Tagasi juurte juures

Hei-hei!

Avastasin, et pole veel rääkinud Seether’i viimasest albumist “Isolate And Medicate”. Ja kuna nad juba kuu aja pärast Eesti pinnal üles astuvad, siis ongi paslik see asi ära teha.

Harva saan ma öelda, et mõne bändi uus album mõjub sarnaselt vanadega. Enamasti ju liigutakse edasi ja ma tervitan edasiliikumist igati, kuna enamike stiilide ja bändide puhul paigaltammumine tähendaks seda, et juba mõne plaadi järel nende kuulamine on võimatu. Seether on aga oma viimase albumiga teinud suhteliselt tugeva tagasikäigu oma juurte juurde. Ja nende puhul ma tervitan seda sammu! Kui vahepealsed albumid olid tihtipeale imalad ja mugavad meinstriim-tooted (ärge saage valesti aru, ka neil olid omad suurepärased lood – aga neid oli vähevõitu), siis nüüd on sellist neile omast veidi üle ääre rasket rokki rohkem. “Isolate And Medicate” oleks võinud vabalt olla nende kolmas album pärast “Disclaimer II” ja “Karma and Effect”‘i, sest ta kuidagi täiustab neid. Samas võib-olla vahepealsed albumid aitavadki just uut eriti esile tõsta, ei tea.

Kui bänd eelmisel aastal oma parimate lugude kogumiku välja andis ja lisas sinna uue loo “Weak”, oli juba selge, et tüübid on veidi taastanud oma agressiiv-melanhoolsemat suunda. Kui ilmus “Words As Weapons” (albumi esimene singel), siis oli juba kindel, et nad on tagasi oma algusradadel. Tagasi on jõud, energia, efektid, karjatused jms, mis nende muusika omal ajal nende eripäraks tegi. Plaadi esimesed neli lugu ka seda tõestavad. Kui “Same Damn Life” on neist võib-olla kõige nõrgem, siis need mõnusad falsetid pre-choruses teevad loost midagi erilist. Viienda loona kõlav “Crash” on aga vist terve plaadi nõrgim lugu. Ma olen ka üldiselt aeglase muusika vastu, kui sellel on puudu jõust, mis emotsioone kannaks. See siin ongi ehe näide nendest lugudest, mida Seether on aastate jooksul üha rohkem sisse toonud – mahe ballaad, kus küll võib kitarre ja trumme olla, kuid mis kõlab kokku ühtse mullina. Pole enam seda murede rõhutamist nagu omal ajal “Broken” või “The Gift”. Õnneks kestab see tagasilöök alla nelja minuti ning seejärel läheb asi tagasi ataksemaks loos “Suffer It All”. Võib-olla on liiga suur äärmuste vahe neil kahel lool, kuid seda jõulisemalt tuleb plaadi tugevus välja.

Edasi läheb plaat ühtlases rütmis edasi kõikudes meloodilise ja rahulikuma ning agressiivse ja järsema stiili vahel nagu Seether’i muusika tavaliselt. Ning nii kulgeb see depressiivne mässumeelsus kuni plaadi viimase looni “Save Today”, mis tõmbab järsult käsipidurit ning jääb mõtisklema väga rahulikul toonil. Erinevalt “Crash”‘ist ei ürita samas see lugu olla midagi jõulist oma olemuses, vaid lahendus seisneb pigem vokalist Shaun Morgan’i ponnistuses oma häälega emotsioonidel mängida, mis õnnestub täpselt nii nagu peab.

Nagu ikka on minul hangitud plaadi deluxe versioon, kus on lõpus lisaks ka neli lisalugu. Neist eelmainitud “Weak” vast ka kõige etem. Ja peab tunnistama, et kui enamasti jäävad lisalugudeks lood, mis plaadile poleks kuidagi sobinud (olgu nad siis märksa paremad või halvemad lood kui ülejäänud plaat), siis seekord on lisalood suhteliselt ühes toonis ülejäänud plaadiga.

Ehk siis kindlasti väärt kuulamine – hankige, kuulake, nautige ja mingem kuu aja pärast Rock Cafe’sse pittu ka😉

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: