Šoti rokikuningate kolmas tulemine

Tere taas!

Mõtlesin teha lühikese ülevaate paarist üritusest, mida viimasel ajal külastanud olen ja alustaks siinkohal 27. oktoobril toimunud Biffy Clyro kontserdist Saku Suurhallis.

Kuuldused, et šoti rokkarid taaskord Tallinnasse tulevad, panid suvel mu südame ärevusest kiiremini põksuma. Seda kahel põhjusel – nende esimene külaskäik Eestisse oli üks mu vaieldamatult meeldivamaid kontsertelamusi ning nende teine külaskäik jäi mul mõningate kohustuste tõttu vahele. Seega ma teadsin, et tegu on hea live-bändiga ning nende ootus oli juba pigem pikaaegne.

Mis mind aga üllatas, oli see, et kaks korda Rock Cafe välja müünud artist oli kohale suutnud meelitada vaid poole Saku Suurhalli mahtuvast publikust. Sealjuures oli märkimisväärne see, et silmnähtav osa publikust oli keskealine. Tulemuseks sellevõrra võibolla veidi rahulikum publik, mis selle bändi vaates minu jaoks harjumatu tundub. Õnneks oli toodud lava ruumi keskosale lähemale, mistõttu vähene publikuhuvi peaesineja lavale astumise ajaks enam visuaalselt nii tajutav ei olnud.

Eestlastele omast rahulikkust aitas leevendamise asemel süvendada kahjuks ka soojendusbänd Lonely The Brave. Kohe visuaalselt oli aru saada, et lauljal on laval ebamugav ja nagu pärast lugesin, siis selline psühholoogiline tõrge teda ka vaevab. Ülejäänud bänd üritas seda kompenseerida ja tegelikkuses oli tulemus isegi üpris hea – silmad kinni pannes said tegelikult aru, et see bänd on ikkagi päris tugev stiilipuhas rokkbänd. Aga külmale Eesti publikule oli visuaalne pool siiski kahjuks vähe kaasatõmbav.

Ning see tähendas omakorda, et Biffy Clyro lavale tuleku hetkeks oli publikut küll rohkem, kuid suhteliselt külm seltskond, keda tuli esimesed viis lugu lihtsalt uuesti käima tõmmata. Eks võibolla sellevõrra imelikum oli mul esimeste lugude ajal lava ees ennast juba vabalt tunda (ikkagi mälestustes moshpit’i bänd ju), aga õnneks uimasem seltskond vajus lugu loolt tahapoole ja tõelisem rokipublikum valgus ettepoole. Laulja Simon Neil suutis oma klassikalise pool-psühho rokikuninga olekuga publikut korduvalt kaasa tõmmata ning aeg-ajalt nii mõnegi laulureagi välja pigistada. Ja kuigi publikut oli vähe, mistõttu hääl sumbus kiirelt, oldi siiski laval jätkuvalt energilised ja hoiti tugevat positiivset meeleolu kontserdi lõpuni.

Tehnilise lahenduse pealt oli seekordsel show’l oma roll ka valgusmängudel, millega ei mindud hulluks, vaid pigem rõhutati üksikuid lugusid erinevate efektidega. Lisaks olid laval kaasas ka taustamuusikud – üks kitarril ja teine süntidel. Olgugi, et tegu oli taustamuusikutega, siis ega nad ennast väga tagasi ei hoidnud ja suutsid oma pimedas nurgas piisavalt palju toimetada, et bändi kõrval mitte märkamatuks jääda. Seoses instrumentaalse osa tugevdamisega (mis tegelikult väga tugevdamist ei vaja, sest tuleb ka põhikolmikul hästi välja) oli võimalik anda ka taustavokaalidele jõudu. Tundub, et tegu oli ühe geniaalsema taustavokaalidega rokkbändi kontserdiga, mis hetkel meelde tuleb. Efektid, mis muidu on tehtud salvestustel mitmete kihtidena ja efektidega, oli siin tehtud kõiki laval olevaid inimesi eri harmooniates laulma pannes.

Ega ei teagi nüüd öelda, kas kontsert ise kokkuvõttes oli parem kui kunagine nende esimene Rock Cafe külastus. Erinevaid hindamistasemeid on hulgim. Küll aga ei saa öelda, et see ka halvem oleks olnud, sest bänd ise oli vähemalt samal tasemel ja isegi enam. Seega vast mu üheks lemmik live-bändiks jäävad nad ka selle kontserdi järel.

 

Dawn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: