It’s All About The Fuss

Yo

Veidi rohkem kui kuu aega tagasi ilmus Mirror Phase’i uus EP “Fuss”. Ühe laulukirjutajana mõtlesin ma siinkohal kirja panna veidikene taustinfot, millest mõned seal kõlavad lood räägivad.

Plaadi avaloona kõlav esiksingel “Not the Same (As Yesterday)” on ühtlasi ka selle EP suunaandjaks ja sisu parimaks kokkuvõtjaks. Lugu räägib lühidalt muutumisest – teise kuju võtmisest – sisuliselt kõigest, mis juhtub nii inimsuhetes kui ka maailmas laiemalt tihtipeale n-ö üleöö, kus ühel päeval on olukord üks ja järgmisel sootuks teine. Mirror Phase (MP) möödunud aasta oli väga muudatuste rohke, mistõttu on lool ka roll seda muutust edasi anda. Instrumentaalne osa katab meie elektroonilist mitmekesisust, mis vaheldub raskeloomulise kolmeduurirokiga. Lüürika räägib aga originaalis inimsuhte tekkimisest ja arengust, kuid salvestamise jooksul mõistsime, et seda saab tõlgendada ka risti vastupidi – kui suhete lagunemist, sest ka siis polda enam samad, kes oldi varem. Selle keerulise virr-varri sisu edasiandmise ehedaim (ja üks kogu EP parim moment) on minu meelest laulu bridge, milles avaldub raske pausidega rõhutatud instrumentaali kattev vägagi emotsionaalne vokaalne pool. See on ka põhjus, miks ma olen vast selle loo lõpptulemusega ise enim rahul.

Kolmanda loona kõlav EP nimilugu “The Fuss” omab aga vast minu jaoks kõige olulisemat ja hingelisemat tausta. Lugu on kirjutatud suhteliselt vahetult pärast 2015 aasta novembri Pariisi terrorirünnakuid. Muusiku ja muusikahuvilisena kohutas mind tugevalt see, kuidas vägagi mõttetult võib oma lemmiktegevust nautides kaotada sõbrad või elu. Kuidas sellele järgnesid ühtaegu nii kaastunde- kui vihavalangud igas suunas ning kuidas see kõik on lõppkokkuvõttes kui mingi absurdne mull, milles kellelgi tegelikult lõppseisukohta pole. On vaid hunnik arvamusi, palju tragöödiat ja üleüldine segadus. See lugu ei räägi vaid sellest, kuidas on kurb, kui “juhtub” midagi halba, see ei räägi ka vaid sellest, kuidas meie teadmine sõltub sellest, millist osa meediast/infost me tarbime. See ei räägi ka vaid sellest, et armastus on tähtsam kui vihkamine või kättemaks ei ole alati magus. See räägib sellest, kuidas neid tahke on alati liiga palju, et neid hoomata ja selle asemel, et üritadagi neid hoomata, me võtame sellest segapudrust (fuss) ühe emotsiooni ja jääme selle peale oma arvamust kujundama. Ja kuigi loo põhisõnum on võibolla liialt hipi ja patsifistlik, on seal taustal siiski ka arusaam, et maailm toimibki tänapäeval veidi arusaamatult teisiti. “It’s all about the love we can give without being held back by the hate inside!”

“Precious” kannab edasi veidi seda ühiskonna hetkeseisust mitte aru saamise joont. Kuna sisendiks oli antud juhul pigem pungilik ja tempokas kidrariff, siis hakkasid lüürikat kirjutades mul kohe peas karjuma mingid skandeerivad poliitiliselt ebakorrektsed hüüdlaused. Kuna ma ei taha kunagi oma loominguga anda edasi mingit kindlat poliitilist joont (see peab jääma vabaks nii esitajatele kui kuulajatele), siis hakkasin lüürikat kirjutama vastavalt pähe tulevatele hüüdlausetele, olgu need kui abstraktsed tahes. Lüürika katab seetõttu ära kõik tänapäeva inimese väärtasjad (precious) – vägivallalt raha teenimine, sotsiaalmeedias “laikide” kogumine, valedega edu saavutamine jne. Ja selle taustal räägitakse ikka, et tegelikult otsitakse üht väärt kohta, kus elada unistuste maailmas, kus ei peaks nende asjadega tegelema, et elu lill oleks. Instrumentaali osas on mainimist väärt endise MP kitarristi Madise soolo, mis on antud EP teine tipphetk “Not the Same (As Yesterday)” bridge‘i kõrval!

EP’d lõpetav “Purity” oli esimene laul, mille me selle koosseisuga kirjutasime. Loo mahe ja kergelt sümfoonilise alatooniga salmid ning kontrastne raske vaheosa tegid sellest loo, mille kirjutamine ja salvestamine ning ka lõplik kõla on mulle endale huvipakkuvaim. Loo lüürika küsib lihtsa küsimuse: kas üdini tühja lehte tasub raamidega piirata või lasta sel pigem vabalt kujuneda. Loo kirjutamiseks sain inspiratsiooni olukorras, kus ise tuttavatega reede õhtut tähistades märkasin eemal üht last üksi mänguväljakul mängimas. Tekkis mingi mõttelõng, kuidas rutiinse tööinimesena me tihti unustame ära, et meil võiks olla elu sama lõbus ja muretu nagu tol väiksel lapsel. Lüürika juurdlebki selle üle, et kas meil on alati vaja midagi või kedagi, mis näitaks meie kuuluvust ja annaks elule mõtte. Või võiks selleks olla ka vaba hetk iseendaga, muretu ja mänglev. Ning kui pigem teine variant, siis miks me tihtipeale ikkagi üritame teisi inimesi mingitesse standarditesse suruda.

Siit tulenevalt ka kogu EP mõte. Esindan küll vaid 25% bändi arvamust siinkohal, kuid minupoolne panus oli selle EPga näidata ja lasta kuulajal mõtelda just selle üle, mis on see, mis meid tegelikult tegudele tõukab. Kas on see armastus, muutuste soov või nende kartmine, tahe massi sulanduda või sellest erineda, mässata ühiskonna vastu või leida üles need nipid, kuidas nõrkusi ära kasutada. Ja kuna variante on palju, mõtteviise ja maitseid veel enam, siis seda mõttekäiku saatma sobibki vaid eritasandiline instrumentaal – mahedamatest kõladest, sürride süntide ja raskete monotoonsete kitarripartiideni. Kindlasti saaks ja võiks lükata piire veel enamgi, kuid selle realiseerumist näitab aeg. Hetkel on aga tegu ühe parima asjaga, milles ma muusikuna osaline olen olnud, ning olen selle EP üle igati uhke. Tulles MP’ga uues kuues, poleks ma aasta tagasi sellist tulemust osanud uneski näha.

Tänud siinkohal Raili, Tarvi, Ints ja muidugi kõik abivalmidtegelased, kes salvestamiste ja kujundamistega kaasa aitasid 🙂

Dawn

Advertisements

20 aastat räpikunsti

Hei

Eelmise aasta lõpus ilmus Genka loomingust ülevaadet andev kogumikalbum “XX”. Kui tavaliselt teen ma albumitest arvustusi, siis seekord tundus olulisem rääkida sellest, kuidas plaadil kõlav looming on mind nende viimase 18 aasta jooksul saatnud (no ja mida olekski arvustada kogumikalbumi puhul?).

90’ndatel, kui hakkasid Eestis pead tõstma räppmuusika esimesed tõsiseltvõetavad katsetused eesotsas Cool D ja Must Q’ga, siis ega ma väga biiti ei tajunud. Eks vanus ja ajastu olid teised. Esimest korda hakkas see stiil mulle veidi enam muljet avaldama aastal 1998, kui kokku pandi kamp nimega A-Rühm. Kuigi ma olin oma räpi-fännist venna kaudu kuulnud midagi ka enne bändist nimega Toe Tag, oli A-Rühm siiski esimene tõsisem kokkupuude ka Genka riimidega. A-Rühma debüütalbumi lemmiklooks kujuneski lõpuks “Rahvused on surnud” (muidugi omaette klass on ka vahepala/hidden-track “Popmuusika”). Sealt edasi hakkasid ajapikku mulle kõrvu jääma aga just need lood, kus kaasategev oli Genka – loeteluna käesolevalt kogumikalbumilt “Tallinn”, “Rahvused on mittesurnud”, “Pühapäevasuitsetajamemuaarid”, “Suvi on käes” ja “Porrr!”. Eesti räppmuusika kasvas samal ajal meeletu kiirusega täiesti omaette skene‘ks, kus oli järsku artiste jalaga segada ning seda enam hakkas minu jaoks välja paistma sellest massist Genka ja tema oskus sõnu seada – olles ühtaegu nii terav, loominguline, casual kui omapärane.

Pean tunnistama, et siiski olin ma 00’ndate esimesel poolel veel räppmuusika jaoks ebaküps. Kuigi kuulasin juba hulganisti USA rap-metal’it ja nu-metal’it, oli kitarrivaba rütmimuusika minu jaoks kõla poolest tühi. Ainult hea riimirebija suutis mingeid lugusid mu teele sokutada (eelmainitud kuus lugu näiteks). See on ka põhjus, miks Toe Tag’i “Legendaarne” album mu teelt kuidagi kõrvale jäi – mingid üksikud lood sealt küll sattusid mulle ette, kuid terve plaadi hankimine jäi toona ära. Kui mõelda, mis tõi mu räppmuusikale aga lõplikult külje alla, oli ehk aasta 2005 lõpus ilmunud Fort Minor’i album “The Rising Tied” – siis avastasin ma ka selle, kuidas rütmiinstrumentidest tulev kõla võib kokku ikka muusikana kõlada, mis siis lõpptulemuses head riimi toetab. Esimeseks kohalikuks katsejäneseks sai A-Rühma teine kauamängiv “Leegion”, mille vaieldamatu lemmiklugu “Korra lahkuks korra kaoks” on ka Genka “XX” plaadil esindatud. Olgugi, et täispikk räppalbum oli võibolla keeruline hoomata, siis Dj Critikal’i biidid andsid võimaluse jääda plaadi juurde ka kohtades, mis seni tundusid minu jaoks ebareaalsed. Tolle albumi suurimaks plussiks minu meelest olidki Genka salmid ja riimid. Mitte et teised oleks kuidagi nõrgemad, see on pigem selline isikliku maitse küsimus, mis mulle sobis antud kontekstis paremini.

Aasta 2009 võib aga märkida seda aega, kus ma Genka muusikaga lõpuks igapäevasel tasemel sõbraks sain. Ilmus Toe Tag’i album “Kõik on formuleerimise küsimus”, mis on minu jaoks seni läbi aegade parim räpialbum. Paul Oja biidid ja instrumentaalne vormingutega mängimine ja sinna peale väga edukalt laotud Genka ja Revo riimid on vast ühtlaseim tervik, mida räppmuusikas teha on suudetud. Too album keerles minu playlist’is ca poolteist aastat järjest ja ma kujutan ette, et see on üks suurimaid saavutusi, mida üks album on viimase 10 aasta jooksul minu silmis (kõrvus) teha suutnud.

Genka loomingus on pärast seda toimunud mitmed muutused, kuid riimirebimise oskus on jäänud alati kõrgeimaks klassiks. Sealjuures “Oleg Kosjugini EP” andis väga hea olmelise ülevaate keskmisest eestlasest, Paul Ojaga kahasse tehtud “Genka / Paul Oja” album oli aga väike raputus räpimaailmas, sest jätkati suuresti Toe Tag’i rada, kus tähtis pole ainult biit ja riim, vaid kus loeb rohkem nende sümbioos läbi erinevate eksperimentaalsete helide ja progressiivsete struktuuridega. Sinna vahele veel osalus saates “Laula mu laulu”, kus Genka näitas oma oskust oma vokaalidega mängida vastavalt vajadusele räpist rokini. Genka “XX” album lõppeb aga võibolla veidi veidras kohas, andes viimase kaheksa aasta lõikes ainult kaks laulu, mis ei ole vast nii ikoonilised, kuid mis on võibolla taotluslikult vahepealseks mõttepausiks tulevas(t)ele kogumikalbumi(te)le.

 

Dawn

’16 albumid #15/15 – Issues

Yo

Viimase aasta meeldejäävamate albumite nimekirja lõpus särab selle listi ainus reaalne uustulnuk minu silmis. Kui kõikide teiste artistide loominguga olin vähemalt mingiski kontekstis enne tuttav, siis Issues on bänd, kellest ma veel pool aastat tagasi midagi ei teadnud. Ega ma ausalt öeldes ka ei mäleta, kust ma nende avastamise peale tulin, kuid pärast seda ajahetke on “Headspace” mu telefoni playlist‘is vägagi mitmeid kordi tiirutanud.

Kuna ma bändi kohta midagi öelda ei oska, siis olen lasknud muusikal kõneleda. Lühikirjeldus ühest esmaemotsioonist seisis mu Facebook’i seinal umbes sellisena: “Justin Timberlake meets Atreyu” ja lisaks “bassisound on 2001 ja metalcore võtted on 2004“. See vist ütleb kõik. R’n’B elementidega vokaal ning üldine metalcore stiilis raiumine, sealjuures veidi matemaatilisi võtteid ja abstraktseid ülesehitusi ja saamegi muusika, kus on kõik olemas ja millega kunagi igav ei hakka. Siinkohal ma üleliia siiski ei ilusta, sest kohati on jäetud asi tooreks ja see tõesti kõlab nagu 00’ndate algus – seda mitte nostalgia mõttes vaid reaalselt. Aga tervik on nii kaasahaarav, et kuulamise ajal lased sa selle sujuvalt kõrvust mööda.

Plaadi eredamad hetked on “Hero”, “COMA” ja “Slow Me Down”. Ülejäänud plaat on suures osas piiride nihutamine nende lugude stiilipuhtusest väljapoole. Lühidalt võib öelda, et nu-nu-metal on sündinud!

Dawn

’16 albumid #14/15 – Lacey

Yo

Mõni aasta tagasi võttis toonane Flyleaf’i laulja Lacey Sturm vastu otsuse lahkuda päevapealt bändist. Nüüd on ta tagasi oma sooloalbumiga “Life Screams”.

Esimene asi, mis plaati kuulates kõrvu jääb, on kõla sarnasus Flyleaf’iga. Muidu tunduks nagu loogiline, aga üllatus seisneb siinkohal hoopis selles, et lood on kirjutatud suures osas abikaasa Josh’iga kahasse ning kõlab pigem see raskema iseloomuga Flyleaf. Meenutades Flyleaf’i viimast albumit teise lauljaga, siis joonistubki välja, et see energilisem ja rajum pool bändi algusaegadel oligi vast Lacey. Ja see on see pool, mis oli just Flyleaf’i puhul eriline, seega Lacey sooloplaat on see, millest rokimaailmas puudust tunti. Energiline nagu The Pretty Reckless, samas vokaalne esitus screamo‘m ja lüürika pool-religioosselt sisekaemuslik. Nii-öelda hea tüdruk väga raskes muusikas ja see kontrast mõjub väga ehedalt. Vürtsi lisab pidev vokaaliga mängimine pehme ja emotsionaalse piiril ning minek n-ö “üle ääre” temale omasele pungilikule karjumistehnikale. Album kõlab seejuures sujuva tervikuna ning lugu loolt kasvab asi aina ühtlasemaks ja sujuvamaks – debüütalbumi kohta on kontseptsiooni osas vaeva nähtud meeletult.

Välja tuua oskaks juba albumi avaloo “Impossible”, mis annab tugeva tõuke selles suunas, mis sel albumil pakkuda on. Omapärane nähtus on vahepala “Vanity”, mis on tugevalt sisekaemuslik dialoog Lacey ja ta “sisemise mina” vahel, seejuures saateks melanhoolne minimalistlik kitarrimeloodia. Veel tasub mainimist eelviimase loona kõlav live-cover The Police’i loost “Roxanne”, kus kostub väga eredalt Lacey lavaline vokaalne võimekus. Seejuures sobib selline elav esitus ülejäänud plaadiga üllatavalt hästi, kui tavaliselt arvaks, et kõlapilti sarnaseks saada on sel viisil võimatu. Siinkohal on see õnnestunud.

Dawn

’16 albumid #13/15 – Rob Zombie

Hei hei

Järgmisena võtan lõppeval aastal ilmunud albumitest kõige ekstravagantsema albumi ette, Rob Zombie ja tema absoluutselt-mitte-tagasihoidlik “The Electric Warlock Acid Witch Satanic Orgy Celebration Dispenser”.

Nagu nimest juba aru võib saada, siis Rob Zombie ei hoia sel albumil enam midagi tagasi. Ja kui muidu on Rob olnud minu muusikariiulis selline tore vaheldus, siis uus album tõstis ta vaieldamatult minu edetabelite tippu. Juba avasingel “Well, Everybody’s Fucking in a U.F.O.” oli selline löök igale poole vööd, mis on ühest küljest sajaprotsendiline whatdafuck, kuid samas ideaalne rokipala, milles on atakki, energiat ja sisu. Üldse on album väga tihedalt täis pikitud rohkeid elemente kõikidest Rob Zombie’le omastest žanritest industriaalmetalist ja šokirokist kuni 80’ndate diskorokini välja, sealjuures täidetud John 5’le iseloomulike soololaadsete toodetega, mis kõlavad oma eksperimentaalsuses paremini kui klassikalised kidrasoolod. See album on ühtaegu tõsine horror ja samas irooniline tragikomöödia. Sünged kitarrid ja helgelt naiivsed sündid. Ühesõnaga siin on igale maitsele midagi ja see on kokku keeratud ühtseks absurdseks kompotiks. Rob Zombie’le on alati meeldinud asju veidi üle võlli ajada, seda kajastavad hästi ka tema albumite kujundused – ka selles osas on uus album vägagi eredalt esil.

Ega ma ei oskagi öelda rohkem midagi – seda asja tuleb lihtsalt oma kõrvaga kuulda, sest see on plaat, mis ei jäta vast kedagi külmaks.

Dawn

’16 albumid #12/15 – Green Day

Yo

Punk ei ole surnud ka 2016 aastal – tõestas meile Green Day ja nende värskeim album “Revolution Radio”.

Green Day on omamoodi fenomen muusikataevas, olles ühtviisi punk ja mainstream korraga. Nende edulugu on käinud niisamuti üles-alla olles kord tipus, siis jälle keskmike hulgas. “Revolution Radio” on minu meelest see album, millega ollakse taaskord tipus. Eks punk ei anna palju ruumi eksperimenteerida, seega on suur osa Green Day muusikast olnud viimase 25 aasta jooksul samalaadne. Ja pigem vast ongi oluline tulla välja uue albumiga piisava ajavahe tagant välja, et asi kõlaks jälle nostalgiliselt värske. Kui 90’ndate keskel ilmus “Dookie”, siis see oli täpselt noorusliku mässava rokkmuusika hiilgeaeg, 00’ndate keskel oli popmuusika taevas tühjavõitu ja lihtsakoeline ning peavoolu kalduv “American Idiot” oli ideaalne vahepala miljonitele kõrvapaaridele. Nüüd on käes järgmise kümnendi keskpaik ja taas on aeg ülistada vanu väärtusi ja selles osas on jälle Green Day’l õnnestunud vajadustega kaasas käia. On üle saadud 00’ndate liiga steriilsest produktsioonist, mis saatis nii “American Idiot”‘i kui “21st Century Breakdown”‘i. On unustatud ära, et ollakse “vanad pungipeerud”, nagu see kõlas albumitel “Uno”, “Dos” ja “Tre”. On suudetud jälle olla energilisem kui mõni täkku täis noor ja see on meeldiv, või isegi meeliülendav. Billy Joe on kitarre ja vokaale rohkem kokku kirjutanud ning kitarride rohkus ületab isegi mõnda nende paremate päevade albumit. Lisaks on meloodiatega mängitud selliselt, et tüüpilise Green Day vahele tuleb kohti, mis kõlavad võibolla suuremalt, kui Green Day ise. See ongi vast kõige üllatavam, kuna bänd ise on staadionite kuningas juba aastaid (või aastakümneid), aga staadioniroki elemente on nende lugudes seni olnud üllatavalt vähe – “Revolution Radio” aitab seda puudujääki märkimisväärselt elimineerida.

Albumi üheks plussiks võib lugeda veel lüürikat. Billy Joe on alati olnud veidi pungilikult lihtsameelne lisades sinna poliitilist ebakorrektsust, maailmavalu ja mässu. Seekord on ta olnud pigem segu maailma näinud memuaaride kirjutajast ja hingelt noorest mässavast teismelisest. Ehk siis sisu on ikkagi pigem nooruslik, kuid esitus on distantsilt ja läbimõeldumalt. Muidugi kui nüüd mehe passi vaadata, siis kohati tekib tunne, et need teemad on võibolla tema vaates liialtki nooruslikud, kuid näost on näha, et ta võib veel vähemalt 20 aastat neid lugusid tõsiselt võetavalt esitada.

Plaat on otsast lõpuni tipphetki täis, aga kui tahta ikka kuskilt kindlast otsast pihta alata, siis rangelt soovituslik on “Still Breathing”.

Dawn

’16 albumid #11/15 – Otep

Hei

On aeg vahepeal rääkida ka millestki rajumast, kui senine list pakkuda on suutnud: jõuline metal-naine Otep ja tema värskeim album “Generation Doom”.

Mõni aasta tagasi teatas Otep Shamaya, et muusika tegemisel on lõpp ja bändi viimaseks albumiks jääb 2013 aastal ilmunud “Hydra”. Otep’i viimastes albumites oli tunda, et ideed on otsa saamas ja pigem raiuti vanu tuntud radu pidi ja viimased üllatused jäid 00’ndate lõppu. Mitte et “Atavist” ja “Hydra” oleks üdini halvad albumid olnud, kuid sisu läks võib-olla liialt rändama. Kui nüüd Otep ootamatult siiski uue muusikaga naases, oli esimest korda albumit kuulates üllatus suur. Plaadifirma vahetus ja uuesti bändi üles ehitamine on mõjunud vägagi värskendavalt. See kõlab nagu järg 14 aastat tagasi ilmunud debüütalbumile “Sevas Tra”. Eks vahepeal on veel neid häid albumeid olnud, kuid “Generation Doom” on vaieldamatult kõige energilisem ja viimistletum. See teeb sellest albumist võib-olla mõnedele fännidele veidi ebaloomuliku jätku Otep’i diskograafiale, kuna puuduvad bändile iseloomulikud kunstilised mõtiskelu palad, mis parimatel päevadel täitsid tunniajasest albumist ligi kuuendiku. Enam pole aga aega rahulikult luuletada, vaid lajatatakse igas suunas nii teravalt kui võimalik. Siinjuures on huvitav, et räppimine pole tagasi pelgalt sisutäitena nagu algusaegadel, vaid täitsa omaette stiilielemendina (näiteks loos “Equal Rights, Equal Lefts”).

Plaadi parimate palade hulka kuulub aga üllatuslikult cover Lorde hittloost “Royals”, ja see kõlab selgelt paremini kui originaal, kuna emotsioon on ehedam ja bänd ise on ka vast rohkem alternatiivne kui miljoneid plaate müünud Lorde. Kohe “Royals”‘i järel kõlab plaadil aga vast kõige ehedam näide Otep’i raadiosinglitest – selgelt peavooluroki kõlaga ja puhaste vokaalidega albumi avasingel “In Cold Blood”. Otep’i puhul on aga huvitav märkida, et albumitel esinevad raadiosinglid on oma sisult ja energialt küll esmapilgul täiesti erinevad ülejäänud albumist, kuid siiski piisavalt omanäolised, et tüüpilisest peavoolurokist eralduda, sisaldades naiseliku vokaaliga ühilduvat meloodilisust, aga olles samas raskevõitu kõlaga. Plaadi kõige keerulisem lugu on aga lõppfaasis kõlav nimilugu “Generation Doom”, kus tundub, et plaadi lõpetuseks on lihtsalt kõik rauad tulle visatud ja tehtud üks lugu, mis kajastab kõike, mis bändil plaadi kirjutamise ajal pähe on tulnud.

Dawn

Previous Older Entries