2014 kokkuvõte vol.1 – albumite top25

Yo

Aasta saab kohe läbi ja mõtlesin teha taaskord paar kokkuvõtet. Alustan sellisest edetabelist, mis sisaldab viimase pooleteise aasta jooksul ilmunud ja viimase 12 kuu jooksul mind enim liigutanud albumeid. Kuna ei osanud midagi otseselt välja jätta, siis venitasin edetabeli 25 koha pikkuseks. Osa albumeid muidugi on pigem seemneks 2015 aasta kokkuvõttele.

1. Seether – Isolate And Medicate

Vaieldamatult viimase aasta parim album. Seether on leidnud tee tagasi äkilisema soundi juurde jäädes samas modernselt atraktiivseks. Plaat täis meloodilist energiat ja äkilisi riffe. Kõik mida tänapäeva rokkmuusikalt unistada võiks.

2. Linkin Park – The Hunting Party

Ka Linkin Park liikus tagasi veidi toorema raskeroki suunas. Ainsa miinusena unustati seejuures ära enda kõige tugevam külg – elektrooniliste vidinatega manipuleerimise oskus. Õnneks teeb avalaul “Keys To The Kingdom” kõik kaotatu tasa ja kuna loomingu mõistes puuduvad plaadilt otseselt lood, mida saaks väga nõrgaks pidada, siis on see täiesti väärt kohta esikolmikus.

3. Taking Back Sunday – Happiness Is

Kunagi hakkas mulle Taking Back Sunday meeldima, kui ehe emopunk bänd, mille iseloomulikuks jooneks oli huvitav intensiivne topeltvokaal. Tänaseks päevaks on nad juba vanemad ja veidi rahulikumad, kasutavad vähemkaklevaid topeltvokaale ja tempokamad poppunk palad on kaalutletumad ja popimad. Ja peab tunnistama, et seejuures muutuvad plaadid küll esmamuljena võib-olla igavamaks, kuid samas kiiremini kinnistuvaks ja seeläbi pikapeale piisavalt headeks, et olla aasta kokkuvõttes tugeval kolmandal kohal!

4. Avril Lavigne – Avril Lavigne

Kuigi juba üle aasta vana album, oli see siiski sel aastal rohkem minu playlist’is, kui nii mõnigi selle aasta album. Ühest küljest täiskasvanulikum album sisaldab ka samas paari tiinipopi lugu, mis aitavad hoida asja üllatavalt hästi tasakaalus. Kõrge koha tingibki see, et olenemata faktist, et suur osa albumist on seotud Chad Kroeger’iga, on siiski see Avril’i kõige andekam album üle mitmete aastate ning nii vokaalselt kui muusikaliselt teeb silmad ette nii mõnelegi teisele siin edetabelis tagapool olevale naisartistile.

5. Katy Perry – PRISM

Ühest küljest oli Katy Perry “PRISM” tõsine pettumus – vast kõige steriilsem ja igavam album temalt elu-ever. Ja arvestades, et eelmine album oli siiski otsast lõpuni ja isegi lisalugudel veel edasigi popmuusika tippklass, siis “PRISM” särab vaid üksikute hittlugudega. Siiski tuleb au anda, et kesise albumi parimad palad tõmbavad albumi taseme piisavalt kõrgele, et olla antud edetabeli kõrgeim puhtalt popiga tegeleva artisti album.

6. Panic! at the Disco – Too Weird To Live, Too Rare To Die!

Panic! at the Disco on küll bänd, kelle toimetustega ma pole kunagi kursis olnud. Siiski sattusin kuidagi sellele albumile ning see oli nagu mõnus jätk eelmisel aastal võimutsenud Fall Out Boy überhitikogumikule “Save Rock and Roll”. Piisavalt sündirohke poprokk, milles oli vajadusel piisavalt elusat energiat. Ühesõnaga ideaalne album nii neile, kes otsivad kergema astme rokki, kui neile, kes otsivad tõsist poppi.

7. Metsatöll – Karjajuht

Kõrgeima Eesti esindaja leiab minulegi ootamatult Metsatöllu viimase albumi näol. Ma pole kunagi nende fenomeni eriti lahti suutnud mõtestada. Uus album aga avas ka minu silmad. Äkiline ja kohati trash-metalisse laskuv folkrokk võikski niimoodi kõlada ja tekib vaid küsimus, miks Ewerti stiil maailmas rohkem võimutseb? Eesti keele au sees hoidmise eest olen aga alati Metsatöllule alt üles vaadanud. Ja isegi kui tegu pole kõige peavoolulikuma muusikastiiliga mõjub see isegi kaasakiskuvamana kui mõni kulunud ja korduv popplaul.

8. Twin Atlantic – Great Divide

Stiililiselt minu jaoks määramatu bänd, kuna kohati on tegu tüütu poproki, kohati sellise alternatiivse briti roki ja suures osas siiski vaid edetabelite vallutamise staadionirokiga. Aga see kompott kokku on nii äge, et soovitan kõigile! Minu jaoks on Twin Atlantic küll mingil määral asendus aasta tagasi laiali läinud My Chemical Romance’ile, kuna stiililiselt suuri erinevusi pole, võib olla MCR oli rohkem poppungi suunda, kuid seda tõsiseltvõetavam ongi Twin Atlantic.

9. James Blunt – Moon Landing

James Blunt pole vist kunagi ühtki halba albumit teinud. Alati seilamas oma mõnusalt mahedal poolakustilisel popil oma heleda häälega. See on alati ta eripära olnud ning tal pole olnud ka vajadust seda muuta. Sellepärast ongi “Moon Landing” ühest küljest mitte-midagi-uut, aga samas teisest küljest turvaliselt mõnus, et seda korduvalt kuulata.

10. The Pretty Reckless – Going To Hell

The Pretty Reckless on vahepeal tõsiselt arenenud. Kui esimesel albumil oli teekond päris turvalisel neljaduuriroki maastikul, mis sobiks ka peavoolu muusika vahele kuulamiseks, siis nüüd on asja veidi jõulisemalt tegema hakatud. Energiat on rohkem ja sisu on rohkem. Eks lüürika ole ikka endiselt ühe hilisteismelise maailmavalu ja sex-drugs-rocknroll, aga hea muusika taustal see enam nii palju ei häiri. Ehk on järgmise albumiga täiskasvanulikkust veelgi juures ja võimalus võidelda ka parima albumi staatuse nimel.

11. Kaiser Chiefs – Education, Education, Education And War

Hirmuäratava koosseisu muudatuse üle elanud bänd, kelle ridadest lahkus põhiline laulukirjutaja ja poole kohaga vokalist Nick Hodges. Ja huvitaval kombel suudeti siiski teha ülimalt lahe album. Võib-olla mitte parim Kaiser Chiefs’ilt, aga kindlasti üks parimaid. Julged riffid, mõnus energia ja tõsisem lüürika teevad kunagisest Briti huumoriga küllastatud britroki bändist rahvusvahelise taseme alternatiivroki jumalad.

12. James Arthur – James Arthur

Kunagine Briti X Factor’i võitja käis suvel Eestis ja võlus mu ära nagu üks Briti poissmees ikka. Tegelikult võlus mind ikka tema muusika. Mõnusalt tänapäevane, gruuviv, kergete funki ja räpi sugemetega popp, mis paneb korraga nii puusa nõksuma kui pisarad voolama. Ilus!

13. Bombay Bicycle Club – So Long See You Tomorrow

Elektroonilist indie’t ma üldiselt ei kuula, aga sõbra soovitusel sattus mu playlist’i siiski üks omapärane album. Kergelt catchy’d popimaigulised lood, mis sobivad hästi mahedaks taustamuusikaks ja aeg-ajalt ka süvatsi kuulamiseks. Mõnes kohas ootaks julgust ja energiat rohkem, aga ju see ei ole nende stiil.

14. Winny Puhh – Kes küsib?

Ma ei ütleks, et Winny Puhh’i uus album oleks halb, pigem on ta lihtsalt liiga värske, et teda juba kullaks nimetada. Plaadi ebastabiilsus ongi tema plussiks ja miinuseks üheaegselt – ta on raske pidevalt otsast lõpuni kuulata, samas kui sa selle teekonna juba ette võtad, siis sa ei kahetse midagi, sest see on lihtsalt perfektsionistlik abstraktsionism, mida sa kuuled.

15. Instrumenti – Procrastination

Instrumenti on viimasel ajal taandanud ennast oma kohalikule muusikaturule Lätti. Viimatine rahvusvaheline album ilmus tegelikult juba veidi üle aasta tagasi. Tarneraskuste tõttu sain ma selle aga sel aastal alles kätte. Lood on lihtsamad ja vähemvarieeruvamad kui debüütalbumil, mistõttu kohati ei olegi see album nii ehe ja nii vaimustav. Samas on siingi kuulda geniaalseid muusikuid tegemas geniaalset poppi kasutades segamini elus- ja elektroonilisi pille.

16. Flyleaf – Between The Stars

Kui Flyleaf’i laulja vahetus, olin ma positiivselt üllatunud, et uue laulja hääletämber ja laulmismaneer ju tegelikult palju ei erine. Täie tõe kätte saamiseks aga ootasin pingsalt uut albumit ja isegi toetasin nende hooandja stiilis kampaaniat. Nüüd on tulemus käes – ühest küljest ehe Flyleaf, samas rahulikum ja kammitsetum kui kunagi varem. Plaat ise otseselt halb ei ole, aga Flyleaf’ilik omapärane alternatiivmetal’i toon on kuhugi kadunud ja avaldub vaid avaloos “Set Me On Fire”. Eks me näe, kas asi on permanentne või ei.

17. Ed Sheeran – X

Järjekordne Briti noormees, kes ilma teeb. Sedapuhku omapärase akustilise popi ja räpiga. Kusjuures albumi tugevaimad lood ongi need, kus segatakse räpi elemente (kas muusikas või vokaalis) tavapärasesse akustpoppi. Ülejäänud lood kõlavad pigem kui rahulikud vahepalad. Aga igal juhul väärt plaat, mida hankida ja kontsertide mõistes väärt mees, keda vaatama minna (youtube’i kogemuste põhjal).

18. Young The Giants – Mind Over Matter

Järjekordne elektroonilise alatooniga indie bänd minu playlistis. Sedapuhku küll märksa energilisem ja mõnusam. Albumi tervikpilt on aga siiski suhteliselt ühtlane ja võib-olla mitte nii eriline kui ootaks. Siiski parasjagu meeldivat meeleolu muusikat.

19. Godsmack – 1000hp

Godsmack teeb pikki aastaid täpselt üht ja sama muusikat. Ja kui paljude bändide ja muusikastiilide puhul võib see tunduda tüütu, siis Godsmack suudab alati seda esitada kui midagi värsket. Energia ja jõud on alati olemas. Nende stiili nimi võiks olla “turvaline trashmetal” ja seda võib kuulata aegade lõpuni julgelt välja.

20. Facelift Deer – Facelift Deer

Veel üks meeletult hea Eesti album. Rasmus Rändvee saab veel tunda kui valitsev superstaar ja olgem ausad, võidurahad on läinud vägagi õigesse kohta. Noor ja julge Eesti rokk katsetab piire ning Rasmuse hääl hoiab asja pingelise ja erilisena. Tüübid on juba stuudios uut materjali kirjutamas, seega ehk saab järgmisel aastal Eesti muusika kvaliteetset rokkmuusikat juurde.

21. Royal Blood – Royal Blood

Antud bändi ees tuleks vabandada, et ma teda alles nüüd mainin, sest tegu on vist maailma mastaabis parima uue tulijaga sel aastal! Meeldivalt garaažine rokk, mis meenutab White Stripes’i parimaid päevi, on samas oma pillivaliku tõttu suht libe tee (vaid basskitarr ja trummid). Seetõttu on veidigi rahulikumate lugude puhul kohe puudused tunda. Samas efektsete riffidega lood nagu “Figure It Out” on lihtsalt kuld, mis jääb kindlasti selle aasta üheks tunnuslooks.

22. Taylor Swift – 1989

Sel aastal tunnistati lõpuks muusikamaailma suurimat katastroofi karmi lahkumineku näol. Lahkuminek toimus Taylor Swift’i ja kantrimuusika vahel ja olgem ausad, see suhe oli juba aastaid kahtlusepilvede all. Minule aga isegi meeldib see muudatus, kuna hetkel on tegu ikkagi väga tugeva poppmuusikuga ja ilma Swift’ita oleks see stiil sel aastal ikka päris vaeseks jäänud. Antud juhul ma jätan sellest albumist rääkimise järgmisse aastasse, sest ma olen seda juba piisavalt palju kuulanud, et teda sel aastal mainida, aga usun, et ma lähikuudel kuulan veel meeletult palju, sest tegu on ikkagi ühe parima poppalbumiga viimastel aastatel.

23. You Me At Six – Cavalier Youth

Selle aasta kõige steriilsem rokkalbum on vast “Cavalier Youth”. Ülimalt perfektne produktsioon, ülimalt peavoolu rokkmuusika ning mõnus kaasalaulmise staadionirokk. Aga tunnistan ausalt, et see on väärt kuulamist ja nautimist, sest selle plaadiga ei ole kunagi midagi valesti. Ja üksikud energiliselt efektsed lood nagu “Room To Breathe” ja “Fresh Start Fever” tõstavad selle plaadi ikka teistest samalaadsetest kaugele ette.

24. Elephants From Neptune – Pressure And Pleasure

Jällegi veidi liiga uus album, et adekvaatset pilti omada, siiski tahtsin ära mainida selle albumi, kui ühe, mida ma sel aastal enim ootasin ja mille ootamine tasus ennast ära. Eks “Unriddle Me” pääsemine Eesti Laulule näitab ka üldise muusikafooni liikumist selles suunas.

25. Amy Lee – Aftermath

Evanescence läks puhkama ja Amy Lee otsustas veidi filmimuusikat kirjutada. Antud album ongi tegelikult soundtrack ja seetõttu ei saa ma seda üks ühele teiste albumitega võrrelda. Siiski toon selle siin välja, sest tegu on päris omapärase ja huvitava sooloalbumiga, kus on tunda Amy Lee üldist klassikalise muusika alatooniga teoseid kuni lihtsakoelise synthpopini loos “Push The Button” välja.

Kohe peagi ka järgmine kokkuvõte. Seniks ilusate pühade jätku!

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: