripärad: Mike’i mahe vokaal, karjuvalt pungine refrään, tõsine räpilõik ning meeletus koguses kitarrisoolosid ning trummilööke ülemõistuse kiires tempos.

Kokkuvõtteks

Üldiselt olen plaadiga rahul. Ei oska küll hinnata kas ja millisest eelnevast albumist see võiks parem olla, kuna see on lihtsalt nii erinev. Kuid kui keegi otsib midagi, mis oleks raju, otsekohese lüürikaga, veidi paindliku äärmustega eksperimenteeriva kõlapildiga ning kohati lapsepõlvemeenutuse pisara silma toov, siis selleks sobib see album ideaalselt. Minu plaadiriiulis saab ta kindlasti koha kuskil agressiivsemate, kuid samas väga heade albumite vahel (System Of A Down, Stone Sour ja KoRn oleks head kaaslased küll).

 

Head kuulamist!
Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: