Traditsioonid ja demokraatia?

Hei,

Ütlen kohe ära, et mulle ei meeldi olla poliitiline ja ma ei tahaks üldse kirjutada midagi, mis puudutab poliitikuid, seadusi jms. Hetkel aga on ümberringi toimuv üpris huvitav ning ma ei saa jätta mainimata, et olukord on ühtlasi masendav ja naljakas. Kutsutakse masskampaaniana paraadidele ja barrikaadidele, räägitakse mingist ulmelisest “traditsioonilisest perekonnast” ja kõige lõpuks veel öeldakse, et kellelegi õiguste andmine on demokraatia piiramine! Ja kõige selle taga on üksainus seaduse jupp, mis lubab indiviididel vabalt seaduslikult elada, kellega nad soovivad.

Appi, samasoolised!

Tundub, et suur osa kohalikust elanikkonnast pole üle saanud paarkümmend aastat tagasi lõppenud ENSV ajast. Jah, retro on moes ja seetõttu pole ju tarviski 21. sajandisse astuda. Paljude jaoks oli elu siis toredam, aga selleks, et seda mäletada, peaks inimene olema vähemalt 30-aastane. Mina ei ole ja mina ei mäleta. Ja võib-olla se ongi hea, sest oskan näha tänapäeva maailma ja demokraatiat veidi värskema pilguga. Nõukogude ajal oli omasooiharus seaduslikult karistatav, see oli nii range tabu, et selle eest võis saada päris raske vangistuse (kahjuks mul pole viidet linkida, olen lugenud toonast karistusseadustikku sugulaste maakohas paar aastat tagasi). Tundub, et mingi hulk inimesi, kes toonasest ajast pärit, ei suuda leppida, et psühholoogilisel tasemel pole siin siiski midagi imelikku ja et tegelikkuses oldakse sellest teadlikud juba aastakümneid. Usun, et pigem on inimeste kitsarinnalisus põhjuseks, miks ei suudeta mõista, et seni, kuni tegu on kahe üksteist armastava võrdväärse inimese suhtega, siis pole sugu oluline, sest esikohal on ikkagi tunded ja inimkonna heaolu. Ja mida vabamad oma valikutes on inimesed, seda positiivsem on ka meie ümber valitsev õhkkond. Siinkohal on vale tuua võrdluseid, et homoseksuaal on võrdväärne pedofiili ja zoofiiliga (nagu mulle siin hiljuti selgeks üritati teha). Siiski see nii ei ole, kuna nendel juhtudel on enamasti siiski välistatud, et suhte osapooled suhtest sarnaselt arusaavad. See on samaväärne heteroseksuaalsete suhetega, kus üks osapool teeb kõike, mida teine ei taha. Seega lepime kokku – kahe võrdväärse erinevast või samast soost indiviidi kooselu on see, mida uue seadusega reguleerida tahetakse ja muid näiteid pole mõtet tuua!

Appi – traditsiooniline perekond!

Olen viimastel kuudel üha enam kuulnud mõistet “traditsiooniline perekond” ja pole siiani aru saanud, kust see tuleb. Võtsin lõpuks kokku, guugeldasin ja otsisin – põhimõtteliselt võtab selle kokku wiki artikkel: http://en.wikipedia.org/wiki/Nuclear_family. Ehk siis mehe ja naise vaheline enamasti abieluline liit, mille juurde kaasnevad koos tehtud ja adopteeritud lapsed. Mõiste ilus ja armas – kes meist sellist peret ei tahaks. Aga mõtleme veidi 21. sajandile ja saame kiiresti traditsioonilise pere mõiste ära unustada. Minu tutvusringkonnas on selliseid traditsioonilisi peresid küllaltki vähe! Leidub nii üksikvanemaid, lastetuid, lahutatuid, kärgperesid ja kõike muud. Statistika ei aita mu väidet ka ümber lükata, sest tõsi on: iga-aastane lahutuste koguarv on 60% igal aastal laulatatud abielude koguarvust. Lisame siia juurde veel mõne aasta tagused numbrid üksikvanemaga lastest http://www.yksikvanem.com/statistika/ ja mõtleme korra, kas tasub rääkida traditsioonilisest perest, kui selline asi on üha enam hääbuv tänapäeva maailmas. Teine vaatenurk on see, et kas statistika hakkab muutuma, kui lisanduvad samasooliste vanematega pered. Suure tõenäosusega abiellumise-lahutamise suhe palju ei muutu, küll aga on võimalus, et väheneb üksikvanematega perede suhtarv ja kuna neist peredest hetkel on kolmandik vaesusriskis, siis on lootus, et väheneb ka see protsent. Seega lepime kokku – kui räägime laste heaolust, siis mõtleme ka võimalikele positiivsetele tulemustele, enne kui jahume aegunud traditsioonidest!

(Vahemärkusliku irooniaga, et traditsioonid on erinevad ja võib võtta ka, et “traditsiooniline pere” on peremudel aastatuhandete tagant, enne kui keskajal inimesed mingit kindlat mudelit taga ajama hakkasid. Seega võibolla on traditsiooniline peremudel hoopiski hõimupealik, tema kümme naist, lapsed, võimalik intsest, orjade vägistamine jne. Seega see mõiste on minu jaoks endiselt segane. Aga see pole antud hetkel enam oluline.)

Appi – demokraatia!

Kõige hullemaks läheb asi siis, kui keegi kipub kellegi teise vabadusi ja õigusi piirama. Ukraina sündmused näitavad, et see pole üldse välistatud ka 21. sajandil, kus demokraatiat võetakse läänemaailmas siiski juba kui loomulikku nähtust. Seda enam paneb mind mõtlema, kuidas saab keegi öelda, et demokraatia on ohus, kui me anname inimestele õigusi juurde? See tundub minu jaoks kogu antud temaatika juures kõige ebaloogilisem. Tuuakse küll näiteid mingitest riikidest, kus on antud seaduse vastuvõtmise järel hakatud heterode vabadust piirama, aga need on siiski pigem üksikjuhud ja olgem ausad, kui sa juba praegu oled liiga sallimatu, siis seadused ei vaata ka praegu sinu peale hea pilguga. Seega tegelikult sisuliselt muutub vähe. Mingi laste hariduse päästmine on samamoodi ülereageeriv lähenemine, sest samasooliste voodielust räägitakse mingis vanuseastmes koolis juba täna – ja mida aeg edasi, seda enam seda teemat õppekavasse tuleb tuua, et vältida väärastunud maailmapildiga põlvkondade kasvamist. Väärastunud maailmavaadeteks pean siinkohal soolist, rassilist, usulist, seksuaalse orientatsiooni põhist jms diskrimineerimist. Kui me suudame lastele selgeks teha, et me kõik oleme samasugused inimesed väikeste erinevustega ja sallivus on lahe, siis on kogu inimkond jälle sammukese võrra lähemal rahumeelsema ja positiivsema võtme suunas. Lapsed on meie tulevik ja nende lai ja salliv silmaring on edu alus. Mõni vanem küll kardab, et niimoodi saab tema järglasest ka homo, kuid see siiski nii lihtne ei ole. Homoseksuaalsust on täheldatud juba aastatuhandete tagusest ajast ja sedasorti “psühholoogilist kõrvalekallet järglaste mittesaamiseks” (andestage mu “huvitavaid” mõisteid) on olnud arvatavasti inimkonna tekkest alates. Samasugust käitumist on ka loomadel, seega selline lihtsalt meie loodus on. Miks aga paljudele tundub, et geide arv pidevalt kasvab on lihtne: keskaja, kiriku võimu, nõukogude võimu ja muu selliste vabadusi piiravate sündmuste tõttu on olnud homoseksuaalsed inimesed pahatihti põlu all, mistõttu praegune 21. sajandi demokraatia areng on lubanud neil kapist välja tulla ja inimeseks saada. Pealtnäha nii loogiline, aga miskipärast tuleb seda üle korrata, sest osad arvavad ikka, et lapse kasvamine demokraatlikus keskkonnas teeb temast gei.

Kokkuvõte

Kuna mu elukaaslane on teises Euroopa otsas ning ema ja õed-vennad mööda Eestit laiali, siis ei saa ma homme teeselda traditsioonilist perekonda. Kõik kes aga tunnevad, et on osa traditsioonilisest perekonnast, minge oma mehe/naise ja lastega hoopis loomaaeda või muuseumisse, veetke koos mõnusalt aega ja ärge laske end häirida inimestest, kes tahavad teie ainsat perele mõeldud päeva nädalas raisata sündmusele, mis teie peret ei puuduta.

Ilusat nädalavahetust ja head sallivust!

Dawn

PS: Selle postituse eesmärk on oma maailmavaateid tutvustada, mitte kellelegi arvamust pähe suruda. Kirjutamise põhjuseks on see, et ümberringi toimuv üritab mulle arvamust pähe suruda ja kuni üleeilseni ma olin sellest teemast teadlikult eemale hoidnud. Kuna tunnen, et see teema tungib uksest ja aknast minu eraellu, siis ma pidin lihtsalt oma mõtted kuskil kuidagi kirja panema. Seega sul on vabadus arvata teisiti, kuid viisakas on austada ka teiste arvamusi!🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: