’16 albumid #1/15 – Val Tvoar

Yo

Hakkan vaikselt pihta selle aasta kokku võtmistega ning seekord viskan alustuseks veidi põhjalikuma pilgu parimatele albumitele ja teen seda ükshaaval. Peamiselt seetõttu, et olen olnud laisk ja pole jõudnud jooksvalt arvamust avaldada. Aga teisalt ka seetõttu, et iga album neist väärib põhjalikku ülevaadet.

Esimesena võtan ette kõige viimatisema plaadiostu: Val Tvoar “In Light You Believe… But In Darkness You Dwell”.

Val Tvoar on siis Tarvo Valmi värske sooloprojekt. Tihtipeale leidub nii mõnigi, kes küsib minult “Kes on Tarvo Valm?” – kiire vastus on, et The Sun’i kitarrist. Kuigi reaalselt olen mina tema loomingut tarbinud juba varajasest nooruspõlvest peale, kui Tanel Padar polnud veel Eurovisioonigi võitnud. Valmi kunagine sooloprojekt Me, Myself & I oli üks enimkuulatud artiste minu lapsepõlves, ja lausa nii palju, et rariteetne debüütalbum kasseti kujul kadus lõpuks ära ja on siiani müstiliselt haihtunud.

Val Tvoar on nüüd siis mingi mõtteline jätk Me, Myself & I’le. Just algupärasele MMI’le, mitte 00’ndate keskpaigas toimunud eestistatud mahedamale versioonile. Eks 20 aastaga ole Valm paljuski arenenud nii muusika- kui lüürika kirjutamises ning sellevõrra on lood sisukamad ning  nüansside vaates julgemad. See annab albumile märkimisväärse lähtepositsiooni, mis aga pika vaikuse valguses ei tähenda esmapilgul võibolla midagi. Kuid albumi kuulamisel avastad, et sellesse sisse elada on võimalik üpris kiiresti, mis näitab, et vajutatud on ka pärast pikemat vaikust ikka õigetele nuppudele. Instrumentaalosa on piisavalt mitmekihiline ja soleerivate kitarriviisidega kaetud, millele lisandub ka iga loo puhul kergelt erinev lähenemine loo struktuurile. Kuulaja naelutamine mõttega “Mis nüüd juhtuma hakkab” on vast selle albumi üks tugevamaid alustalasid.

Siinjuures pole kõlapildis tehtud midagi uut võrreldes üldise raskeroki viimase paarikümne aasta seisuga. Ja kui ma alati otsin mingit pidepunkti, millest kinni haarata, et aru saada, et asi on mingis vaates maailmas unikaalne, siis antud album teeb selles osas huvitava lükke, et kuuldeteravus on saavutatud pigem toore energia ja pidevate meelemuutustega lugude ülesehitustes. Samas see energia on piisavalt ühtlane, et isegi kui stiililiselt asi varieerub erinevate raskeroki ja pehmeroki suundade vahelistel aladel, siis energia on see, mis hoiab asja tervikuna otsast lõpuni. Kui võtta juurde tõdemus, et pea kõik pillid ja vokaalid on kirjutatud ja esitatud Valmi enda poolt, siis terviklikkus tundub ühest küljest loogiline, kuid samas alati keeruline saavutada, kui oled lõppotsustes ainult iseenda eest väljas. Väga selgelt välja kõlavad vokaalid on selles vaates must-have ja sidusus vokaalilt instrumentaalile ja tagasi tuleb korduvalt esile ning annab võimaluse ka vokaali elementide ja efektidega mängida. Harjumatult teravast karjumisest näiteks loos “Three Shovels of Dirt” kuni pooljutustavate fraasideni loos “The Night When Everything Went Wrong And You Shot Me Down” ja rohkete kajadeni loos “Mind Reader, The Shadow” – kui nimetada mõnda. Julgus eksperimenteerida annab albumile piisavalt palju värve juurde, et julgen nimetada seda viimaste aastate parimaks Eesti rokkalbumiks.

 

Dawn

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: