’16 albumid #6/15 – Kaiser Chiefs

Hei

Senine ülevaade albumitest on olnud suhteliselt rokikeskne. Nüüd on aeg kõnelda ühest huvitavast nähtusest Briti muusikataevas, mis kunagi alustas ka oma teed rokimaastikel, kuid nüüdseks on need teed vahetatud popilikemate ja tantsulikemate radade vastu. Selleks nähtuseks on Kaiser Chiefs ja nende värskeim album “Stay Together”.

Suve alguses ilmunud sissejuhatav singel “Parachute” märkis selget viidet bändi arengus veidi sündirohkema briti poproki suunas, mis oli kohatine üllatus, kuid samas võibolla mitte siiski jalustrabav suunamuutus Kaiser Chiefs’i loometeel. Sellest lähtuvalt muidugi oli eelarvamus plaadi suhtes pigem hoiatav. Eelmiste albumitega on kunagisest energiast pulbitsevast ja osavate sõnamängude rokkbändist kasvanud üha enam välja kohati liiga turvaline ja teadlikult õigeid nuppe vajutav maheroki bänd. Süntpopi radadele liikumine tundus mõningas mõttes kirstunaelana. Siiski on plaati kuulates iga korraga üha süvenev meelerahu tekkinud, kuna sisu ennast on vast isegi rohkem ja kulunud süntpopi võtmes kõlab see Kaiser Chiefs’i kontseptsioon täitsa värskendavalt.

Tempokas energia ning kohati liiga madal ja siis jälle liiga kõrge laulja Ricky Wilson’i vokaal annab tantsumuusikale omase mõõtme. Hoolikalt vormitud kitarrid lisava süntide massile mõnusa fiilingu ja 80’ndate stiilis pimedate tantsusaalide kõla. “Good Clean Fun” on selles osas ehtne näide kõlades nagu lapsepõlves nähtud Lääne telesarjade tunnusmeloodia ja ega lüürikagi ei lase muud arvata (kui siis paneb silmas pidama isegi mõnd vasakpoolsema mõtlemise lemmikut filmižanri). Kui nüüd veidi laiemalt Kaiser Chiefs’i ajaloole mõelda, siis nende esimene läbilöök tuligi ju 00’ndate esimeses pooles välja kumama hakanud “80’s Coming Back” järeltuules sörkides ning nende debüütalbum oli selge viide 70-80’ndate britrokile. Nüüd siis on leitud uuesti üles need nipid ja rütmid, millega võluda. Ja siinkohal oleks vanadel fännidel imelik hädaldada, et “miks nad oma stiili on muutnud”, sest nii võttes on muutus olnud ju pigem positiivne.

Lisaks on veel märkimist väärt see, et taustavokaalidega on taas mängima hakatud, nagu siis kui bändis oli veel trummarist teine vokalist Nick Hodgson. Kohati on muidugi topeltvokaal saavutatud erinevate sämplitega, mitte otseselt mitmehäälse laulmisega, kuid sellest hoolimata on efektsus saavutatud. Ja kui nüüd kogu see plaat ühe lausega kokku võtta, siis on tehtud väga suurepärane ja stiilipuhas album, mis on otsast lõpuni ühtlaselt tugev ning mis viib kuulaja meeleldi jalga tatsutama.

Dawn

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: