3DG Pirita kloostris

Yo

Üleeile sai käidud üle mõne aja jälle üht üritust külastamas. Sedapuhku väisas Eestit Kanada bänd Three Days Grace.

Kontserdi asupaigaks olnud Pirita kloostri varemetes polnudki ma varem ühtegi bändi kuulamas käinud. Tekkis kohe huvitav mõttelõng teemal, mida teeksid keskaja nunnad teades, et nende kloostri varemetes peetakse tulevikus rokipidusid. Nunnade rahustuseks tuleb nentida, et tegu oli suhteliselt tagasihoidliku rokk-kontserdiga – publikut oli parasjagu, et veidi üle poole pinnast tihedalt täis pakkida ning mõnusalt soe suveõhtu tõi kohale ka mingi koguse kuulajaid, kes pigem nautisidki hea muusika saatel haruldaselt head ilma.

Kohale jõudmise ajaks oli laval juba koha sisse võtnud Eesti enda Psychiatric Ward. Bändist ma enne midagi peale nime ei teadnud, kuid publik tundus iga hetke nautivat. Teisena lavale astunud A Crime Called oli aga omamoodi rokkbänd, kelle iga lugu oli nagu killuke mõne eelmise kümnendi tippbändi loomingust. Selline stiililine kõikuvus oli huvitav ja tähelepanu tõmbav, kuid asja rikkus kesine heli – pool kontserti polnud kosta soolotrummi ja basskitarri kandvad sagedused olid kuhugi ära kadunud. Nende setlisti tipphetk oli David Guetta loo “Dangerous” kaver, mille esitus oli helilistest puudujääkidest hoolimata kaasahaaravam kui originaal.

Three Days Grace aga ületas soojendusbände mäekõrguselt nii nagu üks õige peaesineja tegema peab. Enne lavale astumist tehti publik uuesti soojaks Rage Against The Machine loo “Killing In The Name” fonoga. Loo lõpus astus lavale bänd ning setlisti alustati kohe uue albumi looga “I Am Machine”. Arvestades, et peale laulja vahetust on jõutud seni välja anda vaid üks album, siis oli kava põhirõhk ikkagi vanematel lugudel. Esitati mitu singlilugu ka debüütalbumilt, mille loomise juures oli vaid pool tänasest bändist, kuid millelt kõlanud lugu “I Hate Everything About You” on üks nende edukamaid lugusid läbi aegade. Selle loo esitamise ajal oli publik vast ka kogu õhtu elavaim. Enim lugusid tuli aga albumilt “One-X”, mis on minu hilisteismeea üks põhilisi albumeid ning mille läbi ma neid üldse kunagi kuulama hakkasin. Seetõttu oli suur osa kontserdist kaetud ka meeldiva nostalgiahõnguga, millega tundus suur osa publikust kaasa minevat – nii lauldes kui hüpates.

Kontserdi muutsid huvitavamaks aga vahepalad. Viimasel ajal olen vähe sattunud oma silmaga kaema korraliku setlistiga esinemist, kus on oma roll ka puhkehetkedel. Sedapuhku täitsid tühimiku trummar ja sündimees, kes tegid kava keskel lühikese impro – alustades tantsumuusika biitidest ja publiku südameid rütmist välja ajavate bassidega. Sealt edasi jäi trummar lavale üksinda ja näitas, milleks ta tegelikult võimeline on. Ning lõpuks tuli sündimees ja tegi klaveril melanhoolse soolo, mis lahenes lõpuks loosse “The Real You”. Selle looga sai ka kaetud kontserdi melanhoolseim hetk, sest valdav enamus lugusid olid kavas ikkagi sellised, mis kiskusid kaasa elama. Ja kuigi laulja Matt Walst kutsus pidevalt ka rahvast moshpit’ile, jäädi enamasti eestlaslikult rahulikuks ja nauditi nagu oleks tegu romantilise päikseloojangu valguses toimuva soft-roki kontserdiga. Pehmetest hetkedest hoolimata lõpetati kava ikkagi pauguga, nagu rokkmuusikale kohane – looga “Riot”, mille ajal publik võttis veel viimase energia kokku ja väga jõuliselt kaasa skandeeris “Let’s start a riot!”

 

Dawn

Advertisements

Well, that’s the spirit…

Yo

Eile sai taas käidud ühel maailmakvaliteediga artisti kontserdil. No tegelikult oli neid artiste kolm, kuid Basement ja While She Sleeps olid minu jaoks suhteliselt uued nimed võrreldes põhiesinejaga, kelleks oli Bring Me The Horizon. Bänd, kes minu jaoks taaselustas mõned aastad tagasi metalcore‘i ja keda ma sellest ajast saati olen siiakanti oodanud.

Algselt Kultuurikatlas toimuma pidanud ürituse jaoks oli tehtud Saku Suurhalli põrandale ruum, mille seinteks olid tribüüne varjavad kangad. Sisuliselt võimaldas see 2 korda suuremat publikunumbrit ja tundub, et see tuli ka ligilähedaselt täis. Tagantjärele võiks öelda, et see lavashow ja möll arvatavasti polekski Kultuurikatlasse ära mahtunud. Esimesena astus lavale Basement, kes tegi pigem postroki ja poppungi sugemetega rokki (esmamulje alusel). Mida ma seni pole Eesti publikus väga tihti kohanud, on see, et juba esimese soojendusartisti kava keskel publik laulis, hüppas ja elas muul viisil kaasa, kuigi tegu oli suhteliselt vähetuntud artistiga. Siinkohal vaat ei imestagi, et see oli meeste endi arvates “senise tuuri parim publik”.

Teisena lavale astunud While She Sleeps tundus kohalikel core‘i sõpradel tuttav bänd olema, kuna suur osa publikust teadis mitut laulu peast ning selle artisti ajal läks käima ka moshpit. Tuuri produktsiooni koha pealt peab kiitma ettevalmistust. Kava ei veninud oluliselt ja While She Sleeps omas seejuures mingit oma valgustus-setti, mida tavaliselt soojendusbändidele ei võimaldata. Igal juhul lisas see kavale ja artistidele korralikult juurde ning see võimaldas ka lavalist esitust kohe algusest nautida. Arvestades kui kiiresti While She Sleeps’i lavale astudes asi eskaleerus, siis tulemus oli täiesti tajutav. Bänd ise oli minu jaoks suhteliselt tüüpiline metalcore, mille eripära jäi võib-olla ka kohaliku heli taha pidama. Arvestades aga publiku energiat, siis ei olnud mul muidugi võimalust tuimaks jääda.

Kuna rahvas oli juba piisavalt soe, julgesin minna sõbraga joogipausile saali serva, teades, et esimese loo hetkel hakkab suurem rahvasterändamine niiehknaa pihta. Nii ka oli – esimestest hetkedest, kui bänd lavale astus ja hakati skandeerima “Happy Song” lüürikat “S-P-I-R-I-T“, läks hullem möll juba lava ees lahti. Korralikum moshpit algas aga teisest loost, kui piisav hulk inimesi olid juba õige hoo sisse saanud ning hakati esitama järjest eelmise albumi “Sempiternal” veidi raskemaid lugusid. Eks esimene hirm oligi, et kui viimase albumiga väga tugevalt pehmema roki radadele maandunud BMTH suudab kohale meelitada vaid uued bändid, siis see tuleb vaikne ilus kolmapäevane õhtu. Õnneks aga pikiti kavasse sisse eelmise albumi singleid ja raskemaid palu ning ka üks vanem metalcore lugu “Chelsea Smile”, et rahustada (või pigem käima tõmmata) ka raskema muusika fänne, keda vanadest aegadest on BMTH’l küllaga. Ja siis kui hoog sisse saadi, siis see enam ei raugenud. Esimese hooga oldi muidugi kohmakad ja mingi osa rahvamassist kukkus ümber ja mina jäin õnnelikult selle alla, kuid õige moshpit‘i tunnebki sellest ära, et kõik on sõbrad ja aitavad teineteist püsti – selles osas publikule suur respekt!

Kui nüüd paari sõnaga rääkida ka neist asjadest, millele suutsin ka mõne protsendi tähelepanust suunata, siis esimese asjana toon välja ühe senise parima kontsertshow visuaalikogemuse. Videoefektidega mängimine pole midagi uut, kuid BMTH lava kujundus, videoefektid ning ekraanide paigutus oli midagi teistsugust senistest nähtutest. Lisaks üllatavalt suur ja lai asetus bändiliikmete vaates andis visuaalile tuntavat mastaapsust juurde. Võiks öelda, et see on see koht, kus hingelist ilu saavutada ihanud publikum sai mis tahtis ja isegi küllaga. Heli poolest peab mainima, et idee teha Suurhalli blackbox, oli ideaalis teostatav, aga lõpuks kukkus asi ikka välja tüüpilise Suurhalli-helina. Suure osa ajast pidi aimama, mis lugu algas või mis koht parasjagu loos käsil on. Aga sel teemal on nii palju hädaldatud, et ma enam ei viitsi, kuna elamus oli sellest hoolimata über!

 

Kui lihased ja põlved terveks saavad, siis kirjutan jälle!

Dawn

#ohno

Hei!

Teine üritus, kus käisin ning millest kirjutada tahtsin, oli kohalike rokipoiste Elephants From Neptune’i kolmanda albumi “Oh No” esitluskontsert Kultuurikatlas. Olles nende kuulaja juba viis (!) aastat, siis pigem on nende kontsertide külastamine muutunud juba rutiinseks meeldivaks kohustuseks. Ja kuna mul uut albumit ennast veel polnud, siis oli hea võimalus minna ja osta see merch-lauast, mitte maksta suurt summat vahendajatele.

Kuna seekord sõpru kaasa ei leidnud, siis kohale jõudes läksin seisin suure ruumi keskel lava ees rahus üksinda – koht sai nii ideaalne, et terve õhtu jooksul ei pidanud positsiooni vahetama ja kuni elevantide lavale tulekuni polnud kedagi ka ees sagimas. Soojendusbänd Ans. Andur on mulle pikemat aega tuttav kui “see mingi bänd, mis teeb mingi maheroki ja hipsterpopi segu” (siinkohal täiesti positiivses võtmes mõeldud). Elusesitus aga oli kordades etem kui plaadipealne. Kuigi eks laval jäädi soliidseteks härrasmeesteks ja palju ringi ei tuiatud, olid bändi terviklikkus ja perfektne esitus need, mis kuulatama ja vaatama panid. Eriliselt huvipakkuv oli nende lähenemine lavalisele pillivahetusele, kus ei olnud igal pillimehel oma pillipark kaasas, vaid vahetati pille käest kätte bändiliikmete vahel (väidetavalt nende alatine lavaloleku viis, aga no minu jaoks esmakordne näha). Vokaalse ja instrumentaalse mitmekesisuse tulemusena kasvas mu huvi selle bändi vaates märgatavalt.

Selleks hetkeks kui EFN lavale astuma hakkas, oli ruum juba rahvast täis. See on mind alati üllatanud, kuidas selline eesti noorte poiste toore kõlaga progressiivsete lugudega rokkbänd toob rohkem rahvast kohale, kui mõni popstaar. Aga see on pigem vägagi meeldiv üllatus alati, sest see nelik on vaieldamatult eesti rokiskeene taas elama pannud.

Kava alguses tehti popurrii mõnest vanemast hittloost ning seejärel tehti valik uue albumi lugudest. Kuna veel pole uut albumit jõudnud süvenenult kuulata, siis siinkohal ei oska ega hakka mingeid nüansse välja tooma. Imekspandav pigem oli see, kuidas nende kohati keerulise struktuuri ja taktimõõduga lood sellest hoolimata publikut kaasa tõmbasid. Lisaks oli kavas ka üllatuskülalisi Kosmikute paljastest poistest legendaarse Jaanus Nõgisto’ni. Seega oli see võibolla ühest küljest veidi suureks venitatud kunagiste kõrvalproovika poiste live, mis andis taustal aimu, et suurepärase ja pideva töö tulemusel on võimalik jõuda sinna, kuhu enamik Eesti noori bände miskipärast ei jõua. Kava lõpus olnud viimatine singel “Oh No” tõmbas aga publiku veidi hilinenult niivõrd käima, et bänd pidi tagasi tulema ja sellele loole omaette encore‘i tegema, enne kui publik lõpuks rahule jäi.

Üldjoontes viispluss kontsertesitus Elephants From Neptune’ilt nagu ikka – sama energilised, sama toored ja sama kinky‘d. #SexRockForever ?

 

Dawn

Šoti rokikuningate kolmas tulemine

Tere taas!

Mõtlesin teha lühikese ülevaate paarist üritusest, mida viimasel ajal külastanud olen ja alustaks siinkohal 27. oktoobril toimunud Biffy Clyro kontserdist Saku Suurhallis.

Kuuldused, et šoti rokkarid taaskord Tallinnasse tulevad, panid suvel mu südame ärevusest kiiremini põksuma. Seda kahel põhjusel – nende esimene külaskäik Eestisse oli üks mu vaieldamatult meeldivamaid kontsertelamusi ning nende teine külaskäik jäi mul mõningate kohustuste tõttu vahele. Seega ma teadsin, et tegu on hea live-bändiga ning nende ootus oli juba pigem pikaaegne.

Mis mind aga üllatas, oli see, et kaks korda Rock Cafe välja müünud artist oli kohale suutnud meelitada vaid poole Saku Suurhalli mahtuvast publikust. Sealjuures oli märkimisväärne see, et silmnähtav osa publikust oli keskealine. Tulemuseks sellevõrra võibolla veidi rahulikum publik, mis selle bändi vaates minu jaoks harjumatu tundub. Õnneks oli toodud lava ruumi keskosale lähemale, mistõttu vähene publikuhuvi peaesineja lavale astumise ajaks enam visuaalselt nii tajutav ei olnud.

Eestlastele omast rahulikkust aitas leevendamise asemel süvendada kahjuks ka soojendusbänd Lonely The Brave. Kohe visuaalselt oli aru saada, et lauljal on laval ebamugav ja nagu pärast lugesin, siis selline psühholoogiline tõrge teda ka vaevab. Ülejäänud bänd üritas seda kompenseerida ja tegelikkuses oli tulemus isegi üpris hea – silmad kinni pannes said tegelikult aru, et see bänd on ikkagi päris tugev stiilipuhas rokkbänd. Aga külmale Eesti publikule oli visuaalne pool siiski kahjuks vähe kaasatõmbav.

Ning see tähendas omakorda, et Biffy Clyro lavale tuleku hetkeks oli publikut küll rohkem, kuid suhteliselt külm seltskond, keda tuli esimesed viis lugu lihtsalt uuesti käima tõmmata. Eks võibolla sellevõrra imelikum oli mul esimeste lugude ajal lava ees ennast juba vabalt tunda (ikkagi mälestustes moshpit’i bänd ju), aga õnneks uimasem seltskond vajus lugu loolt tahapoole ja tõelisem rokipublikum valgus ettepoole. Laulja Simon Neil suutis oma klassikalise pool-psühho rokikuninga olekuga publikut korduvalt kaasa tõmmata ning aeg-ajalt nii mõnegi laulureagi välja pigistada. Ja kuigi publikut oli vähe, mistõttu hääl sumbus kiirelt, oldi siiski laval jätkuvalt energilised ja hoiti tugevat positiivset meeleolu kontserdi lõpuni.

Tehnilise lahenduse pealt oli seekordsel show’l oma roll ka valgusmängudel, millega ei mindud hulluks, vaid pigem rõhutati üksikuid lugusid erinevate efektidega. Lisaks olid laval kaasas ka taustamuusikud – üks kitarril ja teine süntidel. Olgugi, et tegu oli taustamuusikutega, siis ega nad ennast väga tagasi ei hoidnud ja suutsid oma pimedas nurgas piisavalt palju toimetada, et bändi kõrval mitte märkamatuks jääda. Seoses instrumentaalse osa tugevdamisega (mis tegelikult väga tugevdamist ei vaja, sest tuleb ka põhikolmikul hästi välja) oli võimalik anda ka taustavokaalidele jõudu. Tundub, et tegu oli ühe geniaalsema taustavokaalidega rokkbändi kontserdiga, mis hetkel meelde tuleb. Efektid, mis muidu on tehtud salvestustel mitmete kihtidena ja efektidega, oli siin tehtud kõiki laval olevaid inimesi eri harmooniates laulma pannes.

Ega ei teagi nüüd öelda, kas kontsert ise kokkuvõttes oli parem kui kunagine nende esimene Rock Cafe külastus. Erinevaid hindamistasemeid on hulgim. Küll aga ei saa öelda, et see ka halvem oleks olnud, sest bänd ise oli vähemalt samal tasemel ja isegi enam. Seega vast mu üheks lemmik live-bändiks jäävad nad ka selle kontserdi järel.

 

Dawn

Flank plaadiesitluskontsert

Hei

Täna kirjutan mõned päevad tagasi külastatud kontsertüritusest, kus peaesinejaks oli oma debüütalbumit esitlenud Flank. Kontserdi külastamine oli lisaks hea muusika kuulamise vajadusele ka mingit sorti kohustus (seejuures meeldiv kohustus), mille võtsin endale, kui toetasin esitletava albumi ilmumist Hooandja projekti raames. Eks albumist endast jõuan rääkida siis, kui olen rohkem seda kuulata ja sellesse süveneda jõudnud.

Ürituse hiline algusaeg sedapuhku ei häirinud, kas kevadine ilm, mõnus seltskond, head artistid või mingi segu nendest komponentidest tekitas erksa meele isegi hiliste õhtutundideni. Esimese artistina lahutas publiku meelt DJ Sander Mölder, kelle muusikavalik oli sissejuhatuseks mõnusalt suvine ja tantsulik. Ega eestlased muidugi ju kohe end liigutama ei kipu, aga tähtis on ju ka tekitatud meeleolu. Seda enam oli tööd esimesel bändil Daniel Levi, kes oma igikestva positiivse ja noorusliku energiaga publiku siiski käima suutsid tõmmata. Olen nüüd neid lühikese aja jooksul kaks korda laval näinud ja tuleb tunnistada, et hetkel tugevamat (nii muusikalises kui lavalises vaates) noort bändi Eesti muusikamaastikult naljalt ei leia. Maailmavallutuse potentsiaali on neis küllalt, seega ei jäägi muud üle, kui selles edu soovida. Kaasa laulmise ja -elamise tuhinas möödus aeg lennates, mistõttu oligi juba ootamatult aeg sealmaal, et peale Cartooniga kahasse kirjutatud “On & On” akustilise versiooni esitamist astutigi koos oma pillipargiga lavalt maha ning hakati lava ette valmistama peaesineja tulekuks.

Flank alustas oma kava Eesti Laulult tuule tiibadesse saanud looga “Missing Light”. Seejärel sõideti debüütalbum risti-rästi läbi, andes selge ülevaade, millega on viimastel aastatel tegeldud ning mis värske plaadi pealt vastu kostumas on. Omapäraselt minimalistlik kuid samas ka veidi edev lavakujundus andis visuaali koha pealt juurde parajalt, et pilku pidevalt laval hoida. Sinna juurde vokalist Tõnn Tobreluts’u pidevast sünteka mängimisest hoolimata rohkelt liikuv lavakasutus ja trummar Keio Münti poolagressiivne efektne trummimäng, mis tõestasid, et tegu ei ole siiski pelgalt tantsupopi bändiga, vaid energiline rokkmuusika peitub ka mujal kui vaid kitarrist Tauno Tamm’e meloodilistes kärisevates riffides. Publik oskas nii mõneski loos nn gang vocal kohti kaasa laulda ning nii saavutati püsiv publikupoolne positiivne tagasiside, mis laval silmnähtavalt aina enam võimendus. Eraldi mainimist väärib ka vokalisti hääl, mis olenemata pikkadest tugevatest nootidest kontserdi lõpuni jõulisena püsis. Ja Eesti kontserdikohtade tavaks saanud meeletu müra ja ülevõimendus oli samuti sel kontserdil ära timmitud nii, et ka lava ees olles suutsin erinevaid pille ja vokaali ilusti eristada! Kiires rütmis möödus aga lühike kava ning pärast energilist lõpulugu tehti rahva tungival nõudmisel ka lisalugu, misjärel oli aeg koju järgmiseks tööpäevaks puhkama minna.

Eks nüüd tuleb lihtsalt silmad lahti hoida, et järgmistele kontserditele ka kohale end vedada, sest kõik nähtu/kuuldu on taas vaatamist/kuulamist väärt. Kellel jäi Tartus ja Pärnus käimata, siis on võimalus juba 20. mail Tallinnas Flank’i oma debüütalbumit laval esitamas kuulda 😉

Dawn

Vaimupuhastus Enter Shikari moodi

Hei

Avastasin, et ma pole ikka veel arutlenud ühe viimase aasta parima rokk-albumi (kui nii võib nimetada) üle. Kuna seltskond nimega Enter Shikari käis äsja juba teist korda viimase aasta jooksul Tallinnat väisamas, siis siit tulevadki segamini emotsioonid viimatise albumi “The Mindsweep” ja teisipäeva õhtul toimunud kontserdi kohta.

Juba aasta tagasi ma kirjutasin, kuidas Enter Shikari’st sai ühe õhtuga tundmatust bändist minu lemmik lavabänd läbi aegade. Tõsi see on, et noormehed ennast tagasi ei hoia ja laval toimuvale väga palju rõhku panevad, tehes samas kogu show pigem naturaalsel kujul, mitte kaasates üleliigseid visuaalseid tehnilisi vidinaid. Nende muusika on segu nii paljudest stiilidest, et keskmine muusikakuulaja võib leida ja leiabki kindlasti bändi loomingust oma lemmikloo, kuid terviku hoomamine käib võib-olla üle jõu. Sellepärast ongi selle bändi puhul ülioluline kogeda kontsertelamust. Nimelt see on see koht, kus kogu muusikaspektri muutused väga hästi ära seotakse ja tulemust rahvale ühetaoliselt esitatakse. Ühetaoliselt ei võrdu siinkohal igav, vaid pigem just meelelahutuslikult energiline, jõuline, elav ja emotsionaalne. Kõik olulised nüansid, mis eristavad salvestatud muusikat elusast esitusest.

Aga ega elu ja energia ei puudu ka salvestustelt – see on hoopis teistsugune kogemus. Kui plaati kuulama hakata, siis saad sa kohe esimese looga aimu, et see ei tule mingi lihtne taustakuulamine. Ambientne sünt vaheldub räpiga, mis omakorda transformeerub tumedaks tantsumuusikaks ja see omakorda raskeks metal-core’iks. Ja kuigi need sõnad ühes lauses tähendavad kaost ja tunduvad pigem tõrjuvad, siis selles kompotis on tegelikult mingi sisu, mis tõmbab ja paneb kuulama. Ja kui teise loo vahekoht juba läheb melanhoolselt meloodiliseks poprokiks, siis sa taipad, et tähtis polegi mitte stiililine liigitus, vaid see emotsioon, mida edasi antakse. Ja see edasiandmine on kõike muud kui ebaõnnestunud. Pigem tõestab see seda, kuivõrd inimesed me kõik oleme. Valmis mõtlema mingitele asjadele teatava kurvameelsusega (nagu üks albumi teemasid kliima soojenemine), samas oleme valmis karjuma asjade peale, mis meid tõsiselt närvi ajavad (head näited “Anaesthetist” ja “There’s a Price On Your Head”).

Plaadil on nagu ikka ka häid raadiolugusid, mis kõlavad samas veidi energilisemalt ja nišimalt kui tüüpiline skaipluss. “The Last Garrison” ja “Torn Apart” on lood, mida ma tõsimeeli soovitaks ka veidi softima rokkmuusika austajale esimeseks sammuks Enter Shikari maailma. Maailma, mis peidab endas palju nüansse ja isikupära ja mis nendes raadiolugudes juba mingil määral välja punnitavad, aga siiski suudetakse lõpuni vaos hoida. Albumi kokku panemisel on rõhutatud ka sellele, et kõik iseärasused tuleb ju kuidagi kokku siduda ja seega on paljudel lugudel hoogu alla tõmbav outro, et kohe järgmise looga hooga edasi minna. Ehk siis see ei ole lõputu tantsuplaat, nagu võiks Shikari’lt esmapilgul oodata. Muidugi tantsida saab ja palju, aga lüürika seotus tõsiste teemadega vajab tantsusammude asemel pigem mingit teistsorti energiat – midagi mille alusel koonduda ühtseks massiks ja minna mässama.

Siin me jõuamegi ringiga tagasi kontserdi juurde. Olgugi, et seekord ei saanud ma läätsi kanda ja prillidega moshpit‘i ei hakanud trügima, sain siiski sellest energiast ka seekord osa. Müstiline vaatepilt, kuidas inimesed koondusid ühtseks massiks juba soojendusesineja Hacktivist ajal, kükitades tolle laulja palvel kõik terveks ühe loo salmiks maha. Või kuidas suur osa publikust istusid maha, kui pärast tunnipikkust karglemist ja möllamist võttis peaesineja ette klaveri ja esitas ballaadi “Dear Future Historians…”. Ülejäänud möll oli kui planeeritud kaos – kuigi peab siinkohal välja tooma mõnede muusikahuviliste oskamatus moshpit‘is teistega arvestada, kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud ja kõik jäid sõpradeks edasi. Rahva rõõmuks käis enamus bändiliikmeid ka aeg-ajalt publiku seas ringi liikumas ja crowdsurf‘imas. Noh, nagu rokk-kontserdil ikka..

Kui kellelgi on mõte ennast sellise mitmekülgse artistiga, nagu Enter Shikari seda on, ennast kurssi viia, siis soovitan hankida viimase albumi “The Mindsweep” DVD’ga versiooni. Videoplaadil on kaks täispikka kontsertvideot, mis annavad mingil määral juba edasi seda kogemust ja energiat, mis kontserdil füüsiliselt kohal olles osaks saab. Selles ma ei kahtle, et plaadilt igaüks vähemalt ühe endale sobiva loo leiaks 😉

Dawn

Laika comeback’i katselend

Heiyo!

Tahan täna pajatada millestki eriti eksklusiivsest. Reedel sai ära nähtud hiljuti varjusurmast ärganud ja hoobilt uue looga “Voice In My Head” Raadio 2 nädala singliks kerkinud Laika Virgin. Bänd, kes kunagi vallutas kogu Eesti oma mahedalt elektroonilise indimuusikaga, kuid pärast edukat debüütalbumit tasahilju orbiidilt ära kadus. Nüüd ollakse siis veidi põhjalikumalt tagasi ja lubatud on ka uus album lähinädalatel poelettidele lüüa.

Reede õhtul toimunud üritus oli väidetavalt peaproov tulevastele plaadiesitluskontsertidele. Seega oli tegu pigem kinnisele seltskonnale pühendatud uue loomingu tutvustusega mugavas keskkonnas. Soojendusesinejana astus üles (või pigem istus oma midisündi taha) keski Mr.Garfield, kes oma ornitoloogiliste sämplitega rikastatud ambientse puhtinstrumentaalse sündipopiga lõi mõnusalt hubase keskkonna, mis aitas end õhtu temaatikaga samale lainele viia. Kuigi Laika Virgin erines nii muusika kui lavalise oleku poolest soojendusartistist oluliselt, oli elektrooniliste surinate abil aju läbivat süvamõttelisust õhtu jooksul siiski küllaltki mahukalt ja see neid artiste ka mingil tasandil sidus.

Mida aga arvata õhtu peategijate, Laika Virgini, uuest loomingust? Ega ma nüüd sada protsenti kindel pole, kas kõik esitatud looming oli nüüd just kohe uus, seega vabandan ette kui midagi väga pange panen. Laika loominguga olen kursis üldiselt vähe – eestikeelne indimuusika pole kunagi mu eluarmastus olnud, seega omal ajal sai liigeldud selle bändi mõjusfäärist väljaspool. Küll aga käisin umbes poolteist aastat tagasi mingil kontserdil, kus nad esitasid uues koosseisus segamini uusi ja vanu lugusid. Seega olin enam-vähem kursis, mida õhtult oodata võiks. Küll aga polnud ma valmis päris selleks, mida reedel tegelikult tunda sain. Ebamäärasust tekitavad rütmimustrid, mille taktis kaasa kõikumine viis balansist välja. Selle kohal voolavad bassid, hunnik elektroonilisi sämpleid ja vidinaid ning kõige tipus olev efektidega küllastatud vokaal. Stiililise läbilõike kohta võiks öelda, et täitsa sobib minu teetassi. Küll aga tekkis soov asja albumiversioone kuulda, kuna lavalt peegeldus vaid pindmine osa laulust – trumm, bass, vokaal (paaris loos ka sünt ja kidra), küll aga kõlas taustal backtrack’ina palju huvitavat, mis (proovile kohaselt) võibolla liigagi tagaplaanile jäi.

Kuna ma pole pädev bändi arengut hindama, siis hindan ma vaid seda, mida kuulsin tol sumedal hilisõhtul. Lugude variatsioon polnud päris polkast rokini, aga ega palju puudu ei jäänud. See aga ei ole kaugeltki mitte halb, vaid näitab just bändi võimekust tunda end oma leviala piiridel samuti mugavalt. Kõlas nii raadioeetrisse sobivat kaalutletud popprokki, melanhoolseid nutuballaade kui ka abstraktselt ebasümmeetrilist rokkmuusikat – kogu see kompott ühise nimetaja alla veetuna ei kõlanud siiski segadusena vaid seotud tervikuna. Kuna ma ise olen rohkem tempoka muusika inimene, siis on sellise mõtlemapaneva muusika puhul raske minu keskendumist terve kontserdi aja püsivalt fokuseeritud hoida. Selle kontserdi kava liikus aga aeg-ajalt unistajaorbiidilt kuhugi süngetesse katakombidesse, kus kõlasid tummised bassid ja madalahäälne onu harukordselt sisutihedalt “räppis”, sealt tagasi kärisevate kitarride ja energiliste trummibiitidega kuhugi tantsusaali ära eksis ning siis jälle risti-rästi uuele ringile läks. Terviklikkus seisneski lihtsalt milleski muus – esituses ja bändis endas. Bändiliikmed küll tundusid veidi ärevuses (ikkagi esitleda uut muusikat esimest korda), seega igasugu pisikesed kalad ujusid aeg-ajalt välja, aga peaproov selleks ju ongi. Tähtis oli see, kuidas omavaheline side ja sünergia bändisiseselt püsis ning ka publikut paelus (igavlevalt uniseid inimesi mu silm ei märganud, kuigi tegu oli “istuva” üritusega reede hilisõhtul).

Kui nüüd paari nädala pärast päris esinemisteks läheb, peaks olema see bänd valmis Eesti elektroonilise rokkmuusika alustalasid kõigutama. Kuid sellele, kas uued kuningad tegelikult ka sündinud on, saame vastuse alles pärast albumi ilmumist..

Dawn

Previous Older Entries