’16 albumid #2/15 – Biffy Clyro

Hei

Teisena sel aastal ilmunud albumitest võtan ette sellise kuldaväärt teose nagu Biffy Clyro kauamängiv “Ellipsis”.

Biffy Clyro eelmine teos – duubelalbum “Opposites” – oli väga eepiline igas mõttes. Kahe plaadi jagu lugusid, millest enamus olid kui mitte parimad, siis ikkagi tugevalt üle keskmise. Pika plaadi kohta ootamatult selge suunitluse ja massiivsete lahendustega otsast lõpuni. Kui hakkas kostuma jutte, et 2016 aastal ilmub Biffy’l uus album, siis ma ausalt öeldes ei osanudki midagi oodata. Esialgsetest juurtest on juba väga ammu väga kaugele mindud ja kohati on ajapikku minetatud ka neile omased progressiivsed kulminatsioonid. Oht, et uus plaat on veelgi enam turvaline (aga samas ikkagi hea) rokkmuusika, pani mind plaadi ootuse asemel pigem end veidi skeptilisena tundma. Avasingliks olnud “Wolves of Winter” muidugi veidi rahustas, kuid selget viidet ei andnud seegi.

Siiski sai plaat kunaski suve alguses enne ilmumist ära tellitud ja kui ma ta kunagi kätte sain ja esimest korda läbi kuulasin, siis oli üllatus isegi pigem positiivne. Jah – kohe kõlab läbi, et tasakaal energiliste lugude ja melanhoolia vahel on ikka veel arenemas minule mittesobivas suunas, kuid album tervikuna kannab siiski oma eesmärki. Avalugu, seesamune “Wolves of Winter” tõmbab käima mingi kummalise sae, mis käib selle plaadi jooksul ikka väga äärmusest äärmusesse. Küll üritab eluaeg geniaalseid riffe meisterdanud kitarrist Simon Neil elus esimest korda kitarril soleerida, siis tõmmatakse Biffy muusikale veidi võõrad kärisevad sündid välja, ja samas kõlab kogu asi nagu ikka see sama vana hea Biffy. Suurim eripära vast ongi see, et on kasutatud rohkem elektroonilisi helisid, kuid samas on tehtud seda üpriski taktitundeliselt, mistõttu on keeruline aru saada, kas asi on nüüd väga üleprodutseeritud kitarr või sünt või nende sümbioos. Igal juhul annab see piisavalt mõtteainet igaks kuulamiskorraks olgu neid või sadu.

Turvaline rokkmuusika siiski ei kao pildilt lõpuni ära ja vahepealsed lood nagu “Re-Arrange” ja “Medicine” tõmbavad hoo ikka päris maha. Seda üllatavam on, et singliloona välja lastud “Animal Style” on kohe albumi alguses. Jõuliselt toores kõla ning karjuv vokalist on isegi Biffy Clyro vana loomingu vaates veidi rajuvõitu. Mitte küll harjumatu, pigem isegi värskendav. Biffy’le omast “kitarrist arvas, et lahe on taktipikkustega mängida” kõlab sel plaadil aga liigagi vähe. Selle asemel on tehtud palju muid eksperimente: näiteks on lahti kangutatud kantri uks laulus “Small Wishes”. Vähe sellest, antud lugu on pandud kohe pärast plaadi kõige rajumat lugu – elektropungi võtmes “On a Bang”‘i. Kui aga kuulata terve album lihtsalt otsast lõpuni läbi, seejärel silmad kinni panna ja mõelda, mis su kõrvadest läbi jooksis, siis väga kaalutud keskmine tuleb ikka tüüpiline Biffy Clyro. Ainsa vahega, et lugu loo haaval on pilt märksa kirjum kui see seni on olnud.

Dawn

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: