Top of the Hill of the Dawn 2017

1. Ron Cazzato – So We Pray

 

2. Icon for Hire – Demons

 

3. Seether – Let You Down

 

4. Fall Out Boy – Champion

 

5. The Rasmus – Paradise

 

6. Linkin Park – Talking To Myself

 

7. Stone Sour – Song #3

 

8. Biffy Clyro – Flammable

 

9. Ed Sheeran – Shape of You

 

10. Enter Shikari – Live Outside

 

11. Reket – Köievedu

 

12. Ed Sheeran – Galway Girl

 

13. Fall Out Boy – Young And Menace

 

14. twenty one pilots – Heavydirtysoul

 

15. Papa Roach – Help

 

16. Green Day – Still Breathing

 

17. Royal Blood – Lights Out

 

18. Linkin Park ft. Kiiara – Heavy

 

19. Thirty Seconds To Mars – Walk On Water

 

20. Icon for Hire – Under the Knife

 

21. Issues – Slow Me Down

 

22. Incubus – Throw Out the Map

 

23. James Blunt – Bartender

 

24. Taylor Swift – Look What You Made Me Do

 

25. Adam Lambert – Two Fux

 

26. Nothing More – Go To War

 

27. The Sounds – The Darkness

 

28. Rasmus Rändvee – This Love

 

29. Taking Back Sunday – Call Come Running

 

30. The All-American Rejects – Sweat

 

31. Seether – Stoke The Fire

 

32. Seether – Betray And Degrade

 

33. Taking Back Sunday – You Can’t Look Back

 

34. Lacey – Rot

 

35. Haloo Helsinki – Hulluuden Highway

 

36. I Prevail – Alone

 

37. Cage the Elephant – Cold Cold Cold

 

38. The Sounds – Thrill

 

39. Zedd & Alessia Cara – Stay

 

40. Good Charlotte – War

 

41. Yellowcard – A Place We Set Afire

 

42. Imagine Dragons – Believer

 

43. Papa Roach – Crooked Teeth

 

44. Liisi Koikson – Procrastination Queen

 

45. Biffy Clyro – Friends And Enemies

 

46. Linkin Park – Invisible

 

47. Evanescence – Imperfection

 

48. Green Day – Revolution Radio

 

49. Linkin Park – One More Light

 

50. Skillet – Feel Invincible

 

 

 

Dawn

Advertisements

2017 albumid vol.3

Linkin Park – One More Light

Alustan kolmandat ja viimast albumite kokkuvõtet sel aastal albumiga, millest ma oleks pidanud juba ammu omaette blogipostituse tegema, kuid esimesed kaks kuud vajasin harjumist ja sealt edasi pea kaks kuud ma lihtsalt ei suutnud seda kuulata. Nimelt on see album täiesti omaette fenomen Linkin Park’i ajaloos ja laulja Chester Bennington’i surm pani mind seda albumit võtma hoopis teistmoodi, kui ma muidu võibolla oleksin. Kui aasta alguses ilmus esimene singel “Heavy”, olin ma positiivselt üllatunud. Olenemata tugevast erinevusest möödunud albumiga “The Hunting Party” võrreldes, oli lugu vaat et isegi ehtsam Linkin Park kui toonase albumi rajurokk. Palju sämpleid, popilik kõla, läbi kaalutletud, kuid samas lihtne süntide ja kitarride kooslus. Album tervikuna aga jääbki veidikene ühele servale pidama. Ja kui seni on eksperimenteeritud pigem rokkmuusika varjunditega, siis sel korral on rohkem ekperimenteerimist just popmuusika nurgatagustega. Olgu siinkohal öeldud, et mu lemmikalbum LP’lt läbi aegade on “A Thousand Suns”, seega popilik elektrooniline rokk oli minu jaoks täiesti vastuvõetav ja sellepärast ma ei mõistnud ka osade fännide pahameelt albumi lugude või kontseptsiooni üle.
Üks oluline asi, mis aga albumi juures mulle kohe alguses meeldis vaat et rohkemgi kui mitmed eelmised albumid – laulude sõnum. Hingelised ja elulised, lähisuhete probleemidest ja võitlusest iseendaga. Minu jaoks on see ka selle albumi suurimaks trumbiks, kuid tuleb tõdeda, et tegu oli vist ka viimase “appikarjega” vaimsete probleemide käes vaevelnud Bennington’i poolt. See album oleks minu jaoks vast olnud lõpptulemusena selline oodatud Linkin Park’i keskmine, kuid saatuslikult on selle sisu mulle palju enam kohale jõudnud, kui muidu vast oleks. Kurb, aga tõsi.

 

 

Enter Shikari – The Spark

Enter Shikari on samuti teinud läbi muusikalise uuenduskuuri. Muutudes paljuski sündikesksemaks, on samas säilitatud neid briti hardcore-roki elemente, mis mind kunagi nendeni viis. Jah, neid elemente on vähemaks jäänud, kuna antud album on kirjutatud pigem lugude sõnumile keskendudes. Lisaks on laulukirjutajat ja vokalisti Rou Reynolds’it mõjutanud sel albumil enim 80’ndate synth-pop eesotsas Depeche Mode’ga. Seega on kohati tunda “liiga tuttavaid elemente”, mis samas on ühtlasi veidi nagu paroodia popmuusikale (nagu “Live Outside”). Ja siiski saab aru, et tegu on igipõlise Enter Shikari’ga lugudes “Rabble Rouser” ja “Take My Country Back”.

 

 

Icon For Hire – You Can’t Kill Us

Icon for Hire on bänd, kellest ma veidi üle aasta tagasi midagi ei teadnud. Juhtusin aga otsima uut muusikat Youtube’st ja sattusin kuidagi nende singli “Supposed To Be” otsa, mis meenutas vägagi palju Linkin Park’i üht minu lemmiklugu “Lost In The Echo”. Naislauljaga rokkmuusika on alati minu jaoks olnud üks meeldivamaid formaate, Icon For Hire viis aga mu arvamuse täiesti uuele tasemele. “You Can’t Kill Us” on album, mille on kirjutanud plaadifirmast lahku löönud ja duoks lagunenud bänd vaid fännide toel läbi Kickstarter’i rahastuse. Arvaks, et seda turvalisem on lõpptoodang, kuid ütlen ausalt, et selle albumi power, segu elektroonikast ja rokist ning vokaalide tuhin meloodiatest räpini on teinud sellest mitte ainult viimase aasta vaid võibolla isegi pikema mineviku üheks minu lemmik albumiks. Lisaväärtust bändile lisab lauljatar Ariel, kes bändiväliselt teeb Youtube’s vlogi, kus muuhulgas aitab noortel muusikutel vältida samade rehade otsa komistamist, kuhu see bänd oma lühikese ajaloo jooksul sattunud on. Ka see on väärt kõigil loomeinimestel üle kaeda.

 

 

Seether – Poison the Parish

Seether on taaskord hakkama saanud võimatuga. Kui juba eelmine album “Isolate And Medicate” oli tugev samm oma juurte juurde, jäädes seejuures täielikult värskeks ja ka tänapäeval nauditavaks, siis “Poison the Parish” on väga jõuline samm samal rajal edasi. Energiast pulbitsev nagu noor täkk, raiub bänd albumi otsast lõpuni ühtlasel kursil, olles endiselt sõnumis kergelt depressiivne ja maailmavaluline, kuid samas tugevalt sisukas. Instrumentaali poolel aga on kitarre ja trumme rohkem kui nii mõnelgi nende varasemasel albumil.

 

 

Papa Roach – Crooked Teeth

Papa Roach’i värsket albumit pole ma seniajani füüsiliselt käes hoida saanud, kuna mu suur toetus PledgeMusic’u kaudu oleks pidanud tooma endaga kaasa ka ühe füüsilise ühiku minu ukse taha, kuid seda pole seni toimunud. Küll aga sain ilmumise päeval kätte allalaetava versiooni albumist ja olen seni sellega ka leppinud, sest tegu on ülimalt tugeva albumiga. Kui Papa Roach pärast debüütalbumit räpi pikalt saatis ja järk-järgult poppungima ja rokenrollima kõla peale suunduma hakkas, siis oli asi esmajoones üllatav, kuid ajapikku siiski nauditav (album “Getting Away With Murder” on ikkagi meistriteos). Ajapikku hakati lisama ka sünte ja muusikaliselt suudeti leida juba oma tee, kuid teostus jäi tihtipeale liiga tüüpiliseks staadionirokiks. Nüüdne album on aga ehe näide sellest, kuidas on jõutud pikkade otsingute tulemusel oma parimate omaduste ja eripärade kokkuliitmiseni. Võetud on 00ndate keskpaiga rokki, milleeniumi aegset nu-metal’it ja viimaste aastate elektroonilist rokki ja kokku segatud see üheks õigeks Papa Roach’i supiks, mis on vast isegi parim nende täispikk album seni. Energiat jagub, riime lendab igas suunas ja lõppu veel kaasalaulmist võimaldavaid staadioniroki elemente agressiivsete sündibasside vahele.

 

 

Sellega selleks aastaks albumitest kõik 😉

Dawn

2017 albumid vol.2

Genka/Paul Oja – Mixtape nr. 1

Jätkame viimase aasta jooksul ilmunud ja mulle kõrva jäänud albumite tutvustamist. Esimesena võtan ette Eesti esiräppar Genka ja tema pikaaegse lavapartneri Paul Oja ühisprojekti “Mixtape nr. 1”. Ilmus see online‘s ja kohese rõhutamisega, et tegu pole albumiga. Ja eks ta pigem olegi üks jada lugudest ja mingitest ideejuppidest segamini. Olgugi, et asi on kokku pandud vaid kuu ajaga, on tunda Paul Oja taaskordset geniaalset biidimeisterdamist ja Genka oskust riime laduda kõigest olles seejuures terav, ajakohane ja olmevihjetest pulbitsev. Kuna tegu pole albumiga, siis siinkohal ei hakka seda ka ühegi eelneva albumiga võrdlema, vaid võtan seda kui mõnusat vahepala.

 

 

Stone Sour – Hydrograd

Hiljutised uudised sellest, et Stone Sour tuleb tuleval suvel Eestit väisama, on selle bändi olemasolu vast nii mõnelegi teadvustanud. Mina olen Stone Sour’it kuulanud vahelduva eduga pea 15 aastat. Kui esimesed albumid olid pigem selline liiga turvaline rokkmuusika laulja Corey Taylor’i põhibändi Slipknot kõrval, siis viimaste albumitega on tallutud endale täiesti omaette rada sisse. Ühest küljest neljaduurirokk, teisest küljest andekate metal-muusikute eneseületused põimuvad kokku kaasakiskuvaks raskerokitsirkuseks, kus on nii tundeid (ka minu edetabelis kõrgelt laineid löönud “Song #3”), kui sarkasmi (“Rose Red Violent Blue (This Song Is Dumb And So Am I)”).

 

 

James Blunt – The Afterlove

Kategoorilise stiilimuutusena toon järgmisena välja hoopistükkis lembemuusika viimase kümnendi tipptegija James Blunt’i. Tema sel aastal ilmunud “The Afterlove” on võibolla üks turvalisema kõlaga albumeid tema diskograafias, kuid samas sisaldab võibolla enim isiklikku ja tundelisemat sõnumit. On isegi korduvaid eneseiroonilisi vihjeid sellele, kuidas temas siiani nähakse vaid ühe-hiti-ime ning selle arvelt tema tegelikku (ja vägagi head) muusikakogu maha salatakse. Laias laastus on album hea popalbum, mis on endiselt Blunt’ilikult valdavas osas naturaalse kõlaga, mida popmuusikas kohtab üldiselt harva.

 

 

Ed Sheeran – ÷

Naturaalse kõlaga popmuusikaga ka jätkame. Ed Sheeran kui teada-tuntud üks-mees-ja-tema-akustiline-kitarr sai pärast pisikest puhkust maha oma uue albumiga. Endiselt väljendab albumi nimi matemaatilist tehet (õnneks neid veel jagub, seega saab palju albumeid välja anda). Seekordne album aga lükkab stiililisi piire veelgi kaugemale. Seniste akustiliste ballaadide ja tehniliselt omapäraste räpilugude vahele on tekkinud näiteks iiri ja latiino muusika elemente, mis löövad albumi meeleolu kohati liigagi segaseks – lõbusast tantsust (“Galway Girl”) melanhoolse nutuni (“Supermarket Flowers”) läbi otseütlevalt paikapaneva räppmuusika (“New Man”). Samas kannab Sheeran need kõik stiilid edukalt välja, mis näitab, et mehe võimekus ja oskused on aastatega üha laienenud.

 

 

Avenged Sevenfold – The Stage

Avenged Sevenfold on minu teelt läbi käinud korduvalt. Alati on nende albumid minu jaoks ühest küljest huvitavad ja mõned nende lood lausa meistriteosed, kuid samas harva jäävad nad mulle kuidagi konkreetselt meelde. Ei tea, kas lugude keerukus või raske kõla on need, mis panevad kindlas meeleolus ja olekus neid meeletult nautima ning nii kui tuju üle läheb, siis nad ka mu playlist’is hääbuvad. “The Stage” on nüüd album, mis seda mõttemalli on lõpuks muuta suutnud. Lood on vägagi põhjalikult timmitud ning tegu on ühe viimaste aastate parima kontseptalbumiga (kuigi kontseptsioon on peamiselt laulusõnadele tuginev). Kaetakse ära kogu tänapäeva maailma ilud ja valud – kosmose reisidest ja AI’dest kuni usuni. Kõik on kokku traageldatud kontseptsiooniga Maast (kui lavast) selles universumis. Mõtlema panev lüürika, instrumentaalsed vahepalad ja lugude progresseeruvad ülesehitused (ainult kaks lugu on alla 5 min, lõpulugu “Exist” aga isegi üle 15 min) teevad sellest albumist terviku, mida peab kuulama.

 

 

Dawn

2017 albumid vol.1

Yo

Aasta hakkab lõppema ja aeg mingeid kokkuvõtteid taaskord teha. Võtan esmalt ette albumid, mis sel aastal enim tähelepanu väärisid ja kuna ma pole neist enne midagi kirjutada jõudnud, siis annan ka paari lausega aimu, mis ja miks. Valikus on albumid eelmise aasta lõpust kuni selle aasta oktoobrini, sest uuemaid asju pole lihtsalt jõudnud veel liiga süvenenult kuulata.

 

Ron Cazzato – iRon

Esimesena võtan ette Saksa nu-metal’i kunagise juhtfiguuri, kes pärast oma bändi 4Lyn lagunemist on nüüd omapäi muusikaradadel rändama hakanud. “iRon” on segu kõiksugu muusikastiilidest, mis on viimase mõne aasta jooksul lugude kirjutamisel herr Cazzato’le pähe tulnud. Kosta on klassikalist 4Lyn stiilis segu räpp-metalist ja kaasaegsest rokist, vahele hiphopi, jazzi ja elektroonilist tantsumuusikat. Varieeruv ja värskendav. Kahjuks pole album online‘s saadaval, seega jagada ma seda hetkel ei saa. Albumi kohta ei saa ka öelda plaat – nimelt tegi Cazzato kõikidele huvilistele käsitööna paki, kus olid lüürikaraamatule ja postrile lisaks album krediitkaardi kujulise mälupulga peal. Aga videona saan küll jagada esimest singlit “So We Pray”.

 

Nothing More – The Stories We Tell Ourselves

Nothing More on bänd, kellest ma sain teada alles hiljuti, kui mu bändikaaslane tutvustas mulle nende singlit “Go To War”. Tundus värskendav tänases rokimuusika keskkonnas ning arvamust süvendas järgmine singel “Don’t Stop”. Album tervikuna on aga midagi ootamatult oodatut. Kohati ollakse tugevalt kandadel Papa Roach’i parimatel lugudel segades agressiivset rokenrolli kergete elektrooniliste elementidega. Albumi vahepalad ja lõpuots võtab aga suuna pigem kergema ja melanhoolsema roki suunas. Kuna album on aga üpriski pikk keskmise rokkalbumi kohta, siis see lai valik on täitsa sobilik ja annab kõigile midagi kuulata.

 

Incubus – 8

Ka Incubus on minu jaoks uus bänd. Seda on võibolla naljakas öelda bändi kohta, kes on olnud nu-metal’i ja alternatiivroki üks läbi aegade peamisi tegelasi. Kuidagi on nad minu jaoks alati jäänud veidi vaateväljast kõrvale. Värskeima albumi sokutas mu teele ette taaskord mu bändikaaslane ning lugu “Throw Out The Map” (mille kaasprodutsendiks on noor aga juba legendaarne Skrillex) köitis mu tähelepanu piisavalt, et kogu albumi vastu huvi tundma hakata. Paljuski ongi tegu sellise kunagise Korn’i ja Skrillex’i ühisalbumi samm alternatiivsemasse rokimaailma. Energiat ja piiridekompamist toimub pidevalt, jäädes samas üldiselt tonaalsuselt sellesse ajastusse, kust Incubus originaalis pärit on. Usutavasti on see album elavas esituses veel parem, sest selle energia kuidagi kompresseeritud kujul plaadilt kätte saamiseks tuleb ennast vastavasse meeleollu ka viia.

 

Royal Blood – How Did We Get So Dark?

Briti rokiduo Royal Blood sai sel aastal maha oma teise albumiga. Olgugi, et esimese albumiga kaasnenud üllatusmoment on tänaseks päevaks harjumuseks muutunud, on siiski bänd üritanud oma suunda hoida ja mingil määral ka täiendada. Täiendus on olnud aga pigem toorema kõla suunas, mistõttu esimese hooga on tunda, et debüütalbumi tuules on olnud veidi keeruline end uudselt kõlama panna. Sellegipoolest on tegu väärt rokialbumiga arvestades, et bändis puudub rokkbändi standardile vastav kitarrist.

 

Metallica – Hardwired… To Self-Destruct

Metallica nimi ei vaja kellelegi tutvustamist. Üllatav on pigem see, et “Hardwired…” on üle 30 aasta tegutsenud bändile alles kümnes helikandja. Samas on tegu duubelalbumiga, mis koosneb kahest kuue looga kaetud täisväärtuslikust metalplaadist, seega kuulamist on pea kaheksakümneks minutiks. Mina olen üks nendest julgetest, kelle jaoks Metallica vana looming on küll tore, aga uus meeldib rohkem. “Hardwired…” on nüüd midagi kuldse kesktee laadset – komponeeritud ja esitatud kui vanade aegade Metallica, kuid kõlab kui kaasaegne metal. Isegi kohati tundub hõivavat nooremate tegijate nagu Avenged Sevenfold või Bullet For My Valentine turgu, jäädes seejuures ikkagi vanakooli Metallica’ks.

 

Dawn

It’s All About The Fuss

Yo

Veidi rohkem kui kuu aega tagasi ilmus Mirror Phase’i uus EP “Fuss”. Ühe laulukirjutajana mõtlesin ma siinkohal kirja panna veidikene taustinfot, millest mõned seal kõlavad lood räägivad.

Plaadi avaloona kõlav esiksingel “Not the Same (As Yesterday)” on ühtlasi ka selle EP suunaandjaks ja sisu parimaks kokkuvõtjaks. Lugu räägib lühidalt muutumisest – teise kuju võtmisest – sisuliselt kõigest, mis juhtub nii inimsuhetes kui ka maailmas laiemalt tihtipeale n-ö üleöö, kus ühel päeval on olukord üks ja järgmisel sootuks teine. Mirror Phase (MP) möödunud aasta oli väga muudatuste rohke, mistõttu on lool ka roll seda muutust edasi anda. Instrumentaalne osa katab meie elektroonilist mitmekesisust, mis vaheldub raskeloomulise kolmeduurirokiga. Lüürika räägib aga originaalis inimsuhte tekkimisest ja arengust, kuid salvestamise jooksul mõistsime, et seda saab tõlgendada ka risti vastupidi – kui suhete lagunemist, sest ka siis polda enam samad, kes oldi varem. Selle keerulise virr-varri sisu edasiandmise ehedaim (ja üks kogu EP parim moment) on minu meelest laulu bridge, milles avaldub raske pausidega rõhutatud instrumentaali kattev vägagi emotsionaalne vokaalne pool. See on ka põhjus, miks ma olen vast selle loo lõpptulemusega ise enim rahul.

Kolmanda loona kõlav EP nimilugu “The Fuss” omab aga vast minu jaoks kõige olulisemat ja hingelisemat tausta. Lugu on kirjutatud suhteliselt vahetult pärast 2015 aasta novembri Pariisi terrorirünnakuid. Muusiku ja muusikahuvilisena kohutas mind tugevalt see, kuidas vägagi mõttetult võib oma lemmiktegevust nautides kaotada sõbrad või elu. Kuidas sellele järgnesid ühtaegu nii kaastunde- kui vihavalangud igas suunas ning kuidas see kõik on lõppkokkuvõttes kui mingi absurdne mull, milles kellelgi tegelikult lõppseisukohta pole. On vaid hunnik arvamusi, palju tragöödiat ja üleüldine segadus. See lugu ei räägi vaid sellest, kuidas on kurb, kui “juhtub” midagi halba, see ei räägi ka vaid sellest, kuidas meie teadmine sõltub sellest, millist osa meediast/infost me tarbime. See ei räägi ka vaid sellest, et armastus on tähtsam kui vihkamine või kättemaks ei ole alati magus. See räägib sellest, kuidas neid tahke on alati liiga palju, et neid hoomata ja selle asemel, et üritadagi neid hoomata, me võtame sellest segapudrust (fuss) ühe emotsiooni ja jääme selle peale oma arvamust kujundama. Ja kuigi loo põhisõnum on võibolla liialt hipi ja patsifistlik, on seal taustal siiski ka arusaam, et maailm toimibki tänapäeval veidi arusaamatult teisiti. “It’s all about the love we can give without being held back by the hate inside!”

“Precious” kannab edasi veidi seda ühiskonna hetkeseisust mitte aru saamise joont. Kuna sisendiks oli antud juhul pigem pungilik ja tempokas kidrariff, siis hakkasid lüürikat kirjutades mul kohe peas karjuma mingid skandeerivad poliitiliselt ebakorrektsed hüüdlaused. Kuna ma ei taha kunagi oma loominguga anda edasi mingit kindlat poliitilist joont (see peab jääma vabaks nii esitajatele kui kuulajatele), siis hakkasin lüürikat kirjutama vastavalt pähe tulevatele hüüdlausetele, olgu need kui abstraktsed tahes. Lüürika katab seetõttu ära kõik tänapäeva inimese väärtasjad (precious) – vägivallalt raha teenimine, sotsiaalmeedias “laikide” kogumine, valedega edu saavutamine jne. Ja selle taustal räägitakse ikka, et tegelikult otsitakse üht väärt kohta, kus elada unistuste maailmas, kus ei peaks nende asjadega tegelema, et elu lill oleks. Instrumentaali osas on mainimist väärt endise MP kitarristi Madise soolo, mis on antud EP teine tipphetk “Not the Same (As Yesterday)” bridge’i kõrval!

EP’d lõpetav “Purity” oli esimene laul, mille me selle koosseisuga kirjutasime. Loo mahe ja kergelt sümfoonilise alatooniga salmid ning kontrastne raske vaheosa tegid sellest loo, mille kirjutamine ja salvestamine ning ka lõplik kõla on mulle endale huvipakkuvaim. Loo lüürika küsib lihtsa küsimuse: kas üdini tühja lehte tasub raamidega piirata või lasta sel pigem vabalt kujuneda. Loo kirjutamiseks sain inspiratsiooni olukorras, kus ise tuttavatega reede õhtut tähistades märkasin eemal üht last üksi mänguväljakul mängimas. Tekkis mingi mõttelõng, kuidas rutiinse tööinimesena me tihti unustame ära, et meil võiks olla elu sama lõbus ja muretu nagu tol väiksel lapsel. Lüürika juurdlebki selle üle, et kas meil on alati vaja midagi või kedagi, mis näitaks meie kuuluvust ja annaks elule mõtte. Või võiks selleks olla ka vaba hetk iseendaga, muretu ja mänglev. Ning kui pigem teine variant, siis miks me tihtipeale ikkagi üritame teisi inimesi mingitesse standarditesse suruda.

Siit tulenevalt ka kogu EP mõte. Esindan küll vaid 25% bändi arvamust siinkohal, kuid minupoolne panus oli selle EPga näidata ja lasta kuulajal mõtelda just selle üle, mis on see, mis meid tegelikult tegudele tõukab. Kas on see armastus, muutuste soov või nende kartmine, tahe massi sulanduda või sellest erineda, mässata ühiskonna vastu või leida üles need nipid, kuidas nõrkusi ära kasutada. Ja kuna variante on palju, mõtteviise ja maitseid veel enam, siis seda mõttekäiku saatma sobibki vaid eritasandiline instrumentaal – mahedamatest kõladest, sürride süntide ja raskete monotoonsete kitarripartiideni. Kindlasti saaks ja võiks lükata piire veel enamgi, kuid selle realiseerumist näitab aeg. Hetkel on aga tegu ühe parima asjaga, milles ma muusikuna osaline olen olnud, ning olen selle EP üle igati uhke. Tulles MP’ga uues kuues, poleks ma aasta tagasi sellist tulemust osanud uneski näha.

Tänud siinkohal Raili, Tarvi, Ints ja muidugi kõik abivalmidtegelased, kes salvestamiste ja kujundamistega kaasa aitasid 🙂

Dawn

3DG Pirita kloostris

Yo

Üleeile sai käidud üle mõne aja jälle üht üritust külastamas. Sedapuhku väisas Eestit Kanada bänd Three Days Grace.

Kontserdi asupaigaks olnud Pirita kloostri varemetes polnudki ma varem ühtegi bändi kuulamas käinud. Tekkis kohe huvitav mõttelõng teemal, mida teeksid keskaja nunnad teades, et nende kloostri varemetes peetakse tulevikus rokipidusid. Nunnade rahustuseks tuleb nentida, et tegu oli suhteliselt tagasihoidliku rokk-kontserdiga – publikut oli parasjagu, et veidi üle poole pinnast tihedalt täis pakkida ning mõnusalt soe suveõhtu tõi kohale ka mingi koguse kuulajaid, kes pigem nautisidki hea muusika saatel haruldaselt head ilma.

Kohale jõudmise ajaks oli laval juba koha sisse võtnud Eesti enda Psychiatric Ward. Bändist ma enne midagi peale nime ei teadnud, kuid publik tundus iga hetke nautivat. Teisena lavale astunud A Crime Called oli aga omamoodi rokkbänd, kelle iga lugu oli nagu killuke mõne eelmise kümnendi tippbändi loomingust. Selline stiililine kõikuvus oli huvitav ja tähelepanu tõmbav, kuid asja rikkus kesine heli – pool kontserti polnud kosta soolotrummi ja basskitarri kandvad sagedused olid kuhugi ära kadunud. Nende setlisti tipphetk oli David Guetta loo “Dangerous” kaver, mille esitus oli helilistest puudujääkidest hoolimata kaasahaaravam kui originaal.

Three Days Grace aga ületas soojendusbände mäekõrguselt nii nagu üks õige peaesineja tegema peab. Enne lavale astumist tehti publik uuesti soojaks Rage Against The Machine loo “Killing In The Name” fonoga. Loo lõpus astus lavale bänd ning setlisti alustati kohe uue albumi looga “I Am Machine”. Arvestades, et peale laulja vahetust on jõutud seni välja anda vaid üks album, siis oli kava põhirõhk ikkagi vanematel lugudel. Esitati mitu singlilugu ka debüütalbumilt, mille loomise juures oli vaid pool tänasest bändist, kuid millelt kõlanud lugu “I Hate Everything About You” on üks nende edukamaid lugusid läbi aegade. Selle loo esitamise ajal oli publik vast ka kogu õhtu elavaim. Enim lugusid tuli aga albumilt “One-X”, mis on minu hilisteismeea üks põhilisi albumeid ning mille läbi ma neid üldse kunagi kuulama hakkasin. Seetõttu oli suur osa kontserdist kaetud ka meeldiva nostalgiahõnguga, millega tundus suur osa publikust kaasa minevat – nii lauldes kui hüpates.

Kontserdi muutsid huvitavamaks aga vahepalad. Viimasel ajal olen vähe sattunud oma silmaga kaema korraliku setlistiga esinemist, kus on oma roll ka puhkehetkedel. Sedapuhku täitsid tühimiku trummar ja sündimees, kes tegid kava keskel lühikese impro – alustades tantsumuusika biitidest ja publiku südameid rütmist välja ajavate bassidega. Sealt edasi jäi trummar lavale üksinda ja näitas, milleks ta tegelikult võimeline on. Ning lõpuks tuli sündimees ja tegi klaveril melanhoolse soolo, mis lahenes lõpuks loosse “The Real You”. Selle looga sai ka kaetud kontserdi melanhoolseim hetk, sest valdav enamus lugusid olid kavas ikkagi sellised, mis kiskusid kaasa elama. Ja kuigi laulja Matt Walst kutsus pidevalt ka rahvast moshpit’ile, jäädi enamasti eestlaslikult rahulikuks ja nauditi nagu oleks tegu romantilise päikseloojangu valguses toimuva soft-roki kontserdiga. Pehmetest hetkedest hoolimata lõpetati kava ikkagi pauguga, nagu rokkmuusikale kohane – looga “Riot”, mille ajal publik võttis veel viimase energia kokku ja väga jõuliselt kaasa skandeeris “Let’s start a riot!”

 

Dawn

20 aastat räpikunsti

Hei

Eelmise aasta lõpus ilmus Genka loomingust ülevaadet andev kogumikalbum “XX”. Kui tavaliselt teen ma albumitest arvustusi, siis seekord tundus olulisem rääkida sellest, kuidas plaadil kõlav looming on mind nende viimase 18 aasta jooksul saatnud (no ja mida olekski arvustada kogumikalbumi puhul?).

90’ndatel, kui hakkasid Eestis pead tõstma räppmuusika esimesed tõsiseltvõetavad katsetused eesotsas Cool D ja Must Q’ga, siis ega ma väga biiti ei tajunud. Eks vanus ja ajastu olid teised. Esimest korda hakkas see stiil mulle veidi enam muljet avaldama aastal 1998, kui kokku pandi kamp nimega A-Rühm. Kuigi ma olin oma räpi-fännist venna kaudu kuulnud midagi ka enne bändist nimega Toe Tag, oli A-Rühm siiski esimene tõsisem kokkupuude ka Genka riimidega. A-Rühma debüütalbumi lemmiklooks kujuneski lõpuks “Rahvused on surnud” (muidugi omaette klass on ka vahepala/hidden-track “Popmuusika”). Sealt edasi hakkasid ajapikku mulle kõrvu jääma aga just need lood, kus kaasategev oli Genka – loeteluna käesolevalt kogumikalbumilt “Tallinn”, “Rahvused on mittesurnud”, “Pühapäevasuitsetajamemuaarid”, “Suvi on käes” ja “Porrr!”. Eesti räppmuusika kasvas samal ajal meeletu kiirusega täiesti omaette skene‘ks, kus oli järsku artiste jalaga segada ning seda enam hakkas minu jaoks välja paistma sellest massist Genka ja tema oskus sõnu seada – olles ühtaegu nii terav, loominguline, casual kui omapärane.

Pean tunnistama, et siiski olin ma 00’ndate esimesel poolel veel räppmuusika jaoks ebaküps. Kuigi kuulasin juba hulganisti USA rap-metal’it ja nu-metal’it, oli kitarrivaba rütmimuusika minu jaoks kõla poolest tühi. Ainult hea riimirebija suutis mingeid lugusid mu teele sokutada (eelmainitud kuus lugu näiteks). See on ka põhjus, miks Toe Tag’i “Legendaarne” album mu teelt kuidagi kõrvale jäi – mingid üksikud lood sealt küll sattusid mulle ette, kuid terve plaadi hankimine jäi toona ära. Kui mõelda, mis tõi mu räppmuusikale aga lõplikult külje alla, oli ehk aasta 2005 lõpus ilmunud Fort Minor’i album “The Rising Tied” – siis avastasin ma ka selle, kuidas rütmiinstrumentidest tulev kõla võib kokku ikka muusikana kõlada, mis siis lõpptulemuses head riimi toetab. Esimeseks kohalikuks katsejäneseks sai A-Rühma teine kauamängiv “Leegion”, mille vaieldamatu lemmiklugu “Korra lahkuks korra kaoks” on ka Genka “XX” plaadil esindatud. Olgugi, et täispikk räppalbum oli võibolla keeruline hoomata, siis Dj Critikal’i biidid andsid võimaluse jääda plaadi juurde ka kohtades, mis seni tundusid minu jaoks ebareaalsed. Tolle albumi suurimaks plussiks minu meelest olidki Genka salmid ja riimid. Mitte et teised oleks kuidagi nõrgemad, see on pigem selline isikliku maitse küsimus, mis mulle sobis antud kontekstis paremini.

Aasta 2009 võib aga märkida seda aega, kus ma Genka muusikaga lõpuks igapäevasel tasemel sõbraks sain. Ilmus Toe Tag’i album “Kõik on formuleerimise küsimus”, mis on minu jaoks seni läbi aegade parim räpialbum. Paul Oja biidid ja instrumentaalne vormingutega mängimine ja sinna peale väga edukalt laotud Genka ja Revo riimid on vast ühtlaseim tervik, mida räppmuusikas teha on suudetud. Too album keerles minu playlist’is ca poolteist aastat järjest ja ma kujutan ette, et see on üks suurimaid saavutusi, mida üks album on viimase 10 aasta jooksul minu silmis (kõrvus) teha suutnud.

Genka loomingus on pärast seda toimunud mitmed muutused, kuid riimirebimise oskus on jäänud alati kõrgeimaks klassiks. Sealjuures “Oleg Kosjugini EP” andis väga hea olmelise ülevaate keskmisest eestlasest, Paul Ojaga kahasse tehtud “Genka / Paul Oja” album oli aga väike raputus räpimaailmas, sest jätkati suuresti Toe Tag’i rada, kus tähtis pole ainult biit ja riim, vaid kus loeb rohkem nende sümbioos läbi erinevate eksperimentaalsete helide ja progressiivsete struktuuridega. Sinna vahele veel osalus saates “Laula mu laulu”, kus Genka näitas oma oskust oma vokaalidega mängida vastavalt vajadusele räpist rokini. Genka “XX” album lõppeb aga võibolla veidi veidras kohas, andes viimase kaheksa aasta lõikes ainult kaks laulu, mis ei ole vast nii ikoonilised, kuid mis on võibolla taotluslikult vahepealseks mõttepausiks tulevas(t)ele kogumikalbumi(te)le.

 

Dawn

Previous Older Entries