3DG Pirita kloostris

Yo

Üleeile sai käidud üle mõne aja jälle üht üritust külastamas. Sedapuhku väisas Eestit Kanada bänd Three Days Grace.

Kontserdi asupaigaks olnud Pirita kloostri varemetes polnudki ma varem ühtegi bändi kuulamas käinud. Tekkis kohe huvitav mõttelõng teemal, mida teeksid keskaja nunnad teades, et nende kloostri varemetes peetakse tulevikus rokipidusid. Nunnade rahustuseks tuleb nentida, et tegu oli suhteliselt tagasihoidliku rokk-kontserdiga – publikut oli parasjagu, et veidi üle poole pinnast tihedalt täis pakkida ning mõnusalt soe suveõhtu tõi kohale ka mingi koguse kuulajaid, kes pigem nautisidki hea muusika saatel haruldaselt head ilma.

Kohale jõudmise ajaks oli laval juba koha sisse võtnud Eesti enda Psychiatric Ward. Bändist ma enne midagi peale nime ei teadnud, kuid publik tundus iga hetke nautivat. Teisena lavale astunud A Crime Called oli aga omamoodi rokkbänd, kelle iga lugu oli nagu killuke mõne eelmise kümnendi tippbändi loomingust. Selline stiililine kõikuvus oli huvitav ja tähelepanu tõmbav, kuid asja rikkus kesine heli – pool kontserti polnud kosta soolotrummi ja basskitarri kandvad sagedused olid kuhugi ära kadunud. Nende setlisti tipphetk oli David Guetta loo “Dangerous” kaver, mille esitus oli helilistest puudujääkidest hoolimata kaasahaaravam kui originaal.

Three Days Grace aga ületas soojendusbände mäekõrguselt nii nagu üks õige peaesineja tegema peab. Enne lavale astumist tehti publik uuesti soojaks Rage Against The Machine loo “Killing In The Name” fonoga. Loo lõpus astus lavale bänd ning setlisti alustati kohe uue albumi looga “I Am Machine”. Arvestades, et peale laulja vahetust on jõutud seni välja anda vaid üks album, siis oli kava põhirõhk ikkagi vanematel lugudel. Esitati mitu singlilugu ka debüütalbumilt, mille loomise juures oli vaid pool tänasest bändist, kuid millelt kõlanud lugu “I Hate Everything About You” on üks nende edukamaid lugusid läbi aegade. Selle loo esitamise ajal oli publik vast ka kogu õhtu elavaim. Enim lugusid tuli aga albumilt “One-X”, mis on minu hilisteismeea üks põhilisi albumeid ning mille läbi ma neid üldse kunagi kuulama hakkasin. Seetõttu oli suur osa kontserdist kaetud ka meeldiva nostalgiahõnguga, millega tundus suur osa publikust kaasa minevat – nii lauldes kui hüpates.

Kontserdi muutsid huvitavamaks aga vahepalad. Viimasel ajal olen vähe sattunud oma silmaga kaema korraliku setlistiga esinemist, kus on oma roll ka puhkehetkedel. Sedapuhku täitsid tühimiku trummar ja sündimees, kes tegid kava keskel lühikese impro – alustades tantsumuusika biitidest ja publiku südameid rütmist välja ajavate bassidega. Sealt edasi jäi trummar lavale üksinda ja näitas, milleks ta tegelikult võimeline on. Ning lõpuks tuli sündimees ja tegi klaveril melanhoolse soolo, mis lahenes lõpuks loosse “The Real You”. Selle looga sai ka kaetud kontserdi melanhoolseim hetk, sest valdav enamus lugusid olid kavas ikkagi sellised, mis kiskusid kaasa elama. Ja kuigi laulja Matt Walst kutsus pidevalt ka rahvast moshpit’ile, jäädi enamasti eestlaslikult rahulikuks ja nauditi nagu oleks tegu romantilise päikseloojangu valguses toimuva soft-roki kontserdiga. Pehmetest hetkedest hoolimata lõpetati kava ikkagi pauguga, nagu rokkmuusikale kohane – looga “Riot”, mille ajal publik võttis veel viimase energia kokku ja väga jõuliselt kaasa skandeeris “Let’s start a riot!”

 

Dawn

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: