Õhtu rahustava muusikaga

Hei,

Vahelduseks üks ülevaatlik tagasivaade kultuurisündmusele, mis toimus möödunud laupäeval. Tartus Uues Teatris esines oma uut albumit “Kes küsib?” esitlev Winny Puhh ning neid soojendas vana hea räpiguru Oleg Kosjugin (aka Genka).

Ürituse suhteliselt hiline algus mind väga ei seganud. Saingi kodused toimetused tehtud ja selmet magama minna, panin hoopis piduriide selga ja läksin kontserdile. Esimese hooga saadud Piletilevi info “Välja müüdud” osutus siiski pelgaks eelmüügi infoks ja kohapealt saime ikka piletid kätte. Lühikese baarijärjekorras oodates kulunud aja pärast oligi valmis soojendusartist laval pihta hakkama. Oleg Kosjugini set oli täis omanimelise EP kuldvaramut, sinna juurde lisatud vaba valik Genka muudest toimetustest Toe Tag’i, A-Rühma ja “Laula mu laulu” saateni välja. Set oli jooksvalt äkiline nagu räppmuusika puhul ikka – lugudest ikka ainult pigem parimad salmid ja fraasid, sinna vahele mõned dj ja trummari üleminekud ja tehtud! Tahan eraldi kiita trummar Rainer Meinartit, kes tegi asja päris ehedaks kontsertmuusikaks. Ma arvan, et ma pole paremal räppmuusika kontserdil käinud pärast nelja aasta tagust Toe Tag’i kontserti.

Aga mis sest räpist ikka, kõige olulisem muusika oli ikkagi tol õhtul toores rokkmuusika. Winny Puhhi puhul on muidugi stiililine lahterdamine tänamatu töö, sest kokku on segatud nii suur hulk erinevaid pille ja helimaastikke, et sa lihtsalt naudid elamust.

Lugude valik oli küllaltki lai, igalt albumilt midagi. Enamasti siiski valik vähem-elektrooniliste ja punklugude peal, mis ju tegelikult näitavadki, kui hea kontsertbändiga tegu on. Kuna kavas olid ka kõik suuremad hitid, siis rahva kaasaelamist oli mõningaselt tunda ka tagumistesse ridadesse, kus ma olude sunnil kuni viimase looni paiknema pidin. Imestust väärivad siinkohal topelt-trumm, mis kõlab ikkagi üllatavalt hästi, kuigi olen seda alati veidikene kartnud. Eriti veel nii väikse ruumi kohta oli heli isegi üllatavalt hea. Ja muidugi Diktor I kõrvulukustavalt kile karjatuslik hääl, mis on ühtlasi nauditav ja samas piinav. Aga isegi selle puhul sai suurem osa sõnadest aru, mis on tõsiselt imekspandav Eesti kontsertkultuuris.

Show poolest see bänd muidugi kunagi latti alla ei lase ning ka seekord – trummarid esinduslikult kõrgel poodiumil vastamisi, kitarristide ronimised mööda kõlareid ja lahutamatu osana poolperverssed kostüümid. Sinna vahele hulk kahtlase iseloomuga huumorit. Kontserdi lõpp aga kiskus käest ära ja nii kutsuti lavale kõik naisterahvad – tekkinud tühimik lava ees võimaldaski ka minul lavale lähemale liikuda, et enne kontserdi lõppu veel viimaste hüpetega end võhmale saada ning “Nuudlid ja hapupiim” karjudes oma möödunud kurguhaigus uuesti esile kutsuda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli ühe laheda elamusega ning loodan varsti jälle sattuda nii Winny Puhhi kui Oleg Kosjugini kontsertidele. Tule ka – sa ei kahetse!

Dawn

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: