Briti poissmehe sünnipäev Saku Suurhallis (ehk Ed Sheerani laulupidu)

Yo

Aega on küll juba möödunud, kuid ei saa siiski rääkimata jätta ühest suurepärasest kontsertelamusest, mis mulle osaks sai 17. veebruaril, kui Eestit väisas Briti laulik Ed Sheeran. Aasta tagasi ei teadnud ma Ed’ist suurt midagi, ainult seda, et ta tegi kaasa Taylor Swift’i albumil “Red”. Kui aga eelmisel suvel tõusis hiti staatusesse “Sing”, siis hakkas minugi kõrv tema muusika poole pöörama.

Uudis tema Eesti külastamise plaanist ei pannud mind aga koheselt pileteid ostma, sest üksikute lugude baasil teen ma selliseid käike pigem harva. Mõni hetk hiljem aga avastasin, et tema viimatisest albumist pool on vägagi hea ning seejärel kogemata nähtud klipp tema show’st mingisugusel staadionifestivalil, pani mind mõtlema, kas äkki tõesti minna ja oma silmaga järgi kaeda. Kuna elukaaslane on juba aastaid tema andunud austaja, siis polnud enam küsimust. Kahjuks polnud selleks ajaks enam ka pileteid..

Lõpuks saime ootamatult kontserdi külastamise soovist loobunud sõbralt piletid ning saime ikka kohale minna ja see oli tõesti elamust väärt sündmus. Soojendusartistina üles astunud Ryan Keen oli väga üks ühele sarnane peaesinejaga, seega suurepärane valik, mis viis publiku õigesse meeleollu kohe ürituse alguses. Ed, kes Tallinnas tähistas ka oma 24-ndat sünnipäeva, suutis aga puhtalt show’ga tõestada, keda tegelikult vaatama tuldi.

Kui keegi oleks mulle pool aastat tagasi öelnud, et kuskil maailmas on tüüp, kes suudab välja müüdud Saku Suurhalli üksinda laulu ja energiaga täita, oleks ma ütleja mõistuses julgelt kahelnud. Sooloartistid on ikkagi inimesed, kes suudavad enda ümber ehitada (või lasevad produtsentidel ehitada) tugeva meeskonna, taustabändi, taustalauljad ja teevad ise laval võimalikult vähe, aga võimalikult efektselt. Seetõttu oligi mu imestus suur, kui tuleb noormees, kes oma vanuse poolest võiks olla alles hilisteismeline, kuid kes juba on tõeline superstaar ning seejuures toob oma anded igal tasandil korraga esile jätmata sekunditki laval oleku ajast hingetõmbeks. Ja ta teeb seda kõike üksinda – või noh, kasutades väikest looper‘i stiilis abivahendit. Andes endale ette nii taustavokaalid kui taustamuusika suutis ta rokkida rohkem kui mõni tüüpilisem popprokk bänd. Muidugi tuli tühi lava kuidagi täita, sest kitarri mängimise ajal lauldes ei saa palju ringi joosta – selleks oli kasutusel igati efektne valgus-/ekraanishow, mille sarnast olin seni kogenud vist ainult James Blunt’i kontserdil. See andis kontserdile mingi suurema ja kunstilisema mõõtme.

Kava tundus olevat selline nagu Ed Sheeran’i muusikagi, kohati ehtne räppmuusika kava, kus tehakse mitu lugu ühe medley‘na, sealjuures hoitakse flow sama ning igast loost võetakse vaid mingi kindel osa. Teine äärmus aga mahedad lembelaulud, mille ajal kõik oma nutitelefonide välklampide saatel kaasa kõiguvad ja pisaraid poetavad. Mis mulle, kui ballaadide mittenautijale, meeldis, oli see, et ballaadid muutusid publiku kaasabil ja elusa esituse tõttu palju jõulisemateks ja suuremateks kui stuudiosalvestustel. Seega võisin kogu kavaga ikkagi lõpuks rahule jääda (kuigi räpilood muidu meeldivad ikkagi veidi rohkem).

Ja mis kõige tähtsam, vähesed artistid suudavad tuhandeid passiivseid eestlasi niimoodi kaasa laulma panna nagu Ivo Linna 25 aastat tagasi..

Aga ega muud hetkel polegi öelda, sain südamelt kõik ära räägitud🙂 Soovitaks teilegi, aga kuna ta vist nii pea siiakanti tagasi ei satu, siis ehk aitab mõni juutuubi link veidigi meeleolu avada..

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: